OEG: vaevalt raamatupidaja kogu raha ühes kohas maha mängis

„EMTA andmetel on kehtiv hasartmängude korraldamise litsents Eestis kokku 16 ettevõttel,“ selgitas ta. „Eraldi tasub silmas pidada et viimasel viiel aastal on väga kiiresti arenenud just online-hasartmängude turg, kus lisaks tosinale Eesti litsentsiga operaatorile on kahjuks endiselt hea tahtmise korral võimalik mängida ka kümnete või sadade teiste operaatorite juures üle maailma.“

Hasartmängusõltuvus kui probleem on Eestis aasta-aastalt õnneks vähenenud ning seda laias laastus kahel põhjusel: teadlikkuse kasv ja efektiivsed meetmed probleemsetele mängijatele. Kusjuures mõlemas suunas on tööd teinud nii Eesti Hasartmängude Korraldajate Liiduga (EHKL) liitunud vastutustundlikud operaatorid kui ka riik.

Ümber tahaks lükata ka levinud eksiarvamuse, nagu oleks sõltlased kasiinole kasulikud – tegelikkuses see nii ei ole, kuna probleemmängijad tekitavad sellega muresid nii endale, neid ümbritsevatele inimestele, aga ka mängukohtade üldisele meelelahutuslikule atmosfäärile ja kogu meelelahutusvaldkonna mainele.

Erinevate uuringute järgi on hasartmängusõltuvuse oht siiski vaid paaril protsendil mängijaist. Ohtudest teavitamine on aastate jooksul toimunud nii meedias kui ka näiteks Olympicu puhul spetsiaalsete infovoldikute abil, mida oleme tootnud ning mis on klientidele kasiinodes kättesaadavad. Juba üle tosina aasta tagasi loodi Olympicu ettepanekul EHKLi (Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit) juurde enesevälistusnimekiri, kus inimesed said endale ise kehtestada kasiinosse sisenemise piirangu. Nüüd on riik mänguoperaatorite toonase initsiatiivi seadusesse kirjutanud ning seda korraldab EMTA.

Mis mängu pandavatesse summadesse puutub, siis ainult selle järgi on piiri pea võimatu seada. Eks iga hobi või meelelahutuse juures, aga ka elus üldse, on oluline, et inimene ei elaks üle oma võimete ja võimaluste. Ka liiga kallid puhkusereisid, luksusautod või mis tahes muu kontrollimatu kulutamine võib inimese eelarve tasakaalust välja lüüa. Mõne jaoks on suur summa 50 eurot ja samas teise inimese rahakotile ei jäta ka viissada või tuhat eurot kriimugi.

Probleemi saab avastada pigem ikka inimese käitumise, mitte mängus tehtavate panuste suuruse järgi. Meie tavakasiinode klienditeenindajad saavad regulaarselt mitmesuguseid koolitusi ning nende käigus räägitakse ka sellest, kuidas sõltuvusprobleemidega mängijat ära tunda ning talle vajadusel nõu ja abi anda. Seejärel saab klientidega vestelda ning tõsisemate murede puhul oleme aidanud ka inimestel end keelunimekirja lisada.

Oluliselt keerulisem on selliseid probleeme tuvastada viimasel kümnendil kogu maailmas plahvatuslikult arenenud online-hasartmängude puhul. Näiteks OlyBetis pakume kliendile juba konto tegemisel võimalust seada endale ette piir, kui palju ta mingi perioodi jooksul maksimaalselt saab raha mängu panna.

Samas ei pruugi paljud operaatorid esitada ühtki küsimust. Probleem on sedavõrd laiem, et kontrollmeetmeid (näiteks sedasama EMTA keelunimekirja) saavad rakendada vaid litsentseeritud teenusepakkujad. Samas on operaatoreid maailmas sadu ning suhteliselt kerge vaevaga pääseb inimene mängima pea kõikjale. Seega – kui inimene tahab panuse teha, siis ta leiab selleks internetiavarustes kindlasti ka võimaluse. Selline valikuvabadus eeldab igalt inimeselt endalt omakorda ka suuremat vastutust ja enesekontrollivõimet.