Taska: jah, filmidega saab rikkaks

29. aprill 2017, 08:30
Ilmar Taska sõnul on kontaktide loomine läbi löömise vaieldamatu eeldus.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170429/NEWS/170429779/AR/0/AR-170429779.jpg

Suurt raha saab teenida pigem filmide kui raamatutega, ütleb filmimees ja kirjanik Ilmar Taska.

Kumb siis on suurem, kas film või elu?

Ma arvan, et suurem on meie unistus elust või ettekujutus, fantaasia – ka filmist ja loomingust ja kunstimaailmast. Kipub olema nii, et tähtede elu kuskil Hollywoodis tundub huvitavam kui meil, kes me ootame kevadet. Samas ei ole midagi väärtuslikumat kui tõeline elu.

Te oleksite võinud ju Hollywoodi jääda, või Rootsi või mõnda teise toredamasse paika, kui seda on vähese päikesevalgusega Eesti. Aga te tulete ikka siia tagasi. Mis teid siin seob?

Ikka see rahvas, keel ja maa. Märkame ju seda, et prantslased tahavad olla jälle prantslased ja inglased ongi juba inglased ja mitte euroliitlased. Ükskõik missugune süsteem või missugune liit, me kuulume ikka oma rahva ja juurte juurde.

Kui vaatate maailmakodaniku pilguga eestlasi, missugused me paistame?

Me oleme ilusad ja veidi karmid oma karmis kliimas, võib-olla vahel ka veidi kinnised, aga see kinnisus ei paista niivõrd silma. Kui sa pöördud eestlase poole kui välismaalane, siis eestlane aitab sind kindlasti, naeratab ja näitab õige tee kätte.

Võib-olla tõesti ei ole seda ülevoolavat viisakust ja sõbralikkust nagu Ameerikas, kus kohe tehakse juttu. Aga ameeriklased peavadki olema hästi viisakad üksteise vastu, sest relvaluba on neil ju olemas ja kui sa viisakalt ei käitu, siis võib-olla lastakse maha.

Ma olin hiljuti Jaapanis ja ma vaatasin, kui kena on, kui kummardatakse. Isegi rahatähe üleandmine toimub kahe käega ja kummarduse saatel. See on mingisugune austus teise inimese ja selle rahatähe vastu. Ja see ei tule mõttessegi, et sa peaksid saama millegi eest jootraha, töö ise on juba auväärne. Igas kultuuris on midagi, mis on teistmoodi, midagi, mis silma paistab.

Me mõjume hästi. Me ei pea enam häbenema, me ei kanna enam seda nõukogude liidu suurriigi alaväärsuse kompleksi.

Nii et eestlast ei tunne enam Pariisis ära mantli järgi?

Võib-olla juuksevärvi järgi, aga mitte mantli värvi või mudeli järgi. Iseasi, et kui vabad me oleme päriselt, kas oleme vabaks saanud kõigist mineviku varjudest. Kanname ikka kaasas mingeid hirme. Tegelikult ei pruugi konkurente karta, kui sa ise oled hea ja tubli, siis sa saad hakkama.

Olete oma raamatutega päris hästi läbi löömas, teid on palju tõlgitud. Mida te tegite, et edu tuleks?

Ükskõik, kuidas me ei mõtleks, et me oleme vabad kirjanikud ja kunstiinimesed, kirjandus on ikkagi osa suuremast tööstusest. Film veel rohkem. Sa pead alati mõtlema, kus ja mis on tähtis. Sa võid välja pakkuda seda, mida ootavad tarbija ja kohalik turg.

Ilmar Taska sõnul pole filmides midagi juhuslikku ja kui näitleja sõidab näiteks Mercedese, mitte BMWga, siis on see on pikkade läbirääkimiste tulemus.

Kas te tegite ise midagi selleks, et tõlgitaks?

Oli võimalus esineda tõlkijate seminaril, nii on mitu tõlget tulnud. Peab ise suhtlema, ise tutvustama oma töid. Teine asi on kirjastajad. Tuleb külastada rahvusvahelisi kirjandusmesse, mitte ainult oodata, et keegi sind sinna kutsub, aga ka ise suhteid luua. Loomulikult on hea, kui sellega aitab kaasa Eesti Kirjanduse Teabekeskus või mõni välismaa agent.

Sama on olnud filmi või televisiooniga, kui ma sõitsin Rootsi või Ameerikasse. Sa pead endale selgeks tegema, mis anded sul on ja mis anded sa võid välja pakkuda – ja siis leidma inimesi, firmasid, olgu need kirjastused või filmistuudiod, kuhu midagi pakkuda, mis neid ka huvitab. See peab olema midagi, mis paelub rahvusvahelist vaatajat, lugejat.

