Märt Belkin • 4. aprill 2017
Jaga lugu:

Sester majandusele hoo andmiseks defitsiiti ei karda

Rahandusminister Sven Sester  Foto: Andras Kralla

Rahandusminister Sven Sester ei pelga laenu ega ajutist defitsiiti, kui nii on võimalik Eesti majandusest kogu potentsiaal kätte saada.

Aprilli lõpuks tuleb riigi eelarvestrateegia valmis saada. Kuidas arutelud edenevad?

Hakkavad lõppema. Tahame sel aastal nii nelja-aastase riigi eelarvestrateegia kui riigieelarve kõnelused ära teha kevadel. Täna (reedel) on viimased kaks läbirääkimist – presidendi kantselei ja õiguskantsleriga, kõik muu on seljataga.

Uue valitsuse jaoks on see esimene eelarvestrateegia, teile rahandusministrina kolmas. Kas on kõnelustel kergem?

Mulle meeldib valitsuse juures see, et tahetakse edasi liikuda. Tunnetan seda nii valitsuskabinetis eelnõude menetlemisel kui riigi eelarvestrateegiat läbi rääkides.

Loomulikult saavad kõik aru, et saame töötada olemasolevate ressursside piires. Me elame piiratud ressurssidega – meil ei tule maa seest naftat. Muidugi on alati otsuse kohad – kas tahad ehitada kiiremalt Tartu maanteed, suunata rohkem raha tervishoidu, anda päästjatele palka.

Mis siis on kõige olulisem? Maantee, tervishoid või päästjad?

See oleks raske küsimus, ma arvan, igale poliitikule, siis paneksid sa neid vastanduma, seda ei taha poliitikud kunagi teha. Need on kõik olulised ja lisaks neile on veel väga palju olulisi investeeringuid.

Rahandusministrile on oluline see, et asi oleks tervikuna tasakaalus – mitte ainult rahalises, vaid ka arengu mõttes. Kui paneme ühte suunda kiirelt kappama, siis mujal protsessid peatuvad.

Valitsus on juba välja hõiganud Linnahalli renoveerimise ja üürielamute programmi. Kas lähiaastatel on veel olulisi investeeringuid tulemas?

Vaatame selleaastaseid läbirääkimisi kahes võtmes. Esiteks on iga-aastane tegevus ja sellega seonduvad tulud ja kulud, teiseks niinimetatud strateegilised investeeringud.

Poliitilistele soovidele, nagu põllumeestele raha suunamine, õpetajate täiendav palgatõus või emakakaelavähi vaktsiin, leidsime juba novembris katted.

Eraldi teema on strateegilised investeeringud. Oleme kokku leppinud, et nende puhul oleme nõus minema defitsiiti – ja ainult varasemate aastate struktuurset ülejääki kasutades – kuni poole protsendiga. Keskpikas perspektiivis oleks struktuurne positsioon alati tasakaalus.

Näeme, et läbi strateegiliste investeeringute saame elavdada majanduskasvu, andes võimaluse ühelt poolt meie inimestele täiendavaks tööks ja teiselt poolt saada pikemaajalist sotsiaalset ja majanduslikku tulu.

Mis olulisemad taristuprojektid on? Tallinna-Tartu maantee kordategemine?

Oleme kokku leppinud selles, et lähiaastatel suunatakse igal aastal täiendavad 45 miljonit eurot strateegiliste investeeringute kaudu taristusse, mis kolme aasta jooksul teeb 135 miljonit eurot.

Sellega saab üht-teist ära teha. Majandusminister valmistab täpset plaani praegu ette ja tuleb sellega lähinädalatel valitsuse ette. Loomulikult on ühel poliitikul alati rohkem huvi suunduda Tartu, teisel Haapsallu, kolmandal Pärnu poole.

Praegu selgitab riigikohus, kas alkoholiaktsiisi kiire tõus on põhiseadusega vastuolus. Kui raskeks negatiivne otsus valitsuse elu teeks?

Kui otsus peaks tulema selline, et aktsiisi ei oleks tohtinud tõsta, siis loomulikult see teeb raskemaks, kuna lisaks rahvatervisele on arvestatud ka tulud riigieelarvesse. Nii valitsus kui ka riigikogu on jäänud seisukohale, et otsused on olnud õiged. Alkohol ei tohiks ajas odavamaks muutuda.

