Eksklusiiv: kahtlusalune Hillar Teder räägib suu puhtaks

Teder kommenteeris kahtlustusi, väites, et ta on küll tundnud huvi maade vahetamise vastu ja rahastanud ettevõtet Midfield, ent need kaks asja pole omavahel seotud. "Me ju pole mitte midagi saanud ega punninud, et midagi saada," väitis ta. Ettevõtja lisas, et pole eales ühegi poliitikuga vorst vorsti vastu kaupa teinud, sest taoline teineteise äraostmine on alandav mõlemale poolele.

Eks see paiskas elu segamini. Tegelen kohanemisega. Tean, et ma pole kellegagi maadevahetuse kaupa teinud, aga mis teisel poolel on, mille alusel ta seda väidab, saab teada edaspidi. Praegu sorgitakse kõiki asju.

Ma saan hästi aru, et selleks, et uurijad saaksid tervikliku pildi, on vaja aega ja koostööd. Olen näinud, kuidas korruptsiooni tõttu muutub 50miljoniline riik maksejõuetuks ja ettevõtjate varade väärtus väheneb 10 korda - kaotavad kōik - ja paar inimest saab multimiljardäriks. Vahet tuleb teha korruptsioonil ja kultuuriruumist ja tavadest tulenevatel kingituste tegemise traditsioonidel ja peab teadma, kust see siksakjoon jookseb. Eesti asub siin kahe kultuuriruumi kokkupuutekohal.

Kapost kahtlustuse saamine on nagu arstikabinetist diagnoosiga väljumine - loodad, et vereproovid on sassi aetud ja kõik lõpeb hästi.

Minule esitatud kahtlustus koosneb kahest episoodist, mis kumbki eraldi pole ebaseaduslik. Viis, kuidas neid episoode on omavahel seostatud, mille tulemusena saadakse ebaseaduslik tegevus, ei ole mulle arusaadav.

Üks teema kahtlustuses on nii-öelda maadevahetus. Ostsin sügisel (2014. aastal - toim) Kadriorgu tenniseväljakute kompleksi. Tekkis hasart, vaatasin Kadrioru üldist pilti, rääkisin sellest paljude inimestega, ka Savisaarega. Koidula tänava parempoolne serv alates Luigetiigist Kumu suunal on totaalselt räämas. Kõik ehitised tuleb lammutada ja ehitada uued, kaasaegsed ja soovitavalt ühiskondliku funktsiooniga hooned.

Kogu Koidula tänava serv kuulub terve kvartali ulatuses kahele omanikule - Tallinna linnale ja mulle. Planeerimine ja ehitamine on mõistlik koos. Linn kasutab oma osa Kadrioru pargi majandushoovina.

Lisaks suurele mulle kuuluvale kahehektarilisele põhikinnistule oli mul ka üks muust osast eraldi krunt Lasnamäe-poolsel küljel - ala, mis on majandushoovile parim paik. Pakkusime välja, et vahetame oma tüki otse meie piiri ääres oleva linnale kuuluva tükiga ning rajame Luigetiigi äärde kuursaali - nagu Haapsalus või Kuressaares.

Mitte et see äriliselt mulle huvitav oleks - soov oli lihtsalt pakkuda linnale varianti ala korrastada eelarvet koormamata. See oleks koht, kus saab kontserte ja pulmi pidada, praegu Kadriorus selleks sobivat hoonet pole. Iga linnapea ütleks, et see on mõistlik.

Esitasin Tallinna linnavalitsusele ettepaneku ning kuskil aprillis saime Kalle Klandorfilt kirjaliku vastuse, milles seletati, miks seda plaani ellu viia ei õnnestu. Põhjus oli asjaolu, et linn plaanib taastada sellel kohal 1830. aastal olnud tsaariaegsed kasvuhooned, talveaia vms. Tore! Meile on ju tähtis, et ala heakorrastataks. Sellega see lugu ka lõppes.

Teine teema ongi Midfieldi lugu. Midfieldi ja selle juhti Paavo Pettaid tean ma 2013. aastast, kui aitasin laenuga oma sugulasest ettevõtjat, kes tegi koos Pettaiga projekti. 2014. aasta keskel sõitis mu sugulane tööle Brüsselisse ja kui mul novembris 2014 oli vaja reklaami- ja turustamisabi Admiraliteedi juures, pöördusin otse Pettai poole. Sõlmisime koostöölepingu veebruaris 2015 asutatava ettevõtte nimekontseptsiooni väljatöötamiseks. Samuti investorite leidmiseks vajaliku tegevuse toetamiseks ja välimeedia reklaamikontseptsiooni väljatöötamiseks, mis tutvustab tallinlastele just lõppeva Admiraliteedi arhitektuurivõistluse tulemusi, ja lisaks veel kampaania rentnikele 2015. aasta sügisel ja 2016. aasta kevadel.

Kogu eelarve 160 miljonit maksva projekti turundamiseks kuni arenduse valmimiseni Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajaks 2018. aasta alguses on miljon eurot. Midfieldiga sõlmitud lepingu maksimaalne maht on 300 000 eurot. Tööd algasid 2015. aasta jaanuaris, veebruari alguseks oli meil vaja saada variandid ja story ettevõtte nimekontseptsioonist. Midfield palus, kas me võiksime talle teha ettemaksu, kuid otsustasime, et suhete selguse mõttes on parem laenusuhe, kuni tööde järk-järgulise valmimiseni, mille käigus saaks laenusummat vähendada.

Osaliselt läks laen 75 000 euro ulatuses Midfieldi vanematest aegadest pärit kohustuse tagasimakseks ühele meie ühise tuttava PR-firmale.

Ma ei oska kirjeldada, kuidas Midfield ennast rahastab ja milleks oma raha kasutab. Tean vaid, et 75 000 eurot sellest rahast kasutas Midfield ühe vana võla kustutamiseks PR-firmale.

Ega seda me ka tea, kas see sinna läks. Rahal pole silti küljes. Ettevõte peab vaatama, et tal oleks likviidsust ning valib kliente selle järgi, kellelt saab ettemaksu ja kellele annab maksetähtaega. Laen on väga tavapärane likviidsuse tekitamise vahend ja täiesti seaduslik.

Tarbime siiani ja nii veel selle projekti raames pikemat aega.

Alguses töötas Pettai välja kogu Admiraliteedi ala arenduse kampaaniateplaani paketi. Projekti suurus on 160 miljonit ning sellest on ette nähtud summa turunduse toeks kõikidele üritustele. Investorite leidmiseks tuleb käia messidel ja koostada materjale. See on esmane asi. See valmis kevadtalvel. Meil on leping Midfieldiga pooleteise aasta peale ehk järgmise aasta maikuuni.

Eks sa ikka räägid kellegagi, keda tunned. Paavo Pettai (Midfieldi omanik) on teada-tuntud reklaamikontseptsioonide kirjutaja - tal on head ja teravad ideed ning aastatepikkune kogemus nende teokstegemisel. Tunneme 2013. aastast ja oleme sattunud tema juurde minu samal alal tegutseva sugulase kaudu, keda ma nendes küsimustes usaldan ja kes on ka Midfildi partner olnud PRi poolel.

Ikka olen suhelnud. Kallo oli abilinnapea, kes kureeris kunagi linnaplaneerimise ametit ning teda peeti selles vallas väga võimekaks. Arutame mõningaid linnaplaneerimise asju.

Toon ühe näite - mitte, et see oleks täpselt nii olnud, aga olen talle rääkinud, et oleks hea, kui Õismäe ja Mustamäe trollid sõidaksid Balti jaama asemel reisisadamasse. Et istud sadamast trolli peale ja sõidad. Olen küsinud, mis ta arvab sellest mõttest, kas oleks võimalik neid trollipeatusi liigutada.

Ma ei saa aga aru, miks mul on Kallo vahendamist vaja - mul on Savisaare telefoninumber olemas. Kui mul on midagi olulist rääkida, ei pea seal Kallo vahel olema.

