Naiselik unistus militaarsest karjäärist

27. märts 2016, 09:45
Kaitseliitlased Arvi Roosi, Marge Laiõunpuu (Galvi-Lina juht), Jaanek Talisainen, Raivo Roosi harjutavad Välustes märkilaskmist.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160327/NEWS/160329850/AR/0/kaitseliit.jpg

Ärevad ajad on toonud kaitseliiduga liitunute arvu hüppelise kasvu. Nii mehed kui naised liituvad eesmärgiga kaitsta vajadusel ennast ja oma kodu.

Marge Laiõunpuu on militaarkaupu müüva GalviLinda juht ning kaitseliidu Sakala maleva rühmajuht. Kuigi praegu on ta rohkem ettevõtja, unistas ta kunagi sõjaväelaseks saamisest.

„Kõrvad katta!“ hüüab kaitseliidu Väluste laskeväljal kaitseliidu täpsuslaskmise instruktor. Sakala maleva liikmed katavad kõrvad klappidega, viskavad lumele pandud madratsile kõhuli, seavad relvad valmis ja annavad märgi pihta tuld. Teise seas on ka üks naine - kenasti meigitud ja kaunite sädelevate kõrvarõngastega, mis kaitsevärvi vormimütsi alt silma torkavad.

Jäine tuul lõõtsub. Meestel ja sel naisel on näod külmast kergelt lillaks tõmbunud. Ninad on vesised, kuid pilk kindel – märki tabada. Sihikindlalt harjutatakse 100 meetri kauguselt laskmist. Väluste laskeväli on suur ja märki võib proovida lasta ka 200 meetri kauguselt. Kuid Sakala maleva liikme Marge Laiõunpuu sõnul on tükk tegemist ka sajameetrise vahemaaga.

Marge liitus kaitseliiduga 14 aastat tagasi. Siis polnud veel Ukraina sõda ega Euroopa kriisi. Ta ei astunud naiskodukaitsesse vaid ikka kaitseliitu. „See on hobi ja mingis osas elustiil. Et oma kodu ja oma peret kaitsta,“ räägib Marge.

Tal oli kunagi suur soov teha hoopis sõjaväelasekarjääri. Seda pisikut ei saanud ta emalt ega isalt - Marge lihtsalt tundis, et see oleks midagi, mis talle meeldiks. Ometi läks elu teisiti - ühel päeval oli ta ametis hoopis oma ettevõttega GalviLinda ja militaarkarjäär jäi kaugeks unistuseks.

Püssi lasta oli algul hirmutav

Kaitseliiduga liituda otsustas Marge 14 aasta eest ja on nende ridades tänaseni. Ta on Sakala maleva rühmajuht, üks väheseid naisi selles meestemaailmas. Marge laseb Väluste laskeväljal märki kaalutletud rahuga. Ta ei kõmmuta mitut lasku järjest nagu mõni kõrvallaskja. Ikka väikeste kaalutletud vahedega, läbi mõeldes, sihtides.

Kui Margelt küsida, mis tunne on püstolist lasta, mõtleb ta hetke ja siis vastab: “Eks alguses oli hirmutav kindlasti. Laskmine ei tule väga hästi välja, kui ootad pauku. Aga nüüd, kui oskad juba keskenduda päästmise momendile ja kindlasti järelpäästmine peab olema, siis on märkitabamine parem. Sa ei tohi pärast lasku relva käest ära lasta, vaid pead ikkagi järelsihtimist tegema,“ annab Marge asjalikku nõu.

Et õppustel õpitu meelest ei läheks, tuleb pidevalt õppustel osaleda. Paar korda kuus ikka. Õppused võivad kesta ka mitu päeva järjest. Perekonnad peavad mõistvad olema, kuid vahel jääb mõni asi ka hinge kraapima. „Mu emal on täna sünnipäev. Ja just samale päevale sattus õppus,“ ohkab Marge. Tal on ka teismeline poeg, kes peab mõistev olema. Marge lisab, et pojal militaarhuvi ei ole. „Tal on teised huvid, sport,“ lisab ta.

Kui oled juba sellise valiku langetanud, siis pole muud, kui perega asjad läbi rääkida ja loota nende mõistmisele. Sest kui peaks tekkima päriselt ohtlik olukord, oskavad Marge ja tema rühmakaaslased vähemalt iseend ja oma lähedasi kaitsta.

„Kes meid ikka kaitseb, kui me ise seda ei tee,“ märgib kaitseliitlane Jaanek Talisainen. „Kui oht käes, eks siis tuleb minna – selleks me siin käimegi,“ lisab kaitseliitlane Arvi Roosi. Ka tema pere nuriseb teinekord järjekordse õppuse pärast, kuid kui asjad läbi rääkida, saab alati hakkama.

Instruktori käskluse peale võtavad kaitseliitlased lasketiirus uuesti koha sisse. „Kõrvad katta!“ Klapid pannakse pähe. Relvad seatakse laskevalmis ja märk võetakse sihikule. Saatjaks vilistab kõle tuul.

"Kaitseliidu liikmeskond kasvab igal aastal"

Kaitseliidu peastaap, avalike suhete osakond, leitnant Merle Norit:

"Kaitseliidu liikmeskond on kasvanud igal aastal, vähemalt viimase 15 aasta jooksul. Ärevad ajad ühiskonnas on lihtsalt kaasa toonud liitujate arvu hüppelise suurenemise. Nii oli see 2007. aastal, pärast pronksiööd, 2008 ja 2009 pärast Vene-Gruusia sõda ja nüüd alates 2014. aastast Ukraina konfliktist tingituna. Praegu paistab, et suurema liitumise trend kestab, sest ajad on turbulentsed (Venemaa agressiivne käitumine, Euroopa rändekriis, Lähis-Idas toimuv jne) ja inimesed otsivad kindlust. Kaitseliiduga liitumine on üks võimalus midagi ise ära teha: õppida kriisisituatsioonis ennast ja oma lähedasi kaitsma, samuti tekitab see kindlustunnet, kuna inimesed teavad, mida ärevatel aegadel teha.

Mis puudutab varustust, siis täna varustatakse kaitseliitu samadel alustel kaitseväega. Sellele varustusele pole midagi ette heita. See, et inimesed võimaluse korral endale täiendavat lisavarustust ostavad on samuti täiesti loomulik – hobidesse ju ikka panustatakse.

Muidugi sooviks kaitseliit riigieelarvest suuremat tuge, ent samas peame endale aru andma, et riiklik ressurss on piiratud ja prioriteetseid valdkondi on palju."

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. March 2016, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing