Restoranitest: aastakümneid püsinud Energia

Muutumatuna püsib menüü, interjöör ja tundub, et ka kliendid on ikka samad. Justkui eelmise sajandi viimasele veerandile pühendatud toidumuuseum, ainult ekspositsiooni värskendatakse iga päev. Värskendatakse, aga ei vahetata. Punaste linade ja klaasplaatidega lauad, Viini kohvikute stiilis toolid, puidust seinapaneelid ja keskea ületanud klientuur on justkui stabiilsuse ja rahu saareke keset hoopis teistsugust südalinnamaailma. Energia on katkematult tegutsenud alates aastast 1964.

Olles ühtaegu kohvik ja söökla, esindab Energia nii esimese Eesti Vabariigi aegset nostalgilist kohvikukultuuri kui teise maailmasõja järgseid nõukogulikke rahvatoitlustuskohti oma iseteeninduslettide ja üleliiduliselt kinnitatud retseptidega. Vitriinis ja letil on välja pandud kohvikukraam: kiluleivad, lõhesaiad, salatid, pirukad, koogid. Pealinna salat esineb oma vana nime all, Moskva sai on aga juba hulk aega tagasi ametlikult kreemisaiaks ümber nimetatud. Lõhesai tuletab meelde aegu, kui lõhe oli veel luksus ja sellest lõigati nii õhukesi viile, kui kööginuga vähegi võimaldas.

Sooja söögi menüü algab seljankaga, käib läbi viineri- ja vorstipraed, klassikalised kotletid ja kanaküpsetised nagu Požarski ja Kiievi kotlet ning kulmineerub sea- ja lõhepraega. Toidu saab kätte kiirelt, pikem järjekord tekib iseteenindusleti juurde vaid lõuna ajal. Teenindajad on naerusuised, nobedad ja lahked, saiad-pirukad värsked ja paremad kui nii mõneski trendikohas.

Minu seekordne lõuna algas rosoljega, edasi tuli Požarski kotlet keedukartuli ja majoneesikastmega, magustoiduks purukattega mustsõstrakook. Tegemist oli lihtsate roogadega, hoopis teisest klassist kui uue aja söögikohtade road, aga omas võtmes vägagi rahuldust pakkuvad. Erinevast klassist räägivad ka hinnad, mis saiakestel-pirukatel-kookidel jäävad ühe-kahe euro piiresse ja ulatuvad "luksuspraadidel" napilt üle viie euro.

Energia rosolje on klassika, mille võiks ametlikuks rosolje-etaloniks kuulutada. Selle maitse on püsinud ühesugusena nii kaua kui mäletan. Menüüs on ka Požarski kotlet, kunagine sööklate-restoranide menuk, mis on üldiselt väga haruldaseks jäänud. Kanahakklihast kotlette on alati tehtud ja tehakse ka edaspidi, aga enam ei kanna nad Požarski nime.

Energia Požarski-nimeline kotlet, ümber paks paneering ja krõbe koorik, oli üllatavalt maitsev. Ka kaste ja kartulid olid head ja ausad. Ainult roheline salat, mis valmissegatuna oma aega oli pidanud ootama, oli värskusest kaugel ja üpriski kehvakene ning tuletas meelde, et värsked rohelised salatid ongi alles viimase paarikümne aastaga sööklate-restoranide menüüsse jõudnud.

Jookide osas on Energial oma spetsiifika, mis koos interjööri ja menüüga on püsinud muutumatuna: konjak, brändi, rumm või muu toekam naps on sealne jook. Vein, õlu ja kokteilid pole Energia rida. Pärastlõunatel on seal alati laudkond või kaks, kelle ees väikestes klaasides tumedatooniline naps ja kohvitass - täpselt nagu vana aja filmides.