Ettevõtjad, tehke suu lahti ja avaldage arvamust!

Mäletate, see oli aeg, kus järgemööda võeti vastu seadusemuudatusi, mis näitasid ettevõtjatele, et neid ei usaldata: ­autode käibemaksu mahaarvamine, töötajate registreerimine, 1000euroste arvete deklareerimine, juhatuse liikmete töötuna mitteregistreerimine. Eraldi võetuna ehk isegi kuidagi allaneelatavad, kuid tervikpilti vaadates ajab ahastusse, mõjub demotiveerivalt ning tekitab ettevõtetele lisatööd ja -kulusid.

Igasugu vahvate mõtete (nt lõpetada erakondadele raha andmine) kõrval kaaluti ka maksu­streiki, kus ettevõtted tasuksid näiteks käibemaksu hilinemisega. Muu hulgas oli ülal teema mitte maksta reedel, 20. juunil, vaid kolmapäeval, 25. juunil (esmaspäev ja teisipäev olid riigipühad). Näitamaks poliitikutele, et nii päris ei saa ausaid ettevõtjaid peedistada, et nii pole ilus. Et kõik ettevõtjad pole limusiiniga sõitvad sulid ja et ettevõtluse käekäigust sõltub rahavoog riigi­kassasse.

Mõtteks see kõik jäigi. Ühest küljest tulid peale puhkused (ses mõttes olid seadusemuudatused hästi ajastatud). Pärast puhkusi oli veidi imelik hakata rusikatega vehkima, hasart oli kadunud ja eestvedajad taandunud. Rehmati, et eks “vaatame edaspidi”. Mingi rahulikum variant protestist on nüüdseks realiseerunud kaubanduskoja allkirjade kogumise kampaaniana, millest kahjuks vist tõsisemat äratuskella ei tule.

Ettevõtjad pelgavad arvamust avaldada. Teisalt kogesin ettevõtjatega rääkides üht murettekitavat tendentsi. Ettevõtjad, eriti suuremad, kartsid oma nimega arvamust välja öelda. Kartsid avalikult riigivõimuga (loe: Reformierakonnaga) konfrontatsiooni sattuda. Kartsid, et nende äriedu võib seetõttu kombel või teisel kannatada.

20 aastat tagasi ettevõtjate erakonnana loodud Reformierakonda (ärme hakka rääkima, mis rahaga, vaid nii põhimõtteliselt) ei saa praegu  süüdistada ettevõtjate erakonnana tegutsemises, aga see on siiski erakond, mis jätkab võimu juures suure tõenäosusega ka pärast kevadisi riigikogu valimisi.

Kirjutasin kaks aastat tagasi Äripäevas, kuidas tegime ühes sünnipäevaseltskonnas hääletuse nelja riigikoguerakonna kohta: et keda inimesed eelistaksid, kui praegu oleksid valimised. Toona oli kõrgpunktis erakondade rahastamise teema, seemnete söömine jms. Kuid ikkagi sai Reformierakond tervelt 31,5% häältest.

Samas seltskonnas eelmisel nädalal tehtud hääletusel võttis Reformierakond 67% häältest. Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed. Parempoolse maailmavaatega inimestel puudub alternatiiv, sest IRL on kooseluseadusega nõmetsemise ja üleüldise tõmblemise tõttu paljudel radarilt väljas. Uut ettevõtjate erakonda valimisteks luua ei jõua ja kas see üldse töötakski.

Eesti ettevõtjate häält on praegu ühiskondlikus debatis liiga vähe kuulda. Räägivad analüütikud, poliitikud, õppejõud, vabakonnad, isegi osa juhte, kuid mitte kapitalistid, kellest suuresti sõltub riigi majanduslik heaolu.

Üks asi on eelmainitud kartus, kuid minu meelest vaatavad ettevõtjad liiga tihti asjadele vaid oma mätta otsast. Ah, las nad teevad, mis tahavad, ma vaatan, et ise hakkama saan. Kindlustan oma tuleviku, muu pole oluline.

Näeme Äripäevas ettevõtjatelt arvamuslugusid tellides iga päev, kui keeruline see on. Asi polegi niivõrd ajapuuduses (kindlasti ka seda) või sõnaseadmise oskuses, vaid soovimatuses ühiskonnas toimuvas kaasa rääkida. Lihtsalt ei viitsita. Või ollakse poliitikute peale solvunud.

“Ärimehe” halb maik. Vaikimine võib kurjasti kätte maksta. Olen selles loos vältinud sõna “ärimees” kasutamist ettevõtja kohta põhjusel, et sellele sõnale on tekkinud halb maik. Ärimehe sünonüümiks on kujunenud kaval mahhinaator, kes maksuametilt ja äripartnerilt nahka üle kõrvade tõmbab ja küüned enda poole hoiab. 1990. aastate alguse ärika pilt, mis vahepeal kadus, on tagasi, kuigi see ei peaks nii olema. Ja nii ei olegi.

Aga miks nii mõeldakse? Äkki levib see kuvand üldse ettevõtja suhtes? Kuulates valitsuse liikmete kevadisi õigustusi kolumni alguses toodud seadusemuudatuste vajalikkuse kohta, hakkas mulle küll näima, et ettevõtjaid peetaksegi ebausaldusväärseks seltskonnaks.

Ettevõtjate võimalus on rääkida, sõna võtta, esineda, selgitada. Julgelt öelda, mis meeldib ja mis mitte. Pakkuda lahendusi. Eriti siis, kui näib, et riik ei usalda sind. Eriti siis, kui näib, et Eesti ettevõtlusvaim, mis meid edukalt 1990. aastatest läbi viis, hakkab kahanema. Mingid märgid on õhus. Maksustreigi asemel saab ka sõnaga.