Asutasite Kanal 2 ja müüsite siis maha. Mis tundega vaatate tänast Kanal 2?

Ma arvan, et Kanal 2ga on kõik hästi läinud. Kui ta on turuliider nii palju aastaid hiljem, siis see tähendab, et teda on õigesti juhitud ja televaataja on ta omaks võtnud. Siin pisaraid valada ei ole põhjust.

Väga tore on alustada uusi projekte. Alguses on nad rasked tulema, olgu see filmiprojekt või telekanal. Keegi ei teadnud, mis maksab eeter, reklaamiturg oli väga nõrguke. Esimesed aastad kasumist rääkida ei saanud, nii et ka müügihind ei olnud suur. Aga aja jooksul on kosunud nii reklaamiturg kui ka üldse Eesti riik ja ka vaataja.

Teate, reklaamiga läheb tegelikult praegu üsna kehvasti. Võib-olla olete õige inimene soovitama, kust peaks meedia leidma uued raha teenimise võimalused?

Siin sõltub muidugi ka väga palju seadustest. Ma võin tuua näite Hollywoodist. Kinos ei tohi ju teha reklaamipausi, ja siis väga palju on product placement’i. Filmis, kus mängis Frank Whaley või Roman Polanski, neil ei olnud midagi juhuslikku seljas, nad ei istunud juhuslikus autos, käisid läbirääkimised, kas näitleja sõidab Mercedese või BMWga, kas jalas on Niked või Adidased. Nii et väga palju on võimalust sponsorluseks.

Kas see, mida teeb filmitööstus product placement’iga, võiks olla ka meedia valik? Et sisuturundus asub mingil viisil ajakirjandusliku sisu asemele, kõrvale?

Ma usun küll, aga siin on tihtipeale seadused, mis meid takistavad – et mitu minutit võib olla reklaami, ja kui see on varjatud reklaam, siis võib sellega pahandusi juhtuda.

Samuti on ju alati võimalik uurida, mis ikkagi paelub vaatajat, tarbijat või reklaamiandjat. Tihtipeale ostame sisse mingi seeria või filmi ega mõtle päris täpselt läbi, kellele see mõeldud on. Vahel algavad Eestis asjad produktist endast: et kui tore, me toodame midagi. Aga küsimus on, kes seda siis tegelikult tarbib, kuhu seda müüa ja kuidas?

Kanal 2 algusaastatel ostsime sisse häid filme – Ingmar Bergmani, Federico Fellinit, Andrei Tarkovskit –, aga ma ei müünud nende filmidega mingit reklaami. Kui sa tahad, et kanal elama jääks, siis pead leidma ka võimaluse, kuidas reklaamiandjad lähemale meelitada. Meil olid selleks seriaalid, “Santa Barbara” ja teised, mis olid reklaamiandjale tuttavad peakorteris Londonis, New Yorgis või Frankfurdis. Nad teadsid, et see on niisugune programm, mille najal nad saavad müüa niisuguseid ja naasuguseid asju.

Te vihjasite, et ei saanud rikkaks Kanal 2 müügiga. Kas te filmitegemisega saite rikkaks?

Filmitegemisega võib saada nii rikkaks kui ka vaeseks. Üksikute filmidega ma sain tõesti rikkaks – nendega, mis olid stuudiofilmid. Üks asi on filmi tegemine, teine asi on müümine. Kõige kasulikum on teha filmi võimalikult suurele stuudiole. Kui sa teed seda Hollywoodi stuudiole, siis sa tead, et see film müüakse väga paljudesse maadesse. “Back in the USSR” müüdi 56 riiki.

Suurtel stuudiotel on koostöö levitajate ja kinodega, neil on oma väike impeerium. Kui sa satud sinna impeeriumisse, siis sa teenid hästi, aga kui sa teed maailma parima filmi, kuid sul ei ole kontakte, kuidas seda müüa, sul ei ole head müügiagenti, siis see võib jääda sulle ka suureks kahjumiks.

Aga kas raamatute kirjutamisega olete rikkaks saanud?

Veel mitte, aga ma ei teegi seda selle eesmärgiga. Ma ei kirjuta “Harry Pottereid”. Ma kirjutasin näiteks “Pobeda 1946”, mis räägib meie ajaloost. Et ajalugu ei korduks. Meie inimtüüpidest, meie rasketest aastatest, ja ma ei mõtle, et see peaks olema raha teenimise võimalus. Kuigi imelikul kombel on ta tõlkimisel mitmesse keelde ja huvi selle vastu oli suur ka Eestis. Nii et kui sa teed midagi head ja huvitavat, siis sa leiad ka publiku.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
29. April 2017, 08:43
Otsi:

Ava täpsem otsing