Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mõistus, tule koju!
Ukraina kriisi lahvatamise ja kaitsepolitseiniku kinnipidamise järel jätab avalik inforuum aina enam mulje, et Eesti on nõrk ja vilets.
Kahtlemata on asjakohane kriitika riigi suutlikkuse üle oodatud ja vajalik. Kuid see, mis meediaruumis toimub, on kaugel eesmärgist. Asine arutelu on asendunud paanikahooga. Ei saa me piiri valvamisega ega isegi võsa raiumisega hakkama, kuigi ei ole vettpidavat näidet, et midagi oleks piiril pöördumatult valesti.
Tõsi, FSB võttis kaitsepolitseinik Eston Kohvri kinni kahe eriteenistuse vahelise erioperatsiooni ajal kinnitamata asukohas, kuid selleks puhuks olid eestlased ise teadlikult piiri avanud.
Piiril pole hullu midagi. Peamine paanikaõhutaja on erakond, kelle soovil piiri ei olegi, sest pole piirilepet. On vaid ajutine piirjoon, kuhu püsiva pidamise rajamine tähendaks sama partei tõlgenduses ühepoolselt allaheitmist Venemaale.
Samal ajal kalduvad ideed piiri kindlustada juba suurusehullustusse. Visandatakse lausa Eesti müüri. Aga mis oleks ka sellise rahakulutuse mõte? Kes väga tahab, see pääseb Eestisse ka Läti kaudu. Ning kui tankid tulevad, ei pidurda neid ka betoonsein. Lennukitest rääkimata. Olukord piiril ei ole ideaalne, aga ka kaugeltki mitte hull.
Rööbiti kogub tuure kahtlus Eesti kaitsevõimes. Küll vajame Eestisse hädasti suuri NATO baase, kuna me olevat saamatud enda kaitsmisel.
Tähelepanuta jääb, et oleme aastakümneid panustanud enesekaitsesse ligi 2 protsenti SKPst, omandanud kogemusi mitmes pingekoldes ning oleme säilitanud kohustusliku kaitseteenistuse.
Isegi USA presidendi lubadusest, et me ei kaota oma iseseisvust, ei piisa, et liitlassuhetesse uskuda. Ometi peaksime keskenduma sellele, kuidas ise enda kaitsmisega hakkama saada. Kes selle pärast tõsiselt mures ja enda vastu aus, leiab tee kaitseliitu.
Äärmuslikumad vaated kuulutavad ka kohalikud venelased lootusetuks ja ühetaoliseks kildkonnaks, keda ei ole vaja ühiskonda kaasata. Ei taibata, et selline arusaam on vesi Putini režiimi propagandaveskile, mis soovib külvata ühiskonda killustavat hirmu ja vastandumist. Meie ülesanne on aga risti vastupidine: hirmu ja vastandumist ühiskonnast välja juurida.
Eesti kui usaldusväärne partner. Eesti usaldusväärsus ja kaasatus on rahvusvaheliselt kõigi aegade paremal tasemel. Liitlased peavad meid arvestatavaks, võrdväärseks ja tugevaks partneriks, aga meie ise kujutame end luuseritena, nõrga ja saamatu kogukonnana, mis peab konflikti korral võitluseta alla andma.
Milleks see ahastus? Pole mõtet valeliku poisi kombel hunti hüüda. Alati oma talupojamõistuse üle uhke olnud eestlane võiks seda praegugi tarvitada.