Lätlased domineerisid Tartu teaduslaadal

30. september 2014, 09:29
Anna Jõgi ehitas ise sulguvate kasvuhooneluukide süsteemi
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20140930/NEWS/140939994/AR/0/AR-140939994.jpg

Ligi 160 leiutajat, inseneri, meisterdajat ja tootearendajat kogunes Eesti esimesele Mini Maker Faire’ile ehk isetegijate laadale, kus domineerisid lõunanaabrite ja taaskasutatud materjalidest leiutised.

Värvilised valgusvihud, tossavad masinavärgid, tunglevad väikesed lapsed ja valgetes kitlites askeldavad leiutajad olid täna kõik koos Ahhaa teaduskeskuses.

Rahvusvahelise formaadiga leiutiste ja uute toodete laadal Mini Maker Faire'il troonisid teise ringi materjalid, kuid täiesti uue funktsiooniga, mistõttu oli kohal rohkelt vastseid patendiomanikke.

 Äripäev tutvustab Mini Maker Faire'i mõndasid silmapaistvamaid leiutisi.

 

Patenteeritud pesakastid Eesti turule

 Rudolfs Drevinskis sõitis Tartusse laadale Riia lähistelt Daugmalest, kus ta ühest tükist koosnevaid ökoloogilisi linnumaju valmistab – ei ühtegi naela ega törtsu liimi. Väiksematele lindude mõeldud ümmargusi pesakaste tehakse vaid noortest kaskedest. Drevinskise sõnul läheb tal ühe pesakasti konstrueerimiseks kuus minutit, kuid sobivate puude leidmine ja õigete tükkide kätte saamine võtab muidugi pisut kauem aega.

Idee sellisest pesakastist tuli Drevinskisele juba 22 aastat tagasi, kuid selliseid linnumaju, kuhu põhi surutakse täpse mõõtmise tõttu jõuga ilma liimi ja naelteta, on ta teinud vaid aasta jagu. Neid linnumaju müüs ta Lätis aastaga 700-800 tükki. Nüüd tahaks juba Eestisse ka laieneda.

„Mulle meeldib siin inimeste keskel olla ja oma linnumaju teistele ka näidata. Ma ei müü suurtes supermarketites. See on ikka käsitöö, ise teen kõik. Üks maja maksab 15 eurot, nii et peaks üsna taskukohane olema,“ rääkis Drevinskis.

Silvija Zakke on lätlannast arhitekt, kuid majanduskriisi saabudes 2000ndate lõpus hakkas tal tööd nappima, sest sarnaselt eestlastele ei ehitanud lätlased enam kuigi palju. Nüüd on ta hoopis OÜ (läti keeles SIA) Kartondizains juhataja.

See on ühenaisefirma, mis toodab tugevast kartongist tehtud ise kokkupandavaid nukumaju. Üks maja maksab umbes 13 eurot, suuruseid on erinevaid. Zakke sõnul on kartongist nukumajade suurim müügiargument nende ökoloogilisus.

„Hakkasime sel aastal neid neid Rootsi müüma, seal on ökomärgis väga tugev argument ning inimestel pole kahju selliseid investeeringuid teha. Nüüd tahaks maju Eestisse ka müüma hakata,“ sõnas Zakke

Volditavatest nukumajadest sai masu järel äri

Silvija Zakke on lätlannast arhitekt, kuid majanduskriisi saabudes 2000ndate lõpus hakkas tal tööd nappima, sest sarnaselt eestlastele ei ehitanud lätlased enam kuigi palju. Nüüd on ta hoopis OÜ (läti keeles SIA) Kartondizains juhataja.

See on ühenaisefirma, mis toodab tugevast kartongist tehtud ise kokkupandavaid nukumaju. Üks maja maksab umbes 13 eurot, suuruseid on erinevaid. Zakke sõnul on kartongist nukumajade suurim müügiargument nende ökoloogilisus.

„Hakkasime sel aastal neid neid Rootsi müüma, seal on ökomärgis väga tugev argument ning inimestel pole kahju selliseid investeeringuid teha. Nüüd tahaks maju Eestisse ka müüma hakata,“ sõnas Zakke. 

Ujuvad saared otsivad investoreid

Rims Vaitkus on Läti Leiutajate Liidu juhatuse liige. Mini Maker Faire'ile sõitis ta koos oma pojapoja Toms Kraminsiga, kellega üheskoos arendab WPO ehk Water Power Only saarekesi, millest praegu on valmis vaid prototüüp.