Ma ütlen, et me räägimegi sellistest lihtsatest elulistest asjadest. Tema ütleb selle peale siis, et ma ei peaks trollide pärast muretsema, sest 2017. hakatakse välja ehitama Haabersti uut ristmikku - see on Reformierakonna üks valimislubadusi - ning siis asendatakse trollibussid hübriidbussidega.

Mõned päevad tagasi rääkisime tunnikese. Oleme valmis teinud kontseptsiooni, mille järgi Linnahallist rajatakse läbi 16 meetri laiune tänav. Siis näitasime pilte, mida Londonis joonistasime ning küsisin tema seisukohta.

Kas ma olen talle rääkinud sellest, et Kadriorus võiks olla kuursaal? Võimalik, et olen. Seda ma räägin kõigile, sest Kadriorus on liiga vähe kohti, kus inimesed saaksid sees istudes kohvi juua ning vaadata tiigile. Kuursaali teema oleks selleks maailma parim asi. Seda peab rääkima inimestele, korra või kaks. Neid kohtumisi on palju ja need on üldised ning neid eraldada tagantjärgi on võimatu.

Kindlasti mitte. Mulle ei ole arusaadav väide, et laen või meie tehing reklaamifirmaga ongi altkäemaks millegi eest. Kuidas ikkagi? Me ju pole mitte midagi oma taotluse alusel Tallinna linnalt saanud ega ka pärast linna eitavat vastust punninud, et midagi ikkagi vahetuseks saada.

Esitasime oma taotluse linnale ja sellele on ära öeldud ning me leppisime sellega, mõistes, et Tallinna linnal on selles piirkonnas oma plaan oranžerii väljaarendamiseks. Seega saab korrastatud ja hoolitsetud see ala, mis meie naabrust ilmestab. Meil pole seetõttu enam isegi mingit motiivi seda maad vahetada ning kellelegi mingit rahalist hüve selle eest pakkuda.

Nende kahe episoodi seostamine tundub mulle meelevaldne.

Ei ole. Meil pole olnud sellist suhet ühegi poliitikuga, et midagi saab millegi eest - üksteist ära osta on kahepoolselt alandav. Me ei ole teineteisele võlgu, ma pean ka seda silmas, mis puudutab Reformierakonda, IRLi ja sotse. Meil ei käi sellist diilimist.

Need on sõbraliku kooseksisteerimise vaimus. Poliitikat tehakse rahva kulul ühel või teisel viisil, riik maksab erakondadele raha. Lisaks on annetused. Riigiraha kulututakse otsast otsani ära, kõigil on raha puudu. Aga see ei tähenda, et ei peaks mingi asja jaoks annetama. Mõni läheb tantsuvõistlusele, kellelgi on vaja vähiraviks, kellelgi on vaja organisatsiooni ülalpidamiseks jne.

See on võib-olla persoonide küsimus, igaühel võivad olla oma motiivid. Mina ei loe erakondade valimisplatvorme. Kui ma satun kokku mõne inimesega ja mul sobib temaga olla ning ta on ühiskondlikus positsioonis, pingutab ja teeb mingisugust asja ja tahab, et elu läheks paremaks, siis ikka toetad teda. See tuleb kuidagi spontaanselt.

Seal pole küsimust, et mis ma selle eest saan. Need summad pole ju nii suured: tinglikult keegi annab pintsaku, keegi annab 100 eurot, keegi 100 000 eurot. Kuidas võimalused lubavad.

Ei keeldunud muidugi, vastasin nende küsimustele ja selgitasin minu äriühingu tegevust ja seoseid põhjalikult, et oleks võimalik mõista, kuidas ja miks oleme teinud toiminguid. Eks seal oli selliseid detailsemaid küsimusi. Kui vaadata üldist pilti, on tegemist faktidega, millest on lõpuks kujundatud üks altkäemaksu kahtlustus.

Kui kapo vestleb sinuga, ütleb ta, et sellest ei tohi mitte kellelegi rääkida. Hoiatatud mind millegi eest pole.

Sellega peab alati arvestama, aga mul pole olnud enda teada ka põhjust midagi oma vestlustest erinevate isikutega varjata.