Ulmeline riigihange ajab ettevõtjad marru

Abcomi kontoritarvete müügijuhi Evely Randrüüti sõnul välistavad hiigelhanke karmid tingimused konkurentsi.  Foto: Andras Kralla / Äripäev
Urmo Andressoo • 21 november 2016
Jaga lugu:

Ligi 160 riigiasutust hõlmava 700 000eurose printerihanke karmid tingimused on ettevõtjad välja vihastanud, sest pisiasjad välistavad osa tooteid.

Hanget korraldavale Registrite ja Infosüsteemide Keskusele (RIK) heidetakse ette asjatundmatust, vähest kaasamist, maksumaksja raha raiskamist ning konkurentsi piiramist. RIKi sõnul on aga ülimalt detailsete kvalifitseerimistingimuste taga peidus lõpphankija nõudmised ning soov neile printerite muretsemine võimalikult kiireks ja lihtsaks teha.

„Arvutasin välja, et nad peavad printeri toonerit vahetama kas iga 14 või iga 14,2 päeva tagant,“ sõnas Abcom Kaubanduse kontoriseadmete müügiosakonna juhataja Evely Randrüüt. Juba sellest, et printeri toonerikassetti tuleks vahetada iga 0,2 päeva tagant tihedamini, piisab, et ühe maailma juhtiva printeritootja Xeroxi esindaja ei kvalifitseeru osa võtma hankest, mille võitjad saavad suure osa avalikust sektorist järgnevaks 18 kuuks enda käevangu.

Hange on üles ehitatud kaheosalisena. Mõlemas pooles tahab RIK sõlmida pakkujatega raamlepingud. Esimeses, n-ö lahtisemas osas tahab RIK välja sõeluda kümme (veel mõned päevad tagasi oli see number viis – toim) pakkujat, kellelt saab lõpphankija, olgu selleks siis näiteks kooli-, kohtu- või vangimaja, tellida endale meelepärase printeri. Hanke teises pooles on aga piirid tõmmatud väga konkreetselt. Seal valitakse välja üks pakkuja, kes hakkab lõpphankijale pakkuma kindla konfiguratsiooni ja hinnaga tooteid. Ehk siis sisuliselt antakse lõpphankijale näppu kataloog ning tema ülesandeks jääb ainult endale sobilik välja valida ning vormistada tellimus. „Oleme teinud selle lõpphankija jaoks võimalikult mugavaks ja lihtsaks,“ selgitas hanke eest vastutav RIKi jurist Triin Tammkõrv. „Mõte seisneb selles, et lõpphankijal ei tekiks miljon küsimust selle kohta, et mis ma veel tegema pean,“ lisas omalt poolt RIKi projektijuht Marko Voog.

Tohutu detailsus

Kõigile hankes soovitud printeritele on kehtestatud 11 üldnõuet. Lisaks on iga klassi printeritele klassipõhiselt juurde määratud 11-27 lisatingimust, näiteks nagu printimiskiirus, mõõdud, tooneri mahutavus jne. Nagu eespool toodud näitest selgub, juba ühe punkti vastu eksides sellele osale hankest pakkumist esitada ei saa.

„Selgus, et me kvalifitseerume kümnest printeriklassist ainult ühte. Arvestades, et Xerox on maailma mastaabis printimisvaldkonna lipulaev ja väga laia tootevalikuga, on see väga kummaline,“ sõnas Randrüüt.

Voogi sõnul on aga RIKi eesmärk alati olnud, et ükski suurtootja hankelt mõne tehnilise tingimuse tõttu kõrvale ei jääks. „See, et Xerox sisse ei mahu, on meie jaoks kindlasti üllatus,“ tõdes Voog. Ta lisas, et RIK on näinud Abcomi ettepanekuid vähendada nõudmisi hoopistükkis katsetena pääseda mõne odavama printeriga tooteklassi sisse. „Kui tingimused välistavad Xeroxi, on see meie jaoks halb. Me ikkagi tahame, et nad saaksid osaleda,“ selgitas Voog.