Vaitkus lubab enda ehitatud lainesüsteemi abil vee 25atmosfäärise survega ilma elektrit kasutamata purskama panna, et sellest vabaneva energia abil elektrit toota.

„Ideaalis ulbiksid sellised kohapealse veest toodetud energia jõul toimivad saarekesed kogu Riia lahes ja kavalamad inimesed koliksid näiteks oma kontorid sinna. Vahemeres võiksid olla sellised puhkusesaared. Praegu otsime omale projektijuhti, kes reaalse saareprojekti valmis teeks. Meie oleme leiutajad, aga mitte erilised äriinimesed. Peagi oleks vaja investoreid, kes tahaksid sellisesse lisaelektrit mitte vajava saare projekti raha paigutada,“ ütles Vaitkus.

Anna Jõgi tahtis pidada suvilas kasvuhoonet, kuid nädala sees, mil ta ise linnas tööl oli, polnud kedagi, kes luuke avaks ja sulgeks. Selle tarvis mõtles igapäevaselt IT-vallas töötav naine välja taaskasutatud materjalist tehtud trossidega mehhanismi: luugid sulguvad ise vastavalt sise- ja välistemperatuurile ning niiskusele.

„Siin on üks vana autost välja visatud aku, üks 12voldine akutrell, CD-drive'i mootorist tehtud anemomeeter mõõdab sensori abil ära temperatuuri ja niiskuse nii kasvuhoones sees kui väljas. Kui läheb jahedaks või tuleb torm, lähevad luugid kinni,“ selgitas Jõgi. Isesulguvaid luuke ta tootma hakata või nendega raha teenida ei kavatse, kõik joonised ja mudelid pani ta tasuta internetti üles.

„Kirjutasin valmis veebilehe, kust kõik soovijad saavad selle maha vehkida. Ma ise kasutan kogu aeg teiste inimeste ideid, väga hea meel on mul nüüd ise midagi vastu anda,“ ütles ta.

Isesulguvad kasvuhooneluugid suvilaomanike rõõmuks

Anna Jõgi tahtis pidada suvilas kasvuhoonet, kuid nädala sees, mil ta ise linnas tööl oli, polnud kedagi, kes luuke avaks ja sulgeks. Selle tarvis mõtles igapäevaselt IT-vallas töötav naine välja taaskasutatud materjalist tehtud trossidega mehhanismi: luugid sulguvad ise vastavalt sise- ja välistemperatuurile ning niiskusele.

„Siin on üks vana autost välja visatud aku, üks 12voldine akutrell, CD-drive'i mootorist tehtud anemomeeter mõõdab sensori abil ära temperatuuri ja niiskuse nii kasvuhoones sees kui väljas. Kui läheb jahedaks või tuleb torm, lähevad luugid kinni,“ selgitas Jõgi. Isesulguvaid luuke ta tootma hakata või nendega raha teenida ei kavatse, kõik joonised ja mudelid pani ta tasuta internetti üles.

„Kirjutasin valmis veebilehe, kust kõik soovijad saavad selle maha vehkida. Ma ise kasutan kogu aeg teiste inimeste ideid, väga hea meel on mul nüüd ise midagi vastu anda,“ ütles ta.

Pehmed lihasrobotid – uue põlvkonna luuretehnika alged

Tartu Ülikooli materjaliteadlased Indrek Must ja Friedrich Kaasik ühendavad elektroaktiivse polümeeri ehk lihase, elektroonikajupi ja aku ning saadud komplekti nimetatakse lihasrobotiks. Kui lihasele pinget rakendada, muudab see oma kuju.

„Selle rakendus on mikrorobootika ehk väikeste pehmete robotite valmistamine. Neid saaks kasutada luureülesannetel, seda robotit saab maskeerida näiteks putukaks. Samamoodi saab neid kasutada päästetöödel raskesti ligipääsetavates kohtades, sest tänu oma võimele kuju muuta pääsevad nad igasugustest takistustest üle ja läbi,“ rääkis Must.

Kaasiku sõnul otsivad nad Mustaga praktikuid lootuses, et äkki tuleb mõni meditsiiniinimene ja näeb, et näiteks südameklappide tegemisel oleks sellist detaili just hädasti vaja. „Selle kõiki kasutusvaldkondi ei pruugi me veel teadagi, sest alles tänavu sai siin valmis esimene läbimurdeline robot, mis suudab oma akut ise kaasas kanda, ilma et hunnik juhtmeid taga lohiseks,“ lisas Kaasik.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. September 2014, 14:15
Otsi:

Ava täpsem otsing