Maris Lauri: Brexitis võitjaid ei ole

Põhjuste – eks neist räägitakse nüüd palju – seas paistavad selgelt domineerivat Ühendkuningriigi sisemised ebakõlad ja rahulolematus. Aga oma jao selleks andis ka brüssellik mõtteviis – kõrkus, pealiskaudsus, arrogantsus, kuulamis- ja veenmisvõimetus –, mis mõnede ELi tippjuhtide puhul mõjub ärritavalt isegi kõige ELi-sõbralikuma inimese jaoks. Saati siis skeptikutele.

Aga rahvas tegi valiku ja nagu iga otsuse puhul tuleb seda kõrvalvtaatajal aktsepteerida. Isegi kui kõrvaltvaataja leiab, et otsus oli vale. Kummal poolel lõpuks õigus on, selgub kunagi tulevikus. Otsuste langetamisel tehakse vigu, vahel on vead suuremad, vahel väiksemad, aga tõsiasi on ka see, et otsustamatus on tihtipeale halvem kui halb otsus. Aga see selleks.

 

Ilmselgelt ootab Ühendkuningriigi sisepoliitikat ees väga ebastabiilne ja halvasti ennustatav aeg. Mis öiseid ja varahommikusi intervjuusid kuulates aga mõistust torkima hakkas, oli see, et Brexiti meeskond soovib, et lahkumisläbirääkimisi peaks vastaspool (Cameron) ning et neil tegelikult ei ole õrna aimugi, mis peaks järgnevalt juhtuma või mida tegema. See kinnitab kahtlust, et nad tegelikult ei lootnud võitu ning et asi ei ole Briti-ELi suhetes, vaid Ühendkuningriigi sisepoliitilistes ebakõlades ja vastuoludes. See on kurb. See on hirmutav. Aga eks oma sisepoliitikaga peavad britid ise hakkama saama – nii sellega, milline valitsus jätkab, kui ka sellega, et Šotimaa aga võib-olla ka Põhja-Iirimaa leiavad, et nemad inglaste ja uelslastega koos ei jätka.

Referendumi majanduslik mõju osutub tõenäoliselt hullemaks kardetust, eriti lühiajaliselt. Ükski prognoos ei näinud ette nii sügavat reaktsiooni finantsturgudelt ning kui mõne päeva pärast toimub väike kosumine (esimene ehmatus läheb üle), jätab see siiski jälje pikemaks ajaks. Sügav algne kukkumine tähendab üldiselt ka mõneks ajaks madalamat taset, sest mida sügavamale kukutakse, seda suuremad on negatiivsed mõjud majandusele laiemalt ja keerulisem august välja ronimine. Majanduse jaoks ei tee asja paremaks sisepoliitiline ebastabiilsus UKs,  ebakindlus kasv Euroopas, millega UK on siiski väga tihedalt seotud, vähemalt kaks aastat kestvad lahkumisläbirääkimised kõigi oma tuhande segaduse ja vaidluspunktiga. On selge, et finantsturud ja kogu briti majandus elab järgnevate aastate jooksul läbi väga tõsise ja sügava šoki. Ehk kergelt ja pehmelt Euroopa Liidust lahkumine ei ole võimalik.

 

Kõik see rapib muidugi ka Euroopa Liitu ja Euroopat laiemalt, tegelikult kogu maailma. Hetkel on võimatu öelda, mis ja kuidas täpsemalt, sest selgust mitmeski olulises asjas ei ole. Kuid ma loodan, et järgneva nädala jooksul (äärmisel juhul paari jooksul), tehakse mõned arukad valikud. Millised need võiksid olla?

Ei mingit era-erakorralist kokkusaamist ELi riikide juhtide tasemel – liigne erakordsuse rõhutamine näitab ebakindlust, kuna tegelikult ju reaalseid otsuseid ei ole võimalik ühe-kahe päeva järel veel teha. Saab vaid arutada ja sedastada, et ootame, mida britid teevad. Selles mõttes on soovitav sügavalt sisse hingata, pea korraks jahedasse pista (olgu siis hästikonditsioneeritud ruum või peotäis jääd külmikust) ning mõelda, kui palju jama on juba rabistamisega ning emotsioonidest laetud sõnadega Euroopas viimastel aastatel tekitatud. Selles mõttes oli Donald Tuski värske sõnavõtt tervitatav käitumisjoon.

Kindlasti on oluline selgete sõnumite edastamine ja käitumisjoone näitamine. Kuigi see võib osutuda ülimalt keeruliseks: ikkagi 27 riiki pluss Brüsseli aparaat, kellel ilmselt kõigil on rohkem või vähem erinev arusaamine, mida tuleks teha ja kuidas käituda. Selged sõnumid ja käitumisjoon peaksid ütlema üheselt – hea küll, otsustasite lahkuda, alustame kiiresti läbirääkimisi ja viime need kahe aastaga lõpule. Kui mingis osas läheb liigseks vaidluseks, siis sellest räägime edasi peale reaalset lahkumist kahe aasta pärast ehk 2019. aastal.

Selline käitumisviis teeb kogu protsessi kiiremaks ja vähendab ebakindlust – järelikult rahunevad finantsturud kiiremini ja ebakindlus majandusest kaob rutem. See omakorda tähendab, et negatiivsed majanduslikud mõjud ELi jäävatele riikidele aga ka brittidele on nõrgemad, sest kestavad lühemat aega. Ka selgelt senisest brüssellikkust käitumisest erinev toimimine annab teistel EUexititele selge sõnumi: EUexit ei ole asi, kus ütled ja siis hakkad mõtlema ja ümber ütlema. See on ühekordne asi. Kiire eralduslõige näitaks ükskord ometi ka võimet Brüsseli tasemel kiireteks sammudeks, mitte pikaajaliseks vindumiseks.

Alguses osutasin, et oma osa Brexiti käivitumisel oli brüssellikkult käitumisviisil. Selleks, et ei tuleks järgmisi Euexiteid, et erinevad ELi-sisesed vastuolud ei kasvaks, vaid väheneks, et saaks ometigi hakata lahendama neid mitmeid suuri probleeme, millega EL maadleb, tuleb selline käitumisviis lõpetada. Kui kellelgi on isiklikult sellega probleeme, tuleb asendada see inimene asendada teisega. Mulle tundub, et oleme Euroopas liialt viisakaks ja ümarsõnaliseks muutunud.

Brexitist võitjaid ei ole. Kannatab Euroopa – nii poliitiliselt kui ka majanduslikult -, sealjuures ka Eesti. Aga sellest ei tohi teha järjekordset piinapinki, kus on võimatu aru saada, kes keda piinab ja miks, sest siis on kõik kõigi peale pahased, jonni täis ja probleemide lahendamisega ei tegeleta, üksnes otsitakse süüdlasi ja asendustegevusi. 27 riigi poolt peab tulema selge sõnum brittidele ja juhend Brüsselile, kuidas lahkumisprotsess edasi läheb. Samuti selge omavaheline kokkulepe ja sõnum Brüsselile, milline käitumine on aktsepteeritav ning millega tuleb tegeleda ning millega mitte. Eelarve vähenemine annab muuseas väga hea põhjuse kiiresti igasuguste teiste, kolmanda või jumal-teab-mitmenda järgu asjadega tegelemine lõpetada ning keskenduda sisuliselt olulistele asjadele.

Ehk siis, võtame halvast parima.