Simson ettevõtjatele: ärge käituge vastutustundetult!

Keskerakondlasest majandus- ja taristuminister Kadri Simson andis intervjuu Äripäeva raadiosaatele „Minister külas“. Ta tõdes, et IRLi vastuseis võõrtööjõu kvoodi suurendamiseks ei lase tööjõupuuduse probleemi lahendada nii, nagu võiks.

Tõepoolest pahandas mind Pevkuri pressiteade, aga mind mõneti nörritas ka sellele järgnenud Facebooki-vestlused, kus näiteks Jürgen Ligi ütles, et varem on turvariske lihtsalt vaikselt tagatoas lahendatud ehk maha vaikitud. Ma arvan, et e-riigile on väga hea, et kui on spetsialistide leitud turvarisk, siis seda ei püüta valitsuse kabinetis valge saladuse tekiga katta, vaid et selle kohta tuleb anda ka selgitusi. Paralleelselt tuleb loomulikult kõik muu jõud panna sellesse, et see turvarisk mitte kunagi ei realiseeruks.

Täna on püütud Tšehhi teadlastelt kätte saada kood, millega teoreetiline turvarisk üldse põhjendatud on. Selge on praeguseks, et ainult meie avalik võti ühelegi e-kaardile või muudele andmetele ligipääsu ei anna. Selleks oleks vaja väga suurt arvutusvõimust ja programmi. Tõsi on ka see, et kui see programm avalikuks saab, siis kindlasti tekitab see väga paljudes teistes andekates inimestes kiusatust järgi proovida, kas ka nemad saaksid tabadest ja lukkudest läbi. Need augud tuleb kinni panna. Kui oht pole vaid teoreetiline, vaid osutub ka praktiliseks, siis tuleb kasutusele võtta hoopis teised lahendused.

Praegu oleme õnnelikud, sest ühtegi Eesti ID-kaarti lahti muugitud pole. Kõige prominentsem küsimus selle teema juures ongi e-valimised. E-valimiste puhul võib olla vastaspooleks hoopis suurem ja tugevam organisatsioon kui kõrge IQ-tasemega teadlaste grupp.

Me oleme eelkõige juhtinud tähelepanu sellele, et keegi pole kunagi tõsiselt lasknud katsetada, kas e-valimised on ikka häkkimiskindlad. Maailmas on näiteid küll, et võiks võtta kasutusele e-valimised, aga enne on antud võtmed ja vabastused kriminaalkuriteost ja öeldud, et katsetage, kas on võimalik häkkida e-valimistele sisse. See on neil alati õnnestunud, kuid Eestis pole kordagi julgetud sellist katsetust teha. Oleme kaitsnud end ainult sellega, et igasugune häkkimine ID-kaarti on kuritegu. Ma arvan, et kindlasti peame lähtuma sellest, et valimised peaksid olema 100% turvalised ja kui praeguse turvariski pärast ei saa nii väita, siis tuleb valimiskomisjonil teha oluline otsus.

Ühes teises režiimis ütles diktaator, et olulised pole need, kes hääletavad, vaid need, kes hääli loevad. Praegu, demokraatlikus päevas, loevad hääli erinevate organisatsioonide määratud valimiskomisjoni liikmed, kelle juures on ka vaatlejad. Seega pole võimalik teha sellist sobi nagu e-häältega. Seda näitas ka Sven Sesteri ja Viktoria Ladõnskaja kaasus, kus iga paberhääl oli üleloetav, kuid e-hääled tuli lihtsalt teadmiseks võtta.

Kindlasti mitte. Tegelikult on ju ka varasemalt küsitud, miks pole läbirääkimiste laua taga kolmandat osapoolt ehk valitsust. Tööandjate argument, miks nad tahavad järgmisel aastal miinimumpalka külmutada, pole sama põhjus, mis ta oli üheksa aastat tagasi, kui majanduses oli raske aeg. Nüüd on hoopis teine olukord – kasumid on kasvanud, töötajaid on puudu. Kõik, kes on läbirääkimiste laua taga, tunnistavad, et neil pole ühtegi töötajat tööl miinimumpalgaga. Ometi ei pea nad selle tõstmist otstarbekaks, sest et valitsus on teinud otsuse, et miinimumpalga saajad saavad järgmisest aastast 64 eurot kuus rohkem kätte ka siis, kui nende palk ei kasva sentigi. Kuid valitsus ei teinud seda maksuotsust selleks, et miinimumpalka külmutada, vaid selleks, et väiksema palgaga inimestel jääks rohkem raha kätte.

Kui vaatame kümne viimase aasta miinimumpalga arengut, siis jah – seal sees on suur majanduskriis. Kuid võrreldes 2007. ja 2017. aasta miinimumpalka, siis see on kasvanud umbes kaks korda. Täna on meil raske töötajaid leida, mis tähendab, et neile peab rohkem palka maksma. Seepärast ütlesingi selle sõnumi, et ärge käituge nüüd heas olukorras vastutustundetult oma töötajate suhtes, kes teenivad väikest palka.

Nad kindlasti saavad tulumaksuvabast miinimumist kasu lõigata, sest sellega kasvab tarbijate ostujõud. Inimesed saavad lubada midagi enamat. Ka hinnatõusu ajal muutub nende toidukorv külluslikumaks. See soodustab sisetarbimist.

Samuti vähendame madalapalgaliste maksukoormust. Täna on palju inimesi, kes on valmis tegema sama tööd Soomes, kuid nad ei võta Eestis tööpakkumist vastu. Midagi pole teha – see, kes töötab täisajaga ja saab kätte 470 eurot, sel on ka madal motivatsioon töötada.

Tegelikult me seda ei kaalunud, sest inimesed on aina haritumad ja saavad aru, et palgast, mis neile makstakse, sõltub ka nende tulevik ja nende sissetulek näiteks siis, kui nad haigeks jäävad. Inimesi, kes võtavad ümbrikupalka vastu, jääb üha vähemaks.

Küsimus on selles, millega võrreldes kasumid langeksid. Teises kvartalis kasvasid kasumid võrreldes eelmise aasta sama ajaga 22%. Kui nüüd järgmises kvartalis langeksid kasumid 22% siis loomulikult oleks meil mingil määral kriis ja tööandjad võiksid sellele apelleerida samamoodi, nagu nad tegid 2008. aastal. Aga kõik trendid näitavad, et on hea aeg ja Eesti ettevõtjad usuvad, et tulevik tuleb parem.

Silmas tuleb pidada, et mul on oskused ja magistrikraad. Ma lähtuks sellest, et ükski avalikus sektoris töötav kõrgharidust omav töötaja ei peaks saama alla keskmise palga. Miinimumpalka saavad Eestis erioskuseta inimesed, kuid ma arvan, et sel inimesel peab olema tunne, et ta on Eesti riigis maksumaksja ehk seetõttu esimesed 500 maksuvaba eurot ei anna seda tunnet. Seega peab palk üle selle olema.

Reformierakond andis meile riigi üle seisus, kus majandus oli mitu aastat kiratsenud. Seda sai nimetada stagnatsiooniks, seisakuks. Meile loeti moraali, et sellega tuleb leppida ja et meil ongi aastad, kus majandus ei kasva. Arvan, et ükski valitsus ei tohiks langeda nii mugavasse seisu, kus ta ütleb, et neist ei sõltu midagi. Reformierakonnal kippus see vabanduseks muutuma.

Ma usun, et valitsusest sõltub palju. Sõltub see, kuidas ettevõtjad näevad perspektiivi ja kuidas nende juures töötavad inimesed end Eesti riigiga seostavad – kas nad tahavad siia jääda või tahavad lahkuda?

Mul on olnud väga sümpaatseid kontakte ja pigem ma kuulen kiidusõnu ja tunnustust. Ka inimesed, kes peaksid oma profiililt ja sissetulekult olema puhtalt Reformierakonna valijad ei ole kadedad häid asju märkama. Ainuke negatiivne koht on olnud Äripäeva baromeeter, kus pidevalt näidatakse, et ettevõtjad pole rahul. Selle järgi pole rahul ka majutusettevõtted, kes valitsuse vahetusega pääsesid suurest käibemaksutõusust.

Ma pigem usaldan siin ettevõtjaid, et nad ei too kvoodi all siia inimesi, keda neil päriselt vaja ei ole. Seda tagab tingimus, et tööandja peab maksma töötajale kõrget, sektori keskmist palka. Kvoodisüsteem nõuab nii mõnegi bürokraatliku tõkke ületamist. Sellele vaatamata, et tuuakse ainult seda, keda vajatakse, on kvoot täitumas.

Kui pole poliitilist valmisolekut kvooti kasvatada, tuleks minna sama teed, mida läks IT-sektor ehk leida veel sektoreid, mida võiks kvoodi alt üldse välja tuua.

Kui ma ükskord ütlesin, et tööandjate suurim mure on praegu liiga väike võõrtööjõu kvoot ja ma sõnasin, et ma jagan nende muret ja olen selleks valmis tegema leevendavat otsust, siis ma sattusin üsna tugeva trollide rünnaku alla. Eelkõige just Facebookis. Kui tegin nendega vestlust, tuli välja, et nad ei tee mingit vahet võõrtööjõul ja pagulasel, kelle vastu nad kategooriliselt on. Üldsust on vaja väga palju harida.

See takistab tegemast selgeid lahendusi. Lihtsad lahendused on seetõttu keerulised ja leevendust probleemile saab pakkuda palju väiksemas mahus kui oodatakse.

Keskerakond on alati oma asutajaliikmetesse suhtunud natuke teistmoodi kui teistesse liikmetesse. Meil on neid vähe, enne oli 208 inimest, nüüd on neid jäänud alla saja. Eelmisel aastal kongressil tänasime neid, kes 25 aastat tagasi lõid erakonna ja andsime neile kuldmärgi. Kui me nüüd ütleks neile head aega, siis erakonna sees oleks see mõistetamatu. Erand asutajaliikmele on meile endile igati arusaadav otsus.

Sellisena me teda võtamegi. Ilmselt on igaühele arusaadav, et Savisaar muudab väga kiirelt meelt. Alles ta pureles Jüri Mõisaga, aga nüüd on nad nagu parimad sõbrad. Tema lähim eeskõneleja oli Andres-Marius Rosenblatt, aga nüüd juba kallab Savisaar noort meest sopaga üle. Tal on muutlik mees ja ega see ilmselt ajas enam paremaks ei lähe.

Absoluutselt. Ei ole mõtet.