Restoranitest: Babulja liharestoran väärib oma nime

Restorani sisenedes muutusime tükiks ajaks nähtamatuks. Ettekandja saatis meie ees sisenenud külastajad lauda, viis neile menüüd ja asus teist, einega poole peale jõudnud laudkonda teenindama. Teine tütarlaps kattis pilku tõstmata keskendunult lauda. Ei ühtki märki, et meid on nähtud, kaugel sellest, et oodatud. Ei pilku, ei tervitust, ei noogutust, lühidalt – meid ei olnud olemas. Ja kui lõpuks siiski märgati, oleks tervituse asemel kõlanud karm “Kas teil broneering on?” nõrgema närviga persooni koju tagasi ehmatanud. Muidugi oli meil broneering, nii et lauda me jõudsime.

Edasi läks paremini, menüü oli tütarlaps enam-vähem selgeks saanud, nii et mis-on-mis tuli päris vurinal. Vähemalt selle hetkeni, kui šašlõki päritolu vastu huvi tundsin: menüüs kandis see nime Iberico. Miks? Küsimus tuli aga ettekandjale ootamatult ja ta pidi kööki teadmiste järele minema. Traditsioonilises Gruusia marinaadis maitsestunud siga olevatki Ibeeriast pärit. Toidu toomine-viimine läks sujuvalt, aga asjaolust, et Babulja oli isadepäeva puhuks erimenüü kokku pannud, lugesin ma alles praegu, seda lugu kirjutades nende koduleheküljelt. Pühapäeva õhtul restoranis ei juhtinud keegi sellele tähelepanu. 

Hea toit suutis aga viletsa teeninduse kompenseerida, nii et kehvale algusele vaatamata kujunes õhtusöök Babuljas pidupäevale vääriliseks. Juba mainitud suupistevalik andis õhtusöögile lennuka sissejuhatuse: slaavi köögile omastest lihtsatest komponentidest: heeringast, sibulast, baklažaanist, peedist, smetanast, kruupidest jms sellisest olid kokad loonud suurepäraseid loomingulisi ampsusid ja neile ka leidliku serveeringu välja mõelnud.

Puudu jäi loomingulisusest

Maitsed olid suurepärased, ainult nende loomingu visuaalne pool läks kaduma, restoranis valitsev hämarus oli meie laua juures eriti  “hubane”: laua kohal rippuvas uhkes kroonlühtris põlesid viiest elektriküünlast vaid kolm ja ma lihtsalt ei näinud toitu.

Vene stiilis restoranis Gruusia moodi marineeritud Ibeeria siga süüa oli isegi minu, fusion-köögist karastunud gurmaani jaoks mõneti ootamatu. Aga vähemalt seekord Ibeeria-Vene-Gruusia kulinaarne koostööd toimis ja tulemus oli suurepärane. Gruusia-suunalist huvi kinnitas ka sealse punase veini Saperavi olemasolu joogikaardil.

Peale Gruusia ja Ibeeria on menüüs esindatud ka Itaalia (orsoto) ja Lähis-Ida koos Türgiga (kebab). Ülejäänud road pärinevad Euroopa ja Vene köögi klassikast: borš, uhhaa, antrekoot, tallekarree, grillitud kala, Pavlova, šokolaadikook, ahjuõunad. Ka kohalikule Eesti köögile on tehtud väike reveranss: Põltsamaa kuldsest ja seentest tehtud kaste, mida grillroogade juurde saab eraldi tellida.

Sisekujunduses jätkab teise korruse liharestoran alumise korruse kohviku joont, mis lopsakas kui pliinid ja soe kui vene süda. Babulja-teemat on ülal ehk vähem kui all, mis jätab toidule rohkem ruumi.