Restoranitest: Tere tulemast, Fukuoka!

Restoran on loodud 15 Fukuoka linna restoraniomaniku ühise ettevõtmisena. "Tuues osakese enda kultuurist siia, soovime luua sidet Eesti ja Jaapani vahele," on kirjas kodulehel ja menüü sissejuhatus täiendab, "meie eesmärk on Eesti kaudu tutvustada Jaapani toitu kogu Euroopale."

Yui on juba teine "jaapanlane", kes end hiljuti Tallinnas Narva maanteel sisse seadnud. Esimene oli Haku, minimalistlik pererestoran. Eelmise aasta hilissügisel lisandunud Yui on tagasihoidlikum, kuid samuti ehedalt eksootiline.

Rahvusköögi autentsust kinnitavad siin minu jaoks nii kokad kui ka oma rahvusest sööjad. Minu kõrvallauas einetasid nukulikult väikesed ja kenad jaapanlased, keda teenindas samasugune pisike jaapanlannast ettekandja ja muidugi rääkisid nad oma keeles.

Minu poole pöördus väike jaapanlanna eesti keeles. Tellisin sama, mida olin näinud naabreid söömas - obentō-karbi ehk lahtriteks jagatud karbist serveeritava lõunakomplekti, milliseid on menüüs viis erinevat. Komplektiks seatud road on kui restoranis pakutava ringvaade: kõikidesse obentō-komplektidesse kuulub miso supp, natuke vetikasalatit, mõned suširullid, köögivilja tempura ehk tainas paneeritud ja friteeritud köögivili, riis ja liha- või kalapalad.

Jaapani köögist rääkides rõhutatakse alati selle esteetilist külge: jaapanlased peavad oluliseks, et toit oleks mitte ainult maitsev, vaid ka ilus. Jälgides oma naabreid puna-mustast karbist einet võtmas, avastasin lisaks toidu ilule, et jaapanlased ka söövad kaunilt. Graatsiliselt toimetasid nad oma nägusate söögipulkadega palakesi suhu, noppides raashaaval rukolalehekesi ja riisiterakesi. Kuigi olin sõitnud trammiga Kadriorgu, tundus justkui oleksin sattunud Jaapanisse.

Pisikesed jaapanlased said ühele poole karbitäie lõunaga, mis minul, suurel põhjamaalasel, osutus peaaegu et üle jõu käivaks. Kui teisel korral Yuisse sööma sattusin, valisin roogasid menüüst ükshaaval. Kell oligi juba üle viie ja karbilõunate aeg otsas - neid pakutakse ajavahemikus 11-17.

Eelroaks valisin lõhe-tobiko ehk lõhe-lendkalamarja salati - üpriski harjumuspärase maitsega soolalõheviil ja natuke lendkalamarja rohelisel salatipõhjal. Ootamatu ja eksootiline oli kergelt magus kaste, mis salatile iseloomu andis. Pearoaks valisin tonkatsu sealiha ehk paksus panko-paneeringus praetud sealihale, mille maitsestaja oli taas magusapoolne kaste.

Menüü oli küll eestikeelne, kuid sedavõrd jaapanikeelsete sõnadega pikitud, et vajasin tõlget. Sel korral oli aga ettekandja eesti tütarlaps, kes polnud veel jõudnud jaapani toidu ja joogiga tutvust teha. Muidugi oli ta valmis kööki küsima minema, mida tobiko tähendab ja mille poolest kolm pakutavat saket üksteisest erinevad, aga natuke liiga ebaprofessionaalne oli see isegi algaja jaoks.