Riik kaalub ettevõtete müüki

“Olen arvamusel, et seal, kus turg toimib, ei peaks riik olema turul tegutsev ettevõtja. Näiteks ja kaalumiseks võib tuua teehoolduse ja ASi Eesti Teed,” märkis majandus­minister  Michal.

Kui AS Eesti Teed asutati, oli selle eesmärk koondada riigi osalused väikestes tee-ettevõtetes, saada ülevaade turu olukorrast ning reaalsest kulubaasist teehoolduses. Nüüdseks on see ülevaade minister Michali sõnul olemas. “Viimati, kui vestlesime ka näiteks maanteeameti juhi Aivo Adamsoniga, siis oli tema arvamusel, et teehooldusturg toimib ning riigi osalemine teehoolde ettevõtluses pole enam vajalik. See kattub ka minu hoiakuga.”

Samas rõhutas Michal, et Eesti Teede puhul tuleks üle vaadata seadusest tulenevad piirangud. “On mitu võimalust, kuidas sellises valdkonnas käituda, kas korraldada uus konkurss, lasta ettevõte vabale turule ja seejärel müüa või segu neist kahest koos vara müügiga,” märkis Michal ja lisas, et analüüs selle kohta on plaanis aastal 2017, kuid praegu uuritakse, kas oleks võimalik seda varem teha.

Michal lausus, et ka mujal tasuks riigil oma osalus emotsioonideta üle vaadata. “Mina ei pooldaks strateegiliste valdkondade müüki, näiteks energeetikas on suund just julgeoleku suurendamisele, samuti näiteks gaasivõrkude omandi puhul. Aga pakun, et näiteks Estonian Airi partnerlus tugeva ettevõttega või EVR Cargo hea käekäik tooks kasu maksumaksjale ja annaks kasutajale parema teenuse ning rahaliselt parema tulemuse,” märkis Michal.

 Kaalukausil sarnaste ettevõtete koondamine.

Teine variant oleks sarnased riigiettevõtted koondada. See annaks Michali arvates ehk võimaluse kokkuhoiuks, sünergiaks ja saaks üle vaadata selle, kus riik peaks olema regulaator, mitte turuosaline. See annaks sektorile terviklikuma vaate, parema finantsvõimekuse ning parema kontrolli plaanide ja riskide üle. “Need on esialgu ideed, kuid kui kujutada vaimusilmas ette sarnaste ettevõtete – logistikas transpordi, infra­struktuuri ja opereerimisega tegelevad ettevõtted, näiteks Tallinna Sadam, ­Eesti Raudtee, Tallinna Lennujaam, Estonian Air, EVR Cargo, Elron ja Eesti Loots – koondamist, siis sellest võib sündida palju sünergiat ja paremat omanikutunnet kogu sektori ulatuses,” märkis Michal.

“Täpsemalt saame neist mõtetest ja plaanidest  rääkida siis, kui on olemas esimesed analüüsid ja kujunenud uus omanikupoliitika, sellega tehakse praegu algust,” kinnitas Michal.

LHV majandusanalüütiku Heido Vitsuri hinnangul pole ühtegi põhjust, miks riik peaks ise teehooldusega tegelema. Tema hinnangul peaks riik teede korrashoidu tagama sel moel, et teehoolduses toimiks ettevõtjate vahel tõeline konkurents, et poleks kokkumängu ning et teede korrashoid oleks ka soovitud tasemel kindlustatud.

“Loomulikult ei tähenda see automaatselt seda, et selles konkurentsis ei võiks osaleda ka mõni riigile või omavalitsusele kuuluv ettevõte, kuid põhimõtteliselt pole avalikule sektorile kuuluvate ettevõtete olemasolu siin vajalik,” märkis Vitsur. Mis aga puutub ASi Eesti Teed müümisse, siis ainuke halb külg asja juures tundub Vitsuri hinnangul see, et seda tehakse keerulises olukorras ja taktikaliste kaalutluste sunnil.

“Umbes nii nagu mõni aeg tagasi toimus Eesti Telekomi aktsiate müük just mitte kõige soodsamatel tingimustel,” nentis majandusanalüütik.

Eesti logistikasektori reorganiseerimise ideel võiks Vitsuri hinnangul olla aga jumet küll ning Eesti saaks siinkohal kasutada teiste riikide kogemusi.

Kasutada saaks ka Erkki Raasukese eestvedamisel mõni aeg tagasi majandusministeeriumis koostatud analüüsi, mis tehti samal teemal, kuid mida toona kaalumisele ei võetud. Siis käis Raasuke välja idee koondada riigiettevõtted ühise ASi alla.

“Ideega reorganiseerida Eesti logistikasektorit, et parandada selle efektiivsust ja ka muud avalikule sektorile kuuluvat ettevõtlust, saab päris kindlasti nii mõndagi paremaks muuta,” ütles Vitsur. “Pealegi ei ole meil vaja siin jalgratast leiutama hakata, sest maailmast on võimalik hulgaliselt leida järeleproovitud mudeleid, kuidas riigile strateegiliselt olulisi valdkondi või ettevõtete komplekse saab vägagi efektiivselt tegutsema panna,” märkis Vitsur.

Põhjus, miks sellistest mõtetest pole seni asja saanud, on Vitsuri hinnangul see, et liiga paljud on Eestis unistanud riigiettevõtetest lahtisaamisest ja mõelnud liiga vähe sellele, kuidas riigiettevõtete tööd paremini korraldada.

“Meil pole kuigi selget ettekujutust, kuidas riik ja ettevõtlus majanduse eri arengufaasis omavahel seotud on  ja missugust rolli selle juures mängib riigi suurus ja seal toimiva konkurentsi iseloom,” lisas Vitsur.

Eesti Raudtee nõukogu esimehele Raivo Varele on mõte Eesti Teede ASi müümisest meeldiv, ka koondamisel tundub jumet olevat. “Mulle see ministri mõttekäik meeldib. Teedehoius sai juba alustatud eksperimentaalselt siis, kui mina veel teede- ja sideminister olin, 17 aastat tagasi,” märkis Vare.

Vare lisas, et see valdkond on olnud nii konservatiivne, et alles praeguseks on mõtted arutamiseks piisavalt jõudu kogunud. “Sama valdkonna ettevõtluse koondamine sünergia nimel oleks aga ju juhtimistehniliselt lausa loomulik lähenemine, kas pole?” märkis Vare küsimuse peale sarnaste ette­võtete koondamise teemal.

Lemminkäinen Eesti juhi Sven Pertensi sõnul oleks ASi Eesti Teed müümine mõistlik, sest tooks turule ausa konkurentsi, kus kõigile kehtiksid samad reeglid. “Praegu on see ette­võte sümbioos – saab riiklikult tuge ehk jõuab lepinguteni ilma konkurentsita sisemisi teid kaudu, kuid samal ajal konkureerib turul ka teiste ettevõtetega, kel selliseid eeliseid ei ole,” ütles ta.

Just need sisetehingud võivad Pertensi sõnul osutuda probleemiks ettevõtte müümisel. “Eesti Teed ASil on lepingud viies maakonnas, need on saadud sisetehingu korras ja väidetavalt mingi regulatsioon ei luba müüa ettevõtet, millel on sisetehinguga saadud lepingud. Veidi nokk kinni ja saba lahti olukord. Üks variant oleks müüa see ettevõte ilma lepinguteta, kuid sel juhul on huvilisi ilmselt vähe või siis pole hind ootuspärane. Ettevõtte põhiline väärtus peale kogemuse ja inimeste on olemasolevad lepingud,” rääkis Pertens ja lisas, et kui on risk, et need lepingud ei uuene, pole ette­võttega just palju peale hakata.

Teine variant oleks tema sõnul ettevõttel järgmised teehoolduslepingud ausas konkurentsitingimustes turul ise võita.

“Siis on ettevõte koos uute lepingutega paremini müüdav. Kokkuvõttes on need tehnilist laadi küsimused ja põhimõtteliselt selle ettevõtte vastu huvilisi kindlasti on. Kõik oleneb sellest, mida täpselt müüakse. Kui müüakse ühe paketina, on see ilmselt suhteliselt kallis. Kui müüa osade kaupa, siis neid ostu­huvilisi on rohkem,” märkis Pertens.

Pertens ütles, et ettevõtte omakapital on praegu suurusjärgus 20 miljonit ­eurot. Isegi kui riik osa sellest dividendina välja võtab, jääb alles piisavalt palju, et ettevõte oleks investoritele atraktiivne.

Mis puudutab sarnaste ettevõtete konsolideerumist, siis see mõte vajab Pertensi sõnul suuremat analüüsi. “Selles on kindlasti plusse juhtimise ja kulude poole pealt. Kuid on ka miinuseid, näiteks kui tekib nii suur organisatsioon, millest sõltub kogu transpordisektor maal, vees ja õhus. Olen seniks äraootaval seiskohal selle suhtes. Analüüse oleks vaja,” nentis ette­võtja.

Strateegiliselt tähtsaid ette­võtteid, mis tegelevad infra­struktuuri, elutähtsa teenuse või valdkonnaga, kus puudub turul konkurents, uisapäisa võõrandama ei tasu hakata. Kindlasti ei toeta ma Eesti Posti, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama, Eesti Energia ja Eleringi müüki. See loetelu ei ole lõplik.

Mis puudutab Eesti Teede müüki, siis kunagi sai see ettevõte loodud, et tuua turule konkurentsi ja kontrollida pakkumuste hinda. Olukord on turul küll paranenud, ent praegu ei ole veel õige hetk ettevõtet müüa. Perspektiivis võib seda aga kaaluda küll.

Müügiotsus peab põhinema korralikul analüüsil – kas, kuidas ja millisel määral ettevõtteid erastada. Riigi osaluse müümine ei tohi tingida olukorda, kus pärast firma võõrandamist peab hakkama riik maksma erapakkujale teenuse osutamise eest kõrgemat hinda.

Eesti riigil on osalus ligi 40 äriühingus ning nende aktsionäripoolset valitsemist ja juhtimist tuleb korraldada tõhusalt ja professionaalselt. Rahandusministeeriumis eelmise valitsuse koosseisu ajal valminud omanikupoliitika roheline raamat kabinetis heakskiitu ei saanud, sest ei adresseerinud piisaval määral tõstatunud probleemi. Riigi eesmärkide ja ootuste ebaselgus, ebapiisav omanikujärelevalve ja nõukogude töö, riigi toimimine mitmes rollis, vastutuse killustatus ja riiklike struktuuride paindumatus ei võimalda valitseda riigi äriühinguid vajaliku tõhususe ja tulemuslikkusega.

Leian, et äriliste eesmärkidega ettevõtete konsolideerimine toob peale kokkuhoiu ka selguse ettevõtete juhtimises. ­Seda näitab ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 2013. aasta analüüs, mille alusel tooks see märkimisväärse kokkuhoiu.

Tegevjuhtkonnal ei ole sobilik avaldada arvamust üldkoosoleku pädevuses olevate teemade või otsuste kohta. Võimaliku erastamisprotsessi või huviliste kohta saab infot edastada vaid majandus- ja kommunikatsiooniministeerium.

Ei kommenteeri veel seda teemat ja soovitan ka teil sellega mitte kiirustada.  Kahjuks pole midagi kommenteerida.