Abcomi esindava vandeadvokaadi Rainer Kuulme sõnul on see tema praktikas erakordne, et raamlepingu puhul on tingimused niivõrd detailselt fikseeritud. „Erakordne on ka hanke teabevahetuses välja tulnud etteheidete hulk,“ viitab Kuulme riigihangete registri tihedale sõnumiliiklusele pakkujate ja hankija vahel.

Triin Tammkõrva sõnul on esitatud küsimuste ja ettepanekute arv aga üsna tavapärane. „Täiesti mõistetav, et neil (potentsiaalsetel pakkujatel – toim) tekib küsimusi ja ettepanekuid. See on väga tervitatav,“ sõnas Tammkõrv, lisades, et RIK on kõik tehtud ettepanekud läbi kaalunud. „Oleme olnud väga paindlikud ning muutnud hankedokumente just pakkujate ettepanekutest lähtuvalt,“ sõnas ta.

Siiski tõdes aga Voog, et kõva ragistamine teabevahetuses ning see, et tehniline dialoog on suuresti lahti läinud alles pärast hanke avalikustamist, on ka nende jaoks halb. „Igal juhul on kuskil mööda pandud. Me pole suutnud neid inimesi leida hetkel, kui seda oleks vaja olnud,“ möönis ta.

Piirid on erasektori esindajate sõnul aga tõmmatud meelevaldselt ja kohati näib, et ka põhjendamatult karmilt. Randrüüt tõi selle iseloomustamiseks välja veel ühe markantse näite. Nimelt nõuab hankija ühes printeriklaasis printimiskiiruseks 45 lehekülge minutis. „See on väga kõrge kiirus ja tähendab, et prinditakse väga suurt mahtu,“ selgitas Randrüüt, kelle sõnul jääb hankija poolt välja toodud kuu maht ainult 4000 lehekülje juurde. „Arvutasin, et sellise mahu juures teed terve päeva printimistöö ära kas 5,7 või parimal juhul 4,6 minutiga,“ sõnas Randrüüt. Ta pakkus välja, et kiiruse võiks alandada 35-le leheküljele minutis. Selle numbri juures saaksid lisaks Xeroxile ka teised tootjad hakata nö kaasa rääkima. RIK sellega nõus ei olnud.

„Minutilisest erinevusest võib ka saada kümme või viisteist minutit,“ sõnas Tammkõrv, viidates sellele, et lõpphankijate seas on palju asutusi, näiteks kohtud ja prokuratuur, kus töödeldakse dokumente suuresti paberkandjal.

Triin Tammkõrva ja Marko Voogi sõnul peavad nad hanget kokku pannes leidma viisid, kuidas siduda lõpphankijate soovid tootjate pakutavaga.
Triin Tammkõrva ja Marko Voogi sõnul peavad nad hanget kokku pannes leidma viisid, kuidas siduda lõpphankijate soovid tootjate pakutavaga.   Foto: Andres Haabu / Äripäev

Kuldse kesktee otsinguil

Voogi sõnul ei saa RIK kõikidele ettepanekutele vastu tulla. „Ühelt poolt vähendamine mingit nõuet ja hoiame sellega maksumaksja raha kokku. Siis tuleb järgmine pakkuja ja ütleb, et vähendage veel ja siis veel,“ selgitas ta. Kokkuvõttes on Voogi sõnul hankijate vajaduste standardiseerimine ning neile turult sobivate masinate leidmine keeruline ja ajamahukas töö. „Me ei ürita luua supermudeleid, üritame tulla keskel kokku - rahuldada lõpphankija minimaalsed vajadused ja tagada pakkujatele osalemiseks võrdsed võimalused,“ kirjeldas ta.

Voogi sõnul ei vaata RIK kehtestatud tingimusi võib-olla niivõrd komplektsel kujul nagu seda teevad tootjad. „Me kuuleme, kuidas meie kasutajad nurisevad – printer on aeglane, tehke midagi!“ sõnas Voog, kelle sõnul ongi näiteks printeri kiiruse n-ö üles kruttimise puhul tegu teadliku ja vajadusest lähtuva otsusega.

