Tuletorni perede lood: algus on hirmraske, tulemus aga ülinauditav

31. oktoober 2017, 06:00
Rahvusvahelise Tuletornide võrgustiku looja, Eestis elav saksa-norra päritolu ärimees Peer Salström-Leyh.
https://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20171031/NEWS/171039967/AR/0/AR-171039967.jpg

Tuletorn Fondi kaudu raha teenimiseks probleemseid Saksa lapsi kasvatada võtnud Eesti pered ütlevad, et meelakkumisest ja hõlptulu teenimisest on see töö väga kaugel, kuigi tulemused on liigutavad.

Eesti peredes on 17 aasta jooksul elanud Saksa murelastele kasvatusperesid otsiva Tuletorn Fond SA vahendusel ca 200 last. Nende laste kasvatamise teemal ei ole peredega lihtne jutule saada. Paljud ei julge üldse midagi rääkida, viidates nende lepingutesse kirjutatud vaikimiskohustusele, mille eest makstakse kasvatajatele eraldi tasu.

Mõni kinnitab korduvalt, et kontroll lapsi kasvatavate perede üle on Saksamaalt väga tugev ja muud ei oska nad öelda. Mõnel, kel praegu Saksa lapsi enda hoole all, pole praktiliselt võimalik Äripäevaga kokku saada, sest ettearvamatu käitumisega teismelist ei tohi hetkekski omapäi jätta. Äripäevaga vestelnud kasvatajate nimed ja muud isiklikud andmed jätame nende privaatsuse tagamiseks avaldamata.

Rahvusvaheline laps: 13 aastaga 13 peret eri riikides

Anne ja Peeter (nimed muudetud) olid enne maakonnalehes ilmunud Tuletorn Fondi kuulutuse märkamist kasvatanud abikaasaga suureks juba mitu lastekodulast ja oma lapsed olid sama vanad asenduskodusid otsivate sakslastega. Kuna pere tahtis lisa teenida, otsustati proovida. Palk, mida Tuletorn toona lubas, oli muljetavaldav. Nüüd on see aga nende teada väiksem kui siinsetel lastekodu töötajatel.

Kõigepealt saabus nende perre saksa poiss Axel, kellele oli see tema 13. eluaastaks juba 13. pere. Anne ja Peetri juurde Lõuna-Eestisse tuli ta Saaremaalt, Eestisse sattus aga Prantsusmaalt. Nende perre sulandus ta aga nii hästi sisse, et jäigi sinna elama pärast ligi kaks aastat kestma pidanud projekti lõppu. Eesti keele õppis omavanuste laste seltsis kiirelt ära. Ta ei läinudki Saksamaale tagasi, sest seal polnud keegi teda ootamas.

„Kui Axel siia tuli, oli ta tablette täis topitud. Ta oli nagu zombi. Ma lõpetasin selle ära ja ka tema laamendamine-lõhkumine lõppes umbes aastaga ära,“ rääkis Anne.

Ema ei teinud ust lahti

Anne käis isegi koos Axeliga Saksamaal plaaniga minna külla Axeli emale, kuid ema ei lasknud neid uksest sisse. Isa elas samuti oma elu ega tahtnud pojast suurt midagi kuulda. Hiljem on hakanud Axel põgusalt isaga suhtlema ja ainus sugulane, kellega ta sidet hoidnud, oli kuni veel hiljutise ajani vanaema, kelle matustel Axel kevadel Saksamaal käis. Anne sõnul oli Axel vähemalt toona ainus laps terve Tuletorni Euroopa võrgustiku peale, kes kasvatuspere juurde elama jäänud.

Nüüd on ta juba suur inimene ja elab Eestis omaette. Kuigi Anne ja Peetri pere ja nende teised täiskasvanud lapsed on teda aeg-ajalt ikka toetama pidanud. Tal on olnud probleeme politseiga ja ta on leidnud sõpru, kes on teda halvale teele tagasi tirinud, kuid Anne sõnul on Axel sellest alati välja tulnud. Töökohtade hoidmine läheb küll üle kivide ja kändude, sest Anne sõnul on ta ikka raske laps, aga südamest hea poiss.