On teil plaan, kuidas negatiivse otsuse puhul auk tuludes katta?

Riigieelarve ei koosne ainult lahja alkoholi aktsiisi tulemist. See on üks osa tuludest ja ma pean teile ütlema, et mitte just kõige suurem osa. Kui tuleb negatiivne otsus, siis tuleb vaadata, milliseks kujunevad jooksva aasta jooksul meie maksulaekumised ja muud tulutasemed.

Loomulikult, kui kogumõjus ei tule tulem positiivselt kokku, siis oled sunnitud vajadusel kulukärpeid tegema.

Või laenama?

Me peame arvestama kogu aeg sellega, et tulu-kulu ja rahavoog on kaks erinevat asja. Meil on praegu igapäevane likviidsus 500+ miljonit eurot erinevatel arvetel kassajääkidena. Küsimus ei ole selles, et meil raha ei ole. Raha on olemas ja riigi võimekus lähtub meie kokkulepitud likviidsuspuhvri tasemest. Küsimus on selles, kas meie tulud ja kulud ühtivad.

Kui meie tulud vähenevad, siis me mitte ei hakka võtma laenu, vaid suure tõenäosusega vähendame oma kulusid.

Kui tõenäoline on, et strateegiliste investeeringute tegemiseks on vaja laenata?

Otsused tulevad järk-järgult. Praegu oleme selles faasis, kus oleme võtnud vastu poliitilise otsuse. Kui saabub otsuste elluviimise aeg – alustatakse suuremaid investeeringuid Tallinna-Tartu maanteesse, linnahalli, hakatakse senisest laiemalt katma Eestit lairibavõrguga – ei välista ma seda, et sel hetkel on riigil vajadus võtta kas laenu või väljastada võlakirju. See on rahavooline finantsvahend oma eesmärkide täitmiseks. Võlakirjad ei ole saatanast ja me ei peaks seda häbenema. Oleme ka varem laenanud ja suure tõenäosusega teeme seda ka tulevikus.

Küsimus on suures pildis. Kui kulud ületavad tulusid jooksvalt ja pidevalt, siis jõuame sellesse olukorda, kus mitmed vana Euroopa riigid on – ei viljeleta jätkusuutlikku eelarve- ja majanduspoliitikat. See on see, mida Eesti kindlasti teha ei tohi.

Kas järgmise aasta eelarve tuleb defitsiitne?

Seadus ütleb, et kui riigieelarve jääb miinusesse, tuleb see järgnevatel aastatel katta ülejäägiga, ja see on mõistlik põhimõte. Samas, kui mõnel aastal tekib ülejääk, siis seadus seda järgmisel aastal siiani kasutada ei luba. See aga jahutab majandust, sest raha liigub majandusest välja rohkem, kui mõistlik oleks, aegadel, kus majandus toimib allpool oma võimalikku potentsiaali. Ka praegu on meie SKP tase allpool eeldatut ehk meie SKP lõhe on negatiivne.

See on ka põhjus, miks riik soovib lähiaastatel varasemate perioodide ülejäägi kasutusele võtta. Vaatame tasakaalu edaspidi mitme aasta keskmisena ja kasutame eelmiste aastate ülejääki kuni 0,5% ulatuses SKPst investeeringute tegemiseks.

Võimukõneluste ajal hõigati välja, et vähendate alustavate firmade tööjõumakse. Kuidas plaan edeneb?

Praegu käib analüüs. Ettepanekuid on palju – rohkem ühtlaselt laiali määrida või minna sügavalt nišši ja tugevdada erisustega konkreetselt üht või teist sektorit. On ka näiteks ettepanekud suurendada kõrgema palgaga välismaiste spetsialistide Eestisse toomist.

Rääkisite toona ka omavalitsuse tulubaasi muutmisest. Mida see tähendab, arvestades ka, et haldusreform on rakendusfaasi jõudnud?

Mul on meeldiv nentida, et me oleme haldusterritoriaalse reformiga praktiliselt lõpusirgel ja tekib olukord, kus rohkem kui 220 omavalitsuse asemele tuleb ligi 80 omavalitsust. Need on tugevamad ja võimelised pakkuma oma inimestele teenuseid palju kvaliteetsemalt – või siis võtma juurde hoopis uusi teenuseid.

Teine poliitiline otsus on suunata täiendavaid rahalisi vahendeid kohalike omavalitsuste tugevdamisse. 2020. aastaks on riigieelarvest omavalitsustele suunatud 55 miljonit eurot.

See on väga suur samm ja aitab tugevalt kaasa kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisele. Nüüd on poliitikute ülesanne panna paika, milliste regulatsioonide ja valemitega peaks see olema Eestis laiali jaotatud, võttes arvesse erinevaid kaalutlusi regionaalpoliitikast ääremaastumiseni.

Kas annate omavalitsustele suurema osa tulumaksust?

On erinevad nägemused. IRL on välja pakkunud võtta arvesse erinevate kohalike omavalitsuste erinevaid tulubaase. Praegu anname (üksikisiku brutotulust) 11,6% kõikidele omavalitsustele. IRL ei näe probleemi ka selles, kui mõni omavalitsus saaks näiteks 13,6%.

Kas võiks muuta paindlikumaks ka omavalitsuste võimalusi vastavalt enda soovile kohalikke makse kehtestada?

Teatav paindlikkus on juba olemas. Näiteks maamaks, omavalitsus otsustab, kas tahab maksustada ja millises määras.

Teine küsimus on, kas riik tahab omavalitsustele maksuliike juurde anda. See on arutamise koht. Ma olen olnud pigem seda meelt, et uusi maksuliike mitte kehtestada.

Miks ei võiks näiteks Pärnu koguda suvekuudel turismimaksu?Kui ma ei eksi, siis vist Arto Aas pani selle kunagi lauale ja võttis sama kiiresti ka laualt tagasi ja rohkem sellest rääkida ei tahtnud.

Kui küsida nii, kas praegu on valitsuse laual uute maksuliikide võimaluste andmine, siis ei ole. See nõuaks ka suuremat ühiskondlikku diskussiooni ja kohalike omavalitsuste kõvemat häält – et nad oleksid aktiivsed partnerid sel teemal, põhjendaksid ära, miks üht või teist maksu vaja oleks.

Uus kulumeede on ka madala maksuga ettevõtluskonto. Mida sellelt ootate?

Ma olen väga põnevil – just seetõttu, et see on midagi täiesti uut. Esiteks on see täielik bürokraatiavabadus, mida paljud ei usu siiamaani. Rõhutan, et ei ühtegi aruandlust statistikaametile, maksuametile, äriregistrile või Eesti Pangale. Ainus aruandlus on sinu ruuduline vihik, kui sa tahad sinna oma tulud-kulud kirja panna. 

Teine aspekt on madaldatud maksumäär. Siiani on olnud nii, et kui saad tulu, siis kõik erinevad maksupositsioonid kokku võttes on sinu maksukoormus suurusjärgus 40%. Ettevõtluskonto puhul saab see olema 20%.

Aga on vähem sotsiaalseid garantiisid.

Võimalus sotsiaalseteks garantiideks on täiesti olemas, sa pead lihtsalt suurusjärgus 1300 euro eest kuus müüma kas oma teenuseid või kaupu.Ettevõtluskonto annab võimaluse, et igalt teenitud 100 eurolt on 80 eurot sinu ilma ühegi bürokraatliku aspektita. Samas ei ole võimalust näiteks enda kulusid arvesse võtta, mis on kindlasti ettevõtluses väga oluline.

Ühtegi senist võimalust me ära ei võta, ettevõtja saab ise määratleda, kas ta tahab kasutada klassikalisi võimalusi nagu osaühing või aktsiaselts, võtta ennast FIEna arvele või kasutada uut ettevõtluskonto võimalust.

Ütleme, et tuleb järgmine kriis, ettevõtluskonto omanikel pole töötuskindlustust. Üha vähem on ka võimalusi tulu teenida, kaob muu sotsiaalkaitse. Mis neist saab?

Tegemist on maksustamise erikorraga. Ettevõtluskonto omanik saab võimaluse teenida kaks korda madalama maksumääraga tulu. Sel juhul võtab ta teadlikult ka selle positsiooni, et oma ravikindlustuse saamiseks peab ka kaks korda kõrgema sissetuleku välja teenima.

Kui täna tekib tervisekindlustus sisuliselt miinimumpalga pealt, siis juhul, kui tegutseda ainult ettevõtluskontoga, on ravikindlustuskaitse saamise eelduseks ühes kuus ligi 1300 euro laekumine ettevõtluskontole.

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum