Ükski demokraatlik riik ei lähe sõtta ilma avaliku aruteluta

Kaitseminister Sven Mikser ja teised jõu­ministeeriumide ametnikud süüdistavad Teid ebakonstruktiivses paanikaõhutamises. Vastamisi ei tundu siin seisvat aga mitte arvamused, vaid faktid.  Faktid on väga lihtsad. ­NATO artikkel 5 – ühiskaitse tagaja – on konsensuslik. See tähendab, et iga NATO riigi valitsus peab artikli rakendamisega nõus olema. Kui kõik on nõus, siis igaüks ise otsustab, millega aidata ­agressiooni ohvrit.

Artikli 5 väljakuulutamine Eesti kaitseks tähendab iga riigi jaoks sõja kuulutamist Venemaale. See ongi see, mis teeb selle teema tundlikuks ja küsitavaks. Ja kindlasti otsused mitte­automaatseks. Sest sõda tähendab ühe riigi jaoks palju asju: alates laevade arestimisest vaenlase sadamates ja kodanike interneerimisest kuni võimaluseni saada rünnatud tuumapommiga.  Sõja kuulutamine on iga riigi põhimõttelisemaid otsuseid. Keegi ei tee seda lihtsalt, nupulevajutusega. Küsimuse all on ühiskonna tulevik ja võib-olla elu ja surm. Ilmselgelt on igas riigis eri arvamusi, huvide kaalumist, riskide vaagimist. Meie liitlased on vabad ühiskonnad ikkagi.

Teeme selle asja Eesti jaoks piltlikuks. Lätis, Latgales, võtab grupp rohelise mehikesi üle kohaliku omavalitsuse hoone. Läti valitsus nõuab liitlastelt artikli 5 väljakuulutamist. Mida teeb Eesti? Kuulutab Venemaale kõigi jõududega sõja? Ilma igasuguse avaliku aruteluta? Kõik pilgud oleksid muidugi suunatud USA-le. USA peab otsustama, kas minna sõtta, mis võib lõppeda tuuma­holokaustiga.

See seletab ka, miks ei lähe liitlaste väed Eestis Venemaa kallaletungi korral kohe Narva rindele. Neil ei oleks selleks ei ettevalmistust ega varustust, rääkimata logistilisest toest jms. Aga olulisemalt: neil ei ole mandaati. Nad alluvad tsiviilkontrollile. Ühelgi komandöril pole õigust sõda kuulutada. Seegi on elementaarne põhi­mõte – peale demokraatliku otsustusprotsessi –, mida tahame oma hädas keelata liitlastele. Need põhimõtted kehtivad USAs, Suurbritannias jm igal juhul, sõltumata sellest, mida meie nendest arvame. Need on rahvusvahelise elu põhitõed 21. sajandil.

Vaevalt on see Teie kriitikutele teadmata. Miks on tekkinud olukord, kus üks räägib aiast ja teine pool aiaaugust? Kõige lihtsam võimalus on, et ei anta endale piisava detailsusega aru, kuidas toimib demokraatlik otsustusprotsess meie liitlaste seas ja NATO artikkel 5. Kaitseministrist ma seda ei usu. Küll näib probleeme olevat  kaitseministeeriumi ametnikel ja riigikogu välis­komisjoni esimehel Marko Mihkelsonil, kes näivad arvavat, et kui USA 150 merejalaväelast ei torma sõjaolukorras Eesti piirile, siis NATO artikkel 5 ei toimi ja kõik ongi läbi.

Paanika õhutamise süüdistus viitab murele Eesti ühiskonna moraali pärast (tuntud ka kaitsetahte nime all) ja on sellisena ilmselt laiem probleem. Tundlikes teemades ei taluta arvamuste paljusust. See osutab kahjuks meie demokraatia ja vabadusharjumuse noorusele.

Lahendusi, mida näen, on kaks. Esiteks demokraatlikust otsustusprotsessist ja riiklikust suveräänsusest loobumine NATOs nii, et ühised väed paisatakse kohe iga agressori vastu. Teine oleks Iisraeli stiilis kahepoolne liitlassuhe USAga. Need ei ole konstruktiivsed mõtted.

Niisiis, uus julgeolekupoliitiline olukord tähendab demokraatia kriisi? Kui oleks päris kriis, siis me sellest ilmselt ei räägiks. Aga mikropraod on kindlasti, mis võivad kiiresti laieneda. Võimude suutmatus näiteks vastu panna kiusatusele kohelda praegust julgeolekukriisi kui sõja eelmängu. Viimaseks näiteks on sotside raskused arvamusvabadusega, Nestor paar päeva tagasi Kohvri kaasuses ja nüüd Mikser. Paati pääsenuna on nad avastanud, et tüüri juures püsib kõige paremini etteantud kurssi hoides. Küsimuste küsijais nähakse automaatselt probleemi. Küsimuste küsimine ongi ehk meie demokraatia peamine test.

Küsimus, mis põhimõte on ameeriklaste jaoks kaalul näiteks Narvas, et selle nimel ohverdada oma heaolu ja potentsiaalselt elu, kõlab pühaduseteotusena. Aga mis on siin püha, mis teotab ja miks? Need on küsimused, mida tuleb endalt küsida ratsionaalsete inimestena, kes pole kariloomad. Ameeriklased küsiksid neid endalt igal juhul, tahame me seda või mitte.