Kesk jääb Tallinnas võimule

29. september 2017, 06:00
Kohalikud valimised Lasnamäel 2013
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20170929/NEWS/170929739/AR/0/Kohalikud-valimised-Lasnamäel-2013.jpg

Suhtekorraldajad Janek Mäggi ja Andreas Kaju ennustavad, et Tallinnas moodustab pärast kohalikke valimisi võimuliidu Keskerakond koos partneri(te)ga, Reformierakond jääb opositsiooni.

Tavaliselt ütleb ikka keegi valimiskampaania aegu, et need valimised on kõige räpasemad, mis eales olnud. Seekord pole midagi säärast kuulda olnud. Kuidas paistab üldpilt ja foon?

Andreas Kaju: Iga valimistsükliga saavad kõik küpsemaks: ajakirjandus, erakonnad ja publik, kes neid trikke peab vaatama ja hindama. Publikut on juba raske millegi sobimatuga üllatada, ja raske sellele niisama lihtsalt kajastust saada. Kandidaatide isiklikke rünnakuid üksteise vastu pole tõesti eriti märgata olnud, eks natuke ole veel aega ka.

Tallinnas on üldist fooni aidanud luua Keskerakonna ja Reformierakonna polarisatsioon, millele on kaasa aidanud ka IRL. Kuna Tallinnas on põhiteema korruptsioon ja meil on see Edgar Savisaare kohtuasi, siis ongi olnud raske muude teemadega pilti tulla. Kõigile tundub loomuliku põhiküsimusena, kas Keskerakond jätkab või ei jätka.

Janek Mäggi: Kõik on tõepoolest väga rahulik. Igavus tuleneb mõnevõrra ka sellest, et eriti konfliktsed isiksused on päevapoliitikast kõrvale jäänud või lahkunud. Uus eliit pole veel jõudnud faasi, kus omavahelised vastuolud on muutunud nii teravaks, et peaks üksteise pihta kahurist tulistama. Põlvkonnad on vahetunud, uus põlvkond on jõudnud veel liiga vähe halbu asju teha.

Reformi ja Keskerakonna vana vastanduse kõrvale on kerkinud Konservatiivse Rahvaerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna oma. Kuivõrd on valijale olulised maailmavaatelised vastandused ja praktilised küsimused, nt kuhu tuleb uus tee?

Kaju: Kohalikule inimesele läheb vägagi korda, mis teedest saab. Väiksemates omavalitsustes teatakse väga hästi, kes inimeste heaks midagi ära teeb ja kes ei tee. Suuremates omavalitsustes mõeldakse ehk abstraktsemalt. Ideoloogilised debatid ja suured võitlused loevad küll, see on oluline ja mõjutab. Vabaerakonna reiting on kukkunud just selle pärast, et nad ei kandideeri oma nime all ja ei ole suures pildis, ei osale suurtes debattides. Sotsid ja Jevgeni Ossinovski teavad väga hästi, et need suured ideoloogilised vastasseisud ei ole seotud kohalike omavalitsuste volikogude valimistega, aga nad püüavad konkureerida igipõlise Reformi- ja Keskerakonna vastasseisuga, et olla üks kahest konflikti osapoolest. Ja see on vilja kandnud. Ja muidugi aitab see ka teist osapoolt.

Mäggi: Konflikt ongi kõige olulisem uudiskriteerium. Seetõttu ongi konflikti vaja. Et saada oma selja taha inimesi, on vaja näidata, et sa teed midagi teistmoodi. Konflikt on normaalne ja isegi hädavajalik ja viib tegelikult ka edasi. Kui praegu lugeda võtmepoliitikute arvamuslugusid ja autori pilt kinni katta, siis ei pruugi tsitaadi järgi ära tunda, kes selle või teise mõtte välja ütles.

Selles mõttes on eelis opositsioonipoliitikutel, nemad saavad endale lubada teravamaid väljaütlemisi?

Mäggi: Võimulolijatel on rohkem võimalusi. Keskerakond on Tallinnas võimul püsinud suuresti ka tänu sellele, mida on tehtud. Ongi teid korda tehtud, tekkinud on uued trammid. Opositsioonis olemine on ikka rohkem selline vegetatiivne seisund. Poliitik, kes ei taha võimule saada, peaks poliitikast päeva pealt lahkuma.

Mida ma silmas pidasin, on see, et opositsioonipoliitikutel on vähem kaotada: nad võivad olla küll parlamendis, aga mitte valitsuses, ja saavad endale lubada selle võrra teravamaid väljaütlemisi.

Kaju: Seda võib laiendada hüpoteesiks, et radikaalsed räuskajad, ükskõik mis riigis või ükskõik mis opositsioonierakonnast, tasalülituvad võimule pääsedes, muutuvad peavooluga sarnaseks. See vastab tõele kõikidel juhtudel, välja arvatud juhtudel, kui see tõele ei vasta. Iga kord ei ole nii, et radikaalid tasalülituvad, kui nad võimule saavad.

Mäggi: Viimase aasta jooksul on Eesti riigis väga palju muutunud. Meil on tekkimas väga sotsiaaldemokraatlik ühiskonnakorraldus. Kui anda võimalus nendele jõududele, kes on pikalt opositsioonis olnud, siis tehaksegi väga paljud asjad ära. Keerataksegi jõed teistpidi voolama ja me võime avastada, et see ongi võimalik – aga me võime jõuda ka sinna, et tegelikult see ikka ei ole võimalik. See filosoofia, mida Reformierakonna juhtimisel aeti – sarnane tulumaks, ise pead teenima raha, riik aitab sind natuke, aga mitte ülemäära –, on muutunud.

Üks SDE-EKRE vastanduse tekkimise põhjus on mu meelest tüdimus RE-KE vastasseisust, kas õige?

Kaju: No muidugi. Muidugi oleme tüdinud rutiinsetest valimiskonfliktide käsitlusest. See ei tähenda veel, et vanad konfliktid sel korral veel ei töötaks. Praegu – võib-olla viimast korda – Tallinnas see Reformi- ja Keskerakonna vaheline suur konflikt veel töötab. See Vene kaart on sealt küll ära kadunud. Ei Reformi- ega ühelgi teisel opositsioonierakonnal ole enam realistlik rünnata Keskerakonda leppe pärast Ühtse Venemaaga. See ei hakka enam külge. Nii et see suur konflikt on murenemas.

Mäggi: Nende sõnumite mõjukus on kadunud, olen Andreasega täiesti nõus.

Räägime nüüd Reformierakonna ja EKRE võimalikust koostööst, mille suhtes hulk reformierakondlasi on ajakirjanduses avalikult põrkima hakanud.

Kaju: See diskussioon meedias on kindlasti selline, mis olulistelt teemadelt tähelepanu kõrvale juhib. EKREga on kohalike omavalitsuste tasemel valmis koostööd tegema kõik erakonnad. Kui 16. oktoobri hommikul algavad läbirääkimised, siis pole seal mingit küsimustki. Ma usun sotse, kui nad ütlevad, et nad riigi tasandil koostöövõimalust ei näe. Aga ei ole praktilisi probleeme, miks nad Tallinnas ei saaks koos EKREga minna. Ainult kui näiteks Martin Helme ütleks, et nad ei luba Tallinna Pride’i toimumist, siis ilmselt ütleksid sotsid, et see on jabur, ja sellistel tingimustel nad ei läheks koalitsiooni.

See Kristen Michali väljaütlemine (et RE kaalub koalitsiooni EKREga – VK) ja osa reformierakondlaste reaktsioonid ei paljastanud mitte erimeelsusi küsimuses, kas Tallinnas on võimalik EKREga koalitsiooni minna – muidugi on! –, vaid pigem muud erakonnasisesed erimeelsused. Erakonnas on endiselt teisiti mõtlevad rühmitused olemas, kes on eri meelt ka näiteks selle suhtes, kes peaks erakonda juhtima. Kõik reformierakondlased usuvad, et selleks, et Keskerakonda lüüa, peab olema valmis tegema koalitsiooni ükskõik kellega. Aga muidugi kõik teavad, et Tallinnas koalitsiooni tegemiseks peab seda tegema koos Keskerakonnaga.

Mäggi: Ühte poliitilist firmat ehk parteid üritatakse nurka suruda ja paariaks teha, aga seal taga on väga paljud Eesti inimesed. Nii et kui Kristen Michal või keegi teine räägib mõnest konkureerivast poliitilisest firmast, siis tegelikult räägib ta selle konkureeriva firma klientidega. Osale ütleb ta, et tulge üle; teistele, et teid me üldse ei taha. Kas me saame öelda, et need inimesed, kes on valinud erakondi, mille kohal on palju küsimärke olnud, ei sobi Eesti ühiskonda? Seda me ei saa. Meil on väga konkreetsed valijate grupid: konservatiivsete vaadetega inimesed, 30 protsenti umbes, need liiguvad seal EKRE, IRLi ja Vabaerakonna vahel; siis on liberaalsed inimesed, kes kõiguvad nendesamade erakondade vahel; ja siis on sotsialistid, nalja visates kommunistid ja teised, kellel on Keskerakond ja eriti punased, ka reklaamides, sotsiaaldemokraadid. See punasus ei lähe eriti peale, sest punamineviku taak on halb. Me ei saa kuidagi aru, isegi kui kaikaga pähe taotakse, et sotsialism on hea ja et me kõik saame õnnelikuks ja rikkaks – me ei usu seda.

