Restoranitest: Paat alustab hooaega

Kes ei tea või ei mäleta - Paat on Viimsi vabaõhumuuseumi lähedale rannale kummuli pööratud paadikujuline restoran, millel kaks korrust ja tuulte eest varjatud terrass ja eluaastaid üle viieteistkümne. Algaastatel oli all rahvalikum, odavam ja lihtsam pubi, ülakorrusel nooblim restoran. Nüüd on menüü mõlemal korrusel ühesugune, teisele on alles jäänud valged laudlinad ja muidugi ka mõnevõrra parem vaade.

Aegade jooksul on meretuul ja päike Paati väljastpoolt lihvinud ja lisanud sellele väärikust. Pidevalt on lihvitud, viimistletud, muudetud ja täiendatud on ka selle sisu ehk köögipoolt - on vahetunud omanikud ja peakokad, stiil ja menüü.

Paadi varasemad menüüd on olnud kala poole kaldu, praeguses valitseb eelroogade seas kala-liha vahel võrdsus, pearoogade hulgas domineerib aga liha. Menüül selget fookust ei osanud leida. Algab klassikaga - Caesari salat, vitello tonnato ehk vasikafilee tuunikalakastmega, fritto misto ehk friteeritud mereannid. Edasi kisub fusiooniks: pikalt haudunud vasikapõse juurde ilmuvad klaasnuudlid, pähklid ja seesamiseemned, kodune siig saab lisandiks riisi, jõulise tomatikastme ja merevetikasalati.

Pärast kulinaariaklassikast pärinevaid eelroogasid ei olnud ma pearoogade maitsekarusselliks valmis. Vasikapõsk, millest pikk küpsemine toonud välja selle kõige tummisemad toonid, ei leidnud kontakti aasiapärase klaasnuudlisalatiga. Pealegi oli tulemus peenemate nüansside tabamiseks liialt soolane. Siig oli aga armutult tuld saanud ja oma õrnuse sellega nagunii kaotanud, nii ei olnudki eriti kahju, et jõuline tomatikaste õrna kala maitse üle mängis.

Magus hoiab pigem konservatiivset joont: klassikaline tarte tatin (tagurpidi õunakook - toim) karamellikastme ja vanillijäätisega, kama-toorjuustukook kirsikastmega. Paadi variant tagurpidi õunakoogist ei olnud just paremate hulgast, seda oleks saanud märksa rikkalikumaks ja krõbedamaks tuunida.

Aastal 2001, pärast uhiuue Paadi külastust olen samas restoranirubriigis kirjutanud, et "teenindus oli natuke nurgeline, kuid kelner võluvalt armas ja püüdlik". Nüüd, kuusteist aastat hiljem, on olukord täpselt sama: teenindus oli natuke nurgeline, kuid kelner võluv ja püüdlik. "Pole veel jõudnud end kurssi viia, oleme alles paar nädalat avatud," vabandas noormees, kui veinipakkumisega hätta jäi. Üheskoos pudeleid uurides leiame siiski iga käigu juurde sobiva klaasiveini, nii et valik on täiesti olemas. Et äsja talveunest ärgatud, võib olla ka põhjuseks, miks on laupäeva lõunaajal restoran peaaegu tühi. Ega ka ilm veel päriselt kinnitanud, et oleme kevadesse jõudnud, taevas jagas vaheldumisi päikest ja lörtsi.