Kuidas valida häid dividendiaktsiaid?

Dividendiinvestor Märten Kress   Foto: Väinu Rosenthal

Dividendiinvestor peab muretsema vaid sellepärast, kas ja kuidas ettevõte kasumit jaotab, ning turuväärtuse kasv või langus pole seejuures oluline, leiab 10aastase pensionifondide juhtimise kogemusega Märten Kress.

Märten Kress

Juhtis aastatel 2006–2016 Danske pensionifondides investeeringuid.

Tema motoks on „säästan regulaarselt, investeerin targalt, saavutan finantsvabaduse“.

Blogikeskkonna dividendinvestor.ee looja.

Kressi investeerimisstrateegia näeb ette pidevat dividendivoogu pakkuvate ettevõtete soetamist. „Üritan otsida dividendiaktsiaid, ehk ettevõtteid, kes minevikus on stabiilselt oma kasumit jaotanud, ning dividendivoog võiks olla suurem kui inflatsiooni kasv,“ rääkis Kress. „Kui sellisest dividendivoost kulusid katta, siis portfelli turuväärtus ei ole üldse oluline ning tähtis on vaid jälgida, kuidas käitub ettevõte kasumi jaotamisel,“ lisas ta.

Seejuures rõhutab Kress, et dividendiaktsiaks ei saa pidada väärtpaberit lihtsalt seetõttu, et selle omamisega on mingi aja vältel kaasnenud kasumi jaotamisest tulenev rahavoog. „Ettevõttel peab olema dividendipoliitika, kus on kirjas kasumi jaotamise põhimõtted, millest pidevalt lähtutakse,“ selgitas Kress. „Kui aga teame, et dividendide maksmine sõltub suuromanike vajadusest, siis on see nagu rongi viimases vagunis kaasaloksumine ehk tegemist pole väikeinvestori tähenduses dividendiaktsiaga,“ märkis investor.

Kindlad kriteeriumid

Head dividendiettevõtet iseloomustab lisaks kindlatele ja kirjapandud kasumi jaotamise põhimõtetele veel ka vähemalt kümneaastane tegevusajalugu. „Vaatan tavaliselt just majandusaruannetest nii pikka perioodi, sest üks majandustsükkel mahub selle aja sisse,“ selgitas Kress. „Nii saan pildi, mis juhtus kriisi ajal, kui palju võeti võlgu ning kuidas nägid välja kasumlikkust ja kasvu iseloomustavad numbrid,“ lisas dividendiinvestor.

Kress rõhutas, et pikk tegevusajalugu ning dividendipoliitika on siiski vaid heade ettevõtete valikul eelkriteeriumid ning kui need on täidetud, siis investeerimisotsus sünnib kolme põhinäitaja põhjal. “Tegemist on niinimetatud kolme K reegliga ehk minu jaoks on tähtsad kasumlikkus, kasv ja kapitali struktuur,“ sõnas ta. „Dividendiinvestori jaoks on kasumlikkus kõige alus, sest kui kasumit ei ole, puudub võimalus ka dividendi maksta.“

Kapitali struktuuris vaatab Kress eelkõige ettevõtte võlakoormust. „Seni, kuni see on mõistlik, pole firma võlausaldajate tõmmata ja lükata,“ oli dividendiinvestor veendunud. „Nii saab ettevõte rahulikult oma äri ajada ja olla paindlik, kui aga võlakoormus kasvab, satuvad nii juhtkond kui ka väljamakstav kasum surve alla,“ selgitas Kress. Tema meelest võiks oma- ja laenukapital olla jaotunud enam-vähem võrdselt.

Välja praagib Kress kõik kahjumlikud, kõrge võlakoormusega ja vähe kasvavad ettevõtted. „Mida kõrgem on dividendimäär, seda väiksem on kasv,“ kirjeldas dividendiinvestor kasvu ja väljamakstava dividendi omavahelisi seoseid.

Vaatab ka indeksifonde

Kressi sõnul moodustavad üksikaktsiad tema portfellist poole ning ülejäänud raha on ta paigutanud indeksifondidesse (ETFid). ETFide kasuks on valik langenud seetõttu, et 80 protsenti fondijuhtidest ei suuda dividendiinvestori hinnangul turgu nagunii lüüa. „Aktiivselt juhitud fondidesse investeerides oleks statistika minu vastu,“ märkis ta. Indeksfondidest valib Kress sellised, mis investeerivad dividendiaktsiatesse.

ETFide valikul peab Kress kõige olulisemaks aga alusindeksi jälgimist. „See määrab ära suure osa tootlusest,“ nentis ta. „Su raha käib täpselt samas rütmis nagu konkreetne indeks ning seetõttu võiks selle vaatamine olla oma raha indeksifondidesse paigutava investori jaoks peatus number 1,“ lisas Kress.

Lisaks peab Kress mõistlikuks rebalansseerimist. Täpsemalt seda, et olemasolevatesse varadesse juurde investeerides valitaks instrumendid, mis on vähem tõusnud. See on aga dividendiinvestori hinnangul efektiivne vaid indeksifondide puhul. „Kui rebalansseerida piisavalt hajutatud ja globaalsete ETFidega, on tegu mõistliku strateegiaga,“ ütles Kress. „Kahe üksikaktsiaga on see palju keerulisem, eriti kui need on erinevatest sektoritest – näiteks üks laevandusest ja teine tehnoloogiasektorist,“ tõi ta näite.

Eriti peab Kress lugu aga dividendiaristrokraatidest. Tegemist on sel juhul investeeringuga, mille pealt teenitavad dividendid on viimase kümne aasta jooksul järjepidevalt kasvanud.

Juhtkond on oluline

Investeerimisinstrumentide valimisel ettevõtete aastaaruandeid lapates soovitab Kress tähelepanu pöörata seal välja toodud juhtkonna seisukohtadele. „Aruandes peaks kajastuma möödunud aasta tegevuse ülevaade ja tulevikuplaanid,“ märkis ta.

Lisaks soovitab ta korraga analüüsida 2–3 ettevõtet, et tekiks võrdlusmoment. „Näiteks võid tähele panna, et ühe ettevõtte juhtkond kirjutab selgelt ja detailselt oma plaanid lahti, teine annab ülevaateid ainult arvudes,“ selgitas ta. „Nii tekivad isiklikud eelistused stiili osas – küll aga soovitan, et kui sõnumist aru ei saa, siis tasub investeeringuga seni oodata, kuni valgustus saabub.“

Tallina börsilt toob Kress heade investorsuhete poolest esile ka tema enda portfellist leitava Tallinna Vee. „Aga eks see firma ole ka välisinvestorite kätes olnud ning juhtkond on tulnud kusagilt mujalt,“ viitas ta sellele, et tegelikkuses jääb kodubörsil valitsev juhtimiskultuur läänelikule alla. Samuti kiitis dividendiinvestor pangandussektoris valitsevat ärikultuuri, mis tugineb samuti suuresti välisomanikel ja – rahal.

Investorsuhted on raha paigutamisel olulised ka seetõttu, et nii on lihtsam koostada investeerimisteesi. „See võib olla küll subjektiivne, sest igaüks näeb võimalusi eri kohas, kuid aktsiat ostes peab olema sisemine usk ja veendumus millegi suhtes,“ rääkis Kress. „Kui ostad aktsiat, siis kontrollid ennast ja oma teesi, kui tegelikkus sellele ei vasta, tuleb tees ja positsioon üle vaadata,“ ütles dividendiinvestor ja täpsustas, et tees tähendab endale antud põhjendust, miks ettevõttesse investeerida.

Aeganõudev protsess

Teoreetilised finantsmudelid ei pruugi Kressi sõnul olla alati praktikas rakendatavad. „Tulin omal ajal Eestisse tööle Taanist saadud finantsökonomeetria pagasiga, kuid praktika oli hoopis teistsugune,“ tõdes kümme aastat Danske pensionifonde juhtinud Kress. „Igal mudelil on alati eeldused, millal see töötab ja millal mitte, ning seetõttu ei ole nende kasutamine alati ressursi- ja ajaefektiivne,“ lisas ta.

Seetõttu lähenebki ta investeeringute tegemisele ettevõttepõhiselt, kuid tõdeb, et ka see on ajamahukas. „Ühe firmaga tutvumine võtab 20–25 tundi, seega 50 ettevõtte läbitöötamine osutub juba keeruliseks,“ selgitas Kress. Seejuures otsib investor vähemalt aktsiaturgude ajaloolist keskmist tootlust. „Ma ei sisene mitte kunagi enne, kui sisenemishind lubab järgneva 3–4 aasta jooksul 8–12protsendilist tootlust,“ märkis ta.

Taustainfo kogumist ning otsuste tegemist võib mingil määral lihtsustada koostöö teiste investeerimishuvilistega. „Arutelu käigus võib avastada asju, mille peale ise ei oska või ei suuda mõelda, laual on erinevad vaatenurgad ja analüüsialased pädevused,“ loetles Kress meeskonnatöö eeliseid. „Lõpuks peab otsuse langetama siiski vaid üks inimene, kes vastutab ja kes ka vajadusel haarab initsiatiivi,“ lisas investor.

Samuti tuleb leida aega kõigi portfellis sisalduvate positsioonide analüüsimiseks. „Tagatuba peab korras olema, ei tohi olla ära unustatud positsioone – need tuleb regulaarselt üle käia ka suure portfelli või fondi puhul,“ leidis Kress. „Teinekord võib analüüsi isegi nullist alustada.“

Viimaks ei pruugi ka põhjalik eeltöö aidata kõiki eksimusi ära hoida, kuid sellest ei tohiks lasta end heidutada. Ka Warren Buffett on öelnud, et mis mõtet oleks golfi mängida, kui iga löök läheks sisse.

Hetkel kuum