Kampaaniad vaadates jääb mulje, et paremerakondi meil enam polegi: kõik lubavad tasuta lõunaid. Millest see tuleb, kas valijaid peetakse lolliks?

Kaju: Olen küll elus ise valimisprogramme kirjutanud, aga ma ei usu, et peaks neisse eriti süvenema. Programmid ja lubadused on disainitud selliseks, et igaüks leiaks midagi. Sellepärast on seal see rosolje koos. Olulised on emotsioonid: valijale tuleb hirm peale ajada selle ees, mis toimub, ja siis välja pakkuda positiivne programm, mis valijad mobiliseerib. Valimislubadused neid emotsioone ei tekita, seda tekitavad peamine loosung ja peamine konflikt. Valimisprogrammid on olulised selles mõttes, et kui läheb koalitsiooniläbirääkimisteks, siis istuvad erakonnad maha ja hakkavad peatükke läbi rääkima.

Mäggi: Kõik valijad annavad endale aru, et neilt võetakse niikuinii liiga palju raha ära. Aga selles osas olen ma täiesti kommunist: ma mõistan, et bussirida on tegelikult hea, kuigi ma tulen Piritalt linna tund aega. Ma tahangi, et ühiskond oleks võrdsem. Riikides, kus jõukate ja vaeste vahel on väga suur vahe, seal on palju kuritegevust ja hästi palju igasugu probleeme.

Lubaduste asja võrdleksin ma abieluga. Eestis lahutatakse 58 protsenti abielusid. Abielutõotusega koos antakse igasuguseid lubadusi, mõned peavad, mõned ei pea. Mõni lubab, et ta kunagi üle aisa ei löö, aga ta ikkagi teeb seda, ja abielu läheb lõhki. Ja kui me läheme valima, siis valime ikkagi inimest, kes meile meeldib, eriti kohalike valimiste puhul. Riigikogu valimiste puhul olen ma rohkem mõelnud selle peale, mis erakonnast keegi on. Aga nüüd – ma valin sõpra, inimest, keda ma tunnen.

Aga mõnel ei olegi tuttavat, kes kandideerib, mille järgi tema siis valib?

Mäggi: Siis valib ta seda, kes käis tema ukse taga koputamas, ja nii nad saidki tuttavaks. Või sellist, kes andis talle bussiootepaviljonis pastaka. See füüsiline kontakt on ülioluline. Linnapea saatis kaardi! Ma sain presidendi vastuvõtule! See kõik on ülieriline.

Kaju: Valijal on vaja, et ta saaks usaldada seda inimest, kes kandideerib. Ka mina vaatan valimisnimekirju nii, et kas seekord on seal häid sõpru või tuttavaid, kelle puhul ma umbes tean, kuidas nad käituvad. Usaldus on oluline, ja et teaks – kas või meedia vahendusel –, kuidas see inimene võiks käituda neil teemadel, mis mulle valijana on oluline.

Värske uuring ütleb, et Tallinnas ilma Keskerakonnata midagi välja ei tule. Palun, ennustage teie valimistulemus.

Kaju: Minu ennustamisvõime on legendaarselt kehv. Aga Tallinnas on väga paljude uute muutujatega mäng. Keskerakonna seisukohalt on kõige loomulikum kopeerida Tallinnas oma üleriiklikku koalitsiooni. Reformierakonna seisukohalt on täpselt sama loogiline kopeerida Toompea positsiooni, sest nende huvi on vastandumist Keskerakonnaga hoida ja teha supertulemus riigikogu valimistel ja ma arvan, nad mõtlevad, et selle eeldus on olla Tallinnas Keskiga opositsioonis kuni 2019. Ja siis on võimalik muutus teha ka kohalikes omavalitsustes – aga mitte enne. Ehk siis: Reformierakond jääb Tallinnas opositsiooni ja Kesk teeb koalitsiooni teiste nimekirjadega, kes üle künnise saavad: kindlasti sotsid, võib-olla ka IRL.

Mäggi: Väga suur tõenäosus on, et Taavi Aas saab linnapeaks. Küsimus on, kas ta saab selleks ainult Keskerakonna häältega või peavad nad volikogu esimehe koha loovutama näiteks Kristen Michalile või Rainer Vakrale. Reformierakonnal ei tasu tõesti Tallinnas koalitsiooni minna juhul, kui tal ei õnnestu muuta ka Toompea olukorda. Kui Reformierakond oleks Tallinnas üliedukas, siis võib neil õnnestuda vahetada ka valitsust, aga ma ei pea seda eriti tõenäoliseks. Taavi Aas saab linnapeaks ja tõenäoliselt antakse volikogu esimehe koht väiksemale partnerile, kes suure tõenäosusega ei ole Reformierakond

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. September 2017, 14:37

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing