Kas tasuta wifi lõpu algus?

"Eestis on sadu tasuta wifi-võrke, mida pakuvad klientidele, külastajatele ja potentsiaalsetele klientidele kohvikud, hotellid ja teised kauplejad. Wifi.ee andmetel on juba Tallinnas selliseid tasuta ja avatud (s.t paroolita) võrke ligi 500," ütles Advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat Karmen Turk. 

15. septembril 2016 tegi Euroopa Liidu Kohus järjekordse otsuse, mis mõjutab meid siin Eestis ning sunnib ettevõtjaid kaaluma, kas jätkata tasuta interneti pakkumist, sest edaspidi on tegemist selge äririskiga, lisas ta. 

Tegemist on kohtuasjaga, mis kannab nimetust Tobias Mc Fadden vs. Sony Music Entertainment Germany GmbH. Mc Fadden juhib ettevõtet, mis pakub müügiks või üürimiseks valgus- ja helitehnikat. "Enda ettevõtte klientidele pakkus Mc Fadden tasuta traadita kohtvõrku selliselt, et ettevõtte piires ja ümbruses said kliendid kasutada tasuta koodita anonüümset internetiühendust," selgitas Turk. "Eestis katavad sellised võrgud sisuliselt kogu riigi ning usun, et paljudel kohvikutel isegi ei oleks kliente, kui sarnast kõrvalteenust ei pakutaks."

Üks klient kasutas pakutavat tasuta wifi-teenust selleks, et  laadida üles muusikalugu ehk juriidilises keeles teha muusikateos õiguste omajate nõusolekuta internetis üldsusele tasuta kättesaadavaks.

Sony Music saatis selle peale Mc Faddenile nõudekirja, milles nõudis kahjuhüvitist otsese vastutuse tõttu Sony Musicule fonogrammi suhtes kuuluvate õiguste rikkumise eest, teiseks tema õiguste rikkumise lõpetamist koos vastasel korral trahvi määramisega ning kolmandaks hoiatusega kaasnenud kulude ja kohtukulude hüvitamist.

 

"Sisuliselt pidi Euroopa Kohus selgitama, kas saab nõuda rikkumise lõpetamist, kahju ning hoiatuse tegemisega seotud kulude hüvitamist wifi võrgu pakkujalt," selgitas Turk. "Kohus leidis, et kui osutatud teenus ei välju tehnilise, automaatse ja passiivse protsessi raamidest, on igal juhul välistatud, et autoriõiguse omaja võiks teenuseosutajalt nõuda kahjuhüvitist põhjendusel, et kolmandad isikud kasutasid seda võrguühendust tema õiguste rikkumisel."

See on mõistlik ning õige järeldus. Paraku kohus siin ei lõpetanud, märkis ta. 

"Euroopa Liidu Kohus jätkas, et eelnev ei mõjuta seda, et wifi-võrgu pakkujalt võib nõuda autoriõiguste rikkumise lõpetamist või vältimist," selgitas Turk. "Seda juhul, kui nende nõuetega soovitakse saavutada seda, et liikmesriigi kohus teeks ettekirjutuse, millega keelatakse teenuseosutajal võimaldada rikkumist jätkata."

Turk selgitusel tähendab see, et õiguste omajatel on õigus esitada nõue vältida rikkumist ehk nõuda, et kasutajad ei saaks laadida internetti näiteks muusikateoseid. "Ning sellise nõude esitamisega seotud kulud kannab samuti wifi-ühenduse pakkuja," lausus ta. 

Euroopa Liidu Kohus leidis, et meetmed, mida praktikas kasutusele võtta saab, piirduvad kolmega: internetiühenduse kaudu edastatava kogu teabe kontrollimine, ühenduse sulgemine või ühenduse salasõna abil turvamine.

Turgi sõnul õnneks välistas Euroopa Kohus koheselt esimesed kaks, leides, esiteks, et kogu edastatava teabe kontrollimine on vastuolus põhimõttega, mille kohaselt on keelatud kehtestada üldist kohustust jälgida teavet, mida edastatakse. "Teiseks, wifi-võrgu sulgemine tooks kaasa ettevõtlusvabaduse selge rikkumise," lausus Turk. "Mis puudutab aga kolmandaks internetiühenduse salasõna abil turvamises seisnevat meedet, siis kuigi kohus mõistis, et see võib samuti piirata ettevõtlusvabadust ja õigust teabevabadusele, siis see ei kahjustaks nende põhiõiguste tuuma."

Nimelt sellega kohandatakse üksnes vähesel määral ühte teenuseosutaja tegevuse tehnilistest meetoditest ning see riivaks kasutajate õigust üksnes vähesel määral, sest nad peaksid küsima endale salasõna, lisas ta. 

"Olgem ausad, kui kohvikukülastaja tahab üles laadida muusikateose või panna toime mõne teise autoriõiguste rikkumise, siis salasõna küsimine seda kuidagi ei välista ega raskenda oluliselt ," tõdes ta. "Euroopa Kohus on millegipärast aga seisukohal, et see on piisav heidutus, sest „kasutajad on kohustatud vajaliku salasõna saamiseks ennast identifitseerima ega saa seega tegutseda anonüümselt“.

Turgi sõnul jääb täiesti arusaamatuks, kuidas on salasõna küsimine võrdsustatav identifitseerimisega. "Tegelikult on kohtu arvamus seega, et salasõna ei tohi mitte lihtsalt anda või seinale riputada, vaid sellele peab eelnema kasutaja identifitseerimine. Kas see tähendab passikontrolli? Kas ka nende andmete registreerimist ja säilitamist?" jättis Turk küsimused õhku. 

"Seega leidis kohus kokkuvõtlikult, et tasuta wi-fi võrgu võimaldajale võib teha ettekirjutuse, millega, ta takistaks kasutajatel autoriõiguste rikkumist ning mille kohaselt vastasel juhul määratakse trahv," lausus Turk. "Kauplejal jääb vabadus valida, milliseid tehnilisi meetmeid ta selle ettekirjutuse täitmiseks konkreetselt rakendab." Ta lisas, et isegi kui see valik piirdub üheainsa meetmega, mis seisneb internetiühenduse salasõna abil turvamises, kuivõrd need kasutajad on kohustatud vajaliku salasõna saamiseks ennast identifitseerima ega saa seega tegutseda anonüümselt.

"Eesti oludes on tegemist absurdini viiva olukorraga – meile omaselt on wi-fi reeglina tasuta ja vabalt kasutamiseks ning isegi kui see on parooliga kaitstud, ei ole Eestis kombeks anda kasutajale salasõna pärast tema indentifitseerimist passi või ID-kaardiga," lausus Turk. "Kuna aga nüüd on selline kohustus, siis ettevõtja pigem peab kaaluma neid meetmeid, sest vastasel juhul ähvardab teda õigusteomaja sellise nõude esitamisega tehtud kulude ja kahju hüvitamine."