„Minu hinnangul on hange kokku pandud kiiresti ja läbimõtlematult ning seal esitatud nõuded on üledimensioneeritud,“ sõnas Randrüüt. Tema sõnul illustreerib seda ka see, et pärast hanke avalikustamist on osasid tingimusi lausa massiliselt muudetud. RIK on teinud väga palju järeleandmisi mõõtude osas ning ümber mänginud kogu printerite hoolduse süsteemi. Randrüüti sõnul jääb selgusetuks, milleks niivõrd detailseid tingimusi üldse raamhankele panna, kui neid niivõrd kerge muuta on. „Selle peale oleks pidanud tulema juba hanget välja töötades,“ sõnas ta.

„Hanget koostavad mittespetsialistid,“ vastas küsimusele Eesti turul 1991. aastast tegutsenud RAPO OÜ kontoritehnika lahenduste müügijuht Harro Aitai. „Nad võivad olla spetsialistid hanke korraldamises aga nad ei ole spetsialistid printerite ja kontoritehnika valdkonnas,“ lisas ta. Nõudeid muudetakse Aitai sõnul niivõrd palju, kuna algselt minnakse hankeid korraldama unistuste näitudega. „Nad tahavad maksimumi – korjavad kõigi printerite pealt maksimumnäidud kokku – sellist asja ei ole võimalik saada,“ sõnas ta. „Kui oleks selline tootja, kes suudaks kõike pakkuda, võidaks ta ilmselt kõik riigihanked,“ möönis Aitai.

Xerox ei ole Randrüüti sõnul ainus tootja, kes väga spetsiifiliste nõudmiste tõttu hankes kaasa lüüa ei saa. Ka teiste suurtootjate printerid ei läbi kadalippu. „Nii paljude nõuete puhul ei saa mängjaid selles mängus palju olla,“ sõnas Randrüüt, nimetades tingimusi konkurentsi piiravaks.

Ka Konica Minolta Eesti filiaali juhataja Margus Väino sõnul kvalifitseeruvad nende printerid vaid 2-3 klassi. „Nad on kõik kuidagi väga keeruliseks ajanud,“ sõnas Väino, kelle sõnul plaanivad nad hankes osaleda läbi edasimüüjate, kes pakuvad kõiki brände. Paratamatult tähendab see aga seda, et tehinguahelas on üks lüli juures, mis omakorda muudab hanke riigi jaoks kulukamaks.

Ka Väino on seisukohal, et mida rohkem tingimusi, seda nõrgem konkurents. Mida univesiaalsemad on hanke tingimused, seda soodsam on Väino arvates hange riigile.

Sõnumid ei jõua kohale

Hanke korraldamisega hakati pihta tänavu juulis. Vahetult pärast seda, kui oli jõustunud valituse korraldus, mille alusel hakkavad kõik printerihanked edaspidi käima läbi RIKi.

„Kuna me oleme keskseid hankeid teinud mitmeid aastaid, on mudel põhimõtteliselt paika loksunud,“ selgitas RIKi projektijuht Marko Voog, viidates asutuse varasemalt korraldatud arvutihangetele. RIKi kommunikatsioonispetsialisti Heilika Kutschi sõnul on nad korraldanud nii ühis- kui keskseid hankeid aastaid ning nende ettevalmistus on tavahankega võrreldes tema sõnul palju põhjalikum ja mahukam. Välja töötatud mudel toimib nõnda: vaadatakse esmalt iseseisvalt varasemad ühishanked üle, konsulteeritakse asjus varem hangetel osalenud ettevõtetega ning saadetakse variandid lõpphankijatele laiali. Niiviisi pendeldab hankeidu lõpphankijate ja ettevõtete vahel kolm korda, pärast mida sellest lõplik hange sirgub. Lisaks saadetakse Voogi sõnul info hanke kohta laiali ka potentsiaalsetele huvilistele ning riputatakse üles RIKi kodulehele. „Eeldame, et info on laias maailmas olemas ja kui keegi avastab, et tahab osaleda, saab ta samuti kaasa rääkida,“ sõnas Voog.