Edasi tuli Anne ja Peetri perre Markus. Tema ema viis ta pärast projekti lõppu Saksamaale tagasi. Annele ja Peetrile jäi lõpuni natuke arusaamatuks, miks otsustasid Markuse vanemad ta Eestisse saata. Tal oli Saksamaal pere olemas, nüüd suhtlevad nad täiskasvanud Markusega Facebooki vahendusel ja tal on endal juba laps.

Anne ütleb, et tema ei mõista, miks neid lapsi Saksamaalt välja saadetakse. Tema arvates peaks selline programm toimuma ikka oma riigi sees. Alguses, kui umbkeelsed lapsed saabuvad välismaa peresse ja on muust maailmast täiesti ära lõigatud, on see mõlemale poolele ikka väga-väga raske. Isegi jube, ütles ta.

„Teine jube asi on see, et võtad seda last kui enda oma ja kui leping lõppeb ära, siis kuidas ma ütlen Axelile, kellel pole siin maailmas mitte kedagi, et mine nüüd nelja tuule poole. Ta oli omale just esimese päris kodu leidnud. Seda ma ei suutnudki,“ lausus Anne.

Siiani tütre eest

Ülle koos abikaasaga oli varem olnud kasupereks mitmele lapsele väljaspool Tuletorni süsteemi. Nende perest oli käinud läbi nii eesti- kui venekeelseid lapsi. Sestap ei tundunud ka saksakeelsed midagi ületamatut. Nende teadmised saksa keelest olid küll napid, kuid midagi siiski. Küllap lapsed õpivad kiiresti eesti keele ära, mõtlesid nad.

Paljude aastate jooksul pakkusid nad Tuletorn Fondi kaudu asenduskodu kokku viiele Saksa lapsele. „Neil oli kuulutus ajalehes, selle kaudu võtsin ise ühendust. Siin maal ju tööd polnud. Seal olid ilusad palganumbrid, aga need on paraku kõik aastatega samaks jäänud, kuigi elu on kallimaks läinud. See häirib,“ rääkis Ülle.

Ta ütles, et loomulikult kontrollitakse Tuletornis kasvatajate tausta. „Paberid peavad ikka ette näidata olema, päris tühja koha pealt ei võeta sinna. Pedagoogiline taust peab all olema. Läheb tükk aega, kuni laps ükskord Saksamaalt siia peresse jõuab. Oleneb muidugi, kui palju on Saksamaal parasjagu lapsi ootel. Siis oli neil hästi palju rahvast tööl, üks oli pedagoogilise poole peal, see tuli kohale ja kontrollis, kas ma midagi saksa keelest jagan.“

Ülle rääkis, et esialgu on see töö küll väga raske, aga see oli kodune töö ja istus talle hästi. Ülle võtaks Tuletorni lapsi veel kahel käel vastu. Prooviks kas või ühega. „See oli väga ilus tunne, kui laps sai aru, et tal peab olema elus siht silme ees. Kas ta selle ka saavutab, on juba iseasi, aga ta mõistab, et see polegi lihtne. Kui juba üks poiss ütles mulle, et ta tahab omale kunagi samasugust lilleaeda nagu minul – kui poiss sedasi ütleb – siis mõtlen küll, et ju ma ikka olen suutnud talle midagi eluteele anda.“

Mõnega on olnud nii, et lapsel on saanud Eestis olemise aeg täis, öeldakse, et ta peaks Saksamaale tagasi minema, aga tegelikult ei ole see laps veel selleks valmis. „Saksamaalt käidi ikka Eestis kohal lapsi vaatamas, aga ma ei mäleta, et selle tagasisaatmise otsuse tegemise eel oleks kokku saadud ja asja arutatud.“

Iga laps on olnud Ülle sõnul isemoodi. Ühe tüdrukuga tekkis tal väga eriline side. „Ta on mulle siiani tütre eest. Nii kui tuleb Saksamaal vaheaeg, on ta jälle siin. Ta ütleb, et see ongi tema kodu. See teeb seest küll väga soojaks.“

Märatseva lapse eest sauna varju

Miks aga Ülle ütleb, et prooviks kas või ühe lapsega veel? Viimasest Tuletorni poisist on tal jäänud pisut mõru maitse suhu. Kõikidest teistest Ülle hoole all kasvanud lastest käis tema vaimujõud üle, aga viimasest mitte.

„Sellest lapsest ma ei saanud aru, ma ei õppinud teda tundma. Ta tundis lõpuni minu suhtes üleolekut, et võib siin teha, mis tahab. Ta kukkus mööbeldama ja lõhkuma. Seda pole ükski laps enne teinud. Pidin kutsuma nii politsei kui kiirabi. Pidin isegi kaks ööd saunas magama, sest laps märatses toas niimoodi, et midagi polnud teha. Lõi toaukse lukku ja kõik. Sisse ei saanud enne, kui kutsusime abi ja võtsime uksel luku eest ära,“ meenutas Ülle.

„Tema puhul imestasin hiljem, kuidas ma terve aasta vastu pidasin. Kui ma kokku kukkusin, saadeti ta lõpuks teise peresse. Seal pidas ta vastu vaid kaks kuud. Selle kohta olin ikka väga tubli.“

Ülle tunnistab, et eelinfot Saksamaalt saabuva lapse vaimsest ja füüsilisest tervisest napib, kuigi Tuletorni juhataja Meeli Salström kinnitab, et kogu neile laekuv info edastatakse kasvatajatele. „Ma ei oska öelda, kui palju infot Tuletorni maha jääb, aga pereni jõuab väga vähe. Viimase lapse puhul oli teada, et ta on raskete killast: sõimab kasvatajat roppude sõnadega. Ma kannatasin selle ära, aga asi ei muutunud paremaks. Mulle tundus, et ta vajanuks mingit ravi, aga rohtusid ega midagi tal kaasas ei olnud, mina selle kohta infot ei saanud,“ rääkis ta.

Laps läks ise politseisse

See, et esimestel kuudel on keelatud Tuletorni lastel välismaailmaga suhelda, on Ülle sõnul tegelikult päris hea. „Kui nad millestki midagi ei kuule, ei ärrita nad end millegagi üles, on stabiilsed ja püüavad asjadega leppida. Nad saavad hiljem koju helistada, kaks kuud ei tohi olla mingit kontakti. Muretsesime lastele oma telefonid ja kõnekaardid. Telefoniraha on igale lapsele ette nähtud, eks nad ise teavad, kuidas seda kasutavad. Kui nad vanematega räägivad, on aga pärast koha aru saada, et laps on liimist lahti. See on kahe otsaga asi,“ ütles ta.

Tema sõnul on pigem erandlik, et vanemad oma lastele Eestisse ise helistaks. Enamik ei tunne laste vastu üldse huvi.

Üks Ülle peres elanud laps läks aga hoopis ise politseisse ja teatas, et tahab Saksamaale tagasi minna. „Politsei küsis minult muidugi, et miks me ei luba lapsel Saksamaale tagasi minna, kui ta tahab. Selgitasin, et see käib ikka läbi kõrgemate töötajate. Pärast seda oli rahu majas, probleeme ei tekkinud. Päris nii ka ei saa, et kui laps on siin pahandusega hakkama saanud, võib kohe minema tormata, süüdistades kõiki pahadeks ja pidades ennast kukupaiks.“

Ta imestab, et Eesti riik alles nüüd Tuletorn Fondi avastas. Samas ütleb ta, et ka tema koduvalla lastekaitse ei teadnud Saksa noortest midagi, kuigi Ülle on kõik lapsed enda juurde sisse kirjutanud.

Tuletorni sihtasutuse ja sellega seotud võrgustiku peakontor Eestis asub siin Pirita tee ääres.

Tuletorni pered nõudsid peakontorist õigust

Kui Tuletorni kasvatajad kuulsid ikka ja jälle Saksa lastelt, et viimased on neile ju head tuluallikad, läksid nad üheskoos peakorterisse rahaasjade kohta aru pärima.

Vestlustest Saksa vanematega said Eesti pered aru, et sakslaste teada teenisid Eesