Jüri Mõisa inimkatse

Ma saan aru, et olete poliitikasse tagasi minemas. Ainult see jutt on kummaline, et volikogu lihtliikmeks. Mis mõttes? Te olete olnud Tallinna linnapea ja siseminister.

Te, ajakirjanikud, olete ise selle jutu üles võtnud. Kogu see show ei lähtu üldse minust. Ma pole ise üldse otsustanud ega ka eriti midagi teinud, et poliitikasse tagasi minna. Ma olen küll mõelnud, et kui tähtede seis on soodne ja kui ma leian endale mugava positsiooni poliitikas, mis mu aega väga palju ei kuluta, siis koormuse korra kahe nädala tagant linnavolikogu istungitel käia võtaksin vastu. Ma arvan, et mul on kogemusi ja oskusi, olen selles ahelas ise olnud – tõenäoliselt oleks minust seal kasu.

No tegelikult te ikka olete selleks midagi teinud. Kohtusite EKRE juhtidega.

Muidugi kohtusin. Ma olen veel igasuguste tegelastega kohtunud. Olen Reformierakonna meestega kohtunud ja isegi mõne IRLi liikmega rääkinud. Aga see ei ole kuidagi sagedasem kohtumine kui tavaliselt.

Te olete 60, parimates aastates, aga räägite umbes nii, et aega on liiga palju, tahaks kodust välja, kuskile päevakodusse veel vara minna aega veetma, lähen siis istun volikogus. Kes peaks uskuma seda? Teil on ikkagi mingi plaan. Missugune?

(Naerab.) Ärge siis uskuge. Plaan on selline, et ma püüan enese peal teha eksperimenti, kas kohalikus omavalitsuses on võimalik töötada poliitikavabalt. Põhimõtteliselt peaks olema, ajada lihtsalt oma kodukandi asja: ilusamad lasteaiad ja pargid, teed ja tänavad. Selles ei ole ju midagi halba. Ma lähen sinna niivõrd, kuivõrd see on võimalik igasuguseid show’sid kaasa tegemata.

Te olete viimane inimene, keda ma kahtlustaksin naiivsuses, aga see, andke andeks, kõlab naiivselt. Te ei usu ometi, et kohalikku poliitikat tehakse poliitikavabalt?

No siis ma saan eksperimendi käigus sellele kinnitust. Ega minuga midagi ei juhtu, kui ma sinna ei satu. Midagi ei juhtu, kui ma sinna üldse ei lähegi, kui ma ei leia sobivaid partnereid. Minuga ei juhtu midagi ka siis, kui ma ei osutu valituks. Siis tõestab minu eksperiment pigem teie juttu.

Äkki on hoopis nii, et teil on uus äriplaan, mis vajab linna heakskiitu?

(Naerab.) Einoh, kui uus äriplaan oleks, siis oleks ikka vaja avalikust sektorist kaugele hoida, muidu hakkavad süüdistama niikuinii.

Kohtusite Helmetega. Oletame, et lähete nendega – kas te natsimärki ei karda otsaette saada?

Mul ei ole kavatsust kuskile erakonda astuda. Usun, et oskan olla piisavalt ettevaatlik, et mitte endale viisnurki või haakriste otsaette saada.

No võtame Keskerakonna. Lasite Edgar Savisaarel ennast Ühistupanga nõukokku kutsuda. Kas te ei karda, et Savisaare saba ja sarved ka teil kuskilt välja paistma hakkavad?

Savisaar kutsus mind sinna linnarahva huve esindama. Ja minu arvates on linnarahva huvi seda panka mitte teha, vaid hoopis panna see raha lasteaedadesse. Siis oli Äripäev kuri ja Eesti Raadio majandusuudised olid kurjad, et mis sa sinna lähed. Vahel on Indrek Neivelt minuga riielnud, et miks ma sealt juba ära ei tule. Aga ma ju valvan, et linnarahva raha põõsa taha ei veetaks.

Nüüd ei saa ma sealt ju hoopiski ära tulla. Kui ma praegu vaatan Tallinna linnavalitsust – no tõsist tööd teevad seal! Korralik majandusorganisatsioon. Ega neile ka ei meeldi see show, et muudkui rahalaevad tulevad volikogust. Aga volikogu otsused on ju teatavasti linnavalitsusele kohustuslikuks täitmiseks.

Minu huvi on teha enda peal eksperimenti. Volikogu esimehele (Kalev Kallo – toim) hakatakse varsti kohtuotsust ette lugema, ta on kriminaaluurimise all. Linnapea (Edgar Savisaar – toim) on ka tagandatud ja kriminaalkahtlustusega.

Ja see üldse ei häiri?

Ma tahangi teha eksperimenti, kas see küsimus on volikogu esimehes, et need rahad ebaratsionaalselt liiguvad – see ei meeldi muuseas ka Tallinna linnavalitsusele – või on juured kuskil sügavamal või ma saan asjast üldse valesti aru.

Ekspress sahistas, et lähete Reformiga. Kellega neist kohtusite viimati?

Kurat, seda ma ei saa nagu… Eino, ma olen Hanno Pevkuriga ka rääkinud.

Aga kes see viimane oli?

Ausalt öeldes ma ei teagi, kes. Ma näen igasuguseid inimesi. Jalkavõistlustel nägin Jürgen Ligit. Mul on Reformierakonnas nii palju tuttavaid, et ma ei mäletagi, kes see viimane oli.

Mis Reform pakkus?

Nad ei ole midagi pakkunud ja ma ei ole midagi küsinud ka. Ma olen huvi tundnud, kuidas nende read valimisteks välja näevad. See, mida Eesti Ekpress rääkis, on muidugi sulaselge jama, sest valimisnimekirjad lüüakse lukku alles septembri alguses, praegu ei tee mitte keegi selliseid otsuseid. Ainult rumalamad võivad esikandidaate välja käia, ja siis on veel see IRLi saaga, et kas neist üldse saab elulooma.

Ikkagi, mind hämmastab teie vähene ambitsioon. Samahästi võiks ennast realiseerida ju esiteks ettevõtluses, aga teiseks korteriühistus või mõnes kodanikualgatuses – kui on tahtmine olla apoliitiline.

Korteriühistu on minu mõistes natuke vähe, võtan siis linnaühistu. Ega ma ei kavatse kogu oma aega pühendada sellele. Nii poliitikas kui ka äris on alati see probleem, et kas pole üldse midagi teha või on sul nii palju teha, et ei jõua ära teha ja kulutad ennast, olles kogu aeg rakkes. Reguleerida, et toimetamist oleks parasjagu, on suur kunst.

Võtame kokku: lähete poliitikasse tahtmata olla poliitik. Mis on teie konkreetne eesmärk?

Kurat, ma ütlesin, ma ei kavatse minna poliitikasse. Ma tahaksin minna linnavolikogusse ja proovida, kas on võimalik linnavoliniku rolli täita ilma poliitilistesse mängudesse sekkumata. Vaid lihtsalt – asfalteerida seal, kus on kõige rohkem vaja, parandada lasteaeda seal, kus on kõige rohkem vaja ja argumenteerida, miks on just niimoodi vaja.