Ruupor näib aga olevat suunatud valesse ilmakaarde. Äripäev rääkis kolme suure printerimüüjaga, kes on kodumaisel printeri- ja hanketurul tegutsenud kümneid aastaid. Nendeni kutsed ei kostunud. Evely Randrüüt saatis valitsuse korraldusest ajendatuna ka suvel e-kirja RIKi direktorile Mehis Sihvartile, avaldades soovi tulevaste hangete kujundamisel kaasa rääkimiseks. Kirjale vastas Sihvart alles vahetult pärast seda, kui ajakirjanik oli juhtumist RIKile teada andnud. Ta vabandas ja viitas, et Randrüüti meil olevat sattunud rämpsposti sõnumite hulka. „Kui meieni oleks info kuidagi jõudud, oleksime neile spetsifikatsioonid saatnud. Tööõnnetus,“ kommenteeris juhtunut Voog.

Tootjast võib saada takjas

Riik soovib hankega soetada endale koos printereid, mis ühilduksid kas juba olemasoleva või muude hangete läbi ostetava turvalise printimise tarkvaraga. Sellega kaasnevad aga ohud, millele Abcom kaubanduse juhatuse liikme Rene Randrüüti sõnul on hankedokumentides väga üldsõnaliselt tähelepanu pööratud. Nimelt on enamustel tootjatel välja töötatud turvalise printimise tarkvara, mille litsentse on teistel tootjatel raske, kui mitte võimatu hankida. Seetõttu võibki Randrüüti sõnul tekkida olukord, kus riik peab kahe aasta pärast uut hanget korraldades tegema konkurentsi piirava otsuse – tänase hanke võitja saab nö personaalse litsentsi ja tarkvaraga uuesti võidusadamasse purjetada.

Pakkumiste esitamise tähtaeg oleks pidanud kukkuma juba sellel reedel. Nüüdseks on RIK andnud ajapikendust 12. detsembrini, kuid Randrüüti sõnul ainuüksi see neid ei aita. „Me hetkeseisuga endiselt ei kvalifitseeru,“ möönis ta. Püsib oht, et suur hulk võimalikke pakkujaid peavad jälgima mängu platsi äärest.

Advokaat Kuulme sõnul ei soovi ükski pakkuja hanget nurjata ehk pöörduda riigihangete vaidlustuskomisjoni. Kui asjalood aga ei muudu, neil Kuulme sõnul muud üle ei jää.

Ettevõtjad tahavad sõna sekka öelda

Hangetele kaasamisega on olnud printerimüüjate sõnul probleeme ka enne, kui RIK hankeid korraldama hakkas.

„On küsitud, aga üldiselt harva. Kindlasti mitte enne igat hanget,“ sõnas RAPO OÜ kontoritehnika lahenduste müügijuht Harro Aitai.

Aitai sõnum on lihtne - võiks spetsialiseerinud ettevõtteid rohkem kaasata. „Meie ettevõte on 1991. aastast turul olnud ja tegelenud kogu aeg sama valdkonnaga. Me ikkagi enam-vähem teame ka, mida räägime,“ selgitas Aitai.

Aitai on veendunud, et kui mingi asi on universaalne, ei kõlba ta millekski. „Kui hakata tegema mingit üürtatut hanget, kus hangitakse kõigile riigiasutustele seadmeid, tekitab see rohkem kulusid kui see seda väärt on,“ arvas ta, tuues põhjenduseks, et riigiasutuste spetsiifikad ja vajadused on niivõrd erinevad. „Pigem tehku väikseid hankeid, kus saab keskenduda konkreetse lõpptarbija vajadustele,“ lisas Aitai.

Nii Voog kui Tammkõrv nõustusid, et erasektori ettepanek kokku kutsuda ümarlaud või töögrupp on mõistlik ning lubasid mõtet tulevikus kaaluda. „Meie soov on soodustada konkurentsi ja olla avatud võimalikult suurele ringile pakkujatele,“ sõnas RIKi jurist Triin Tammkõrv.

Seotud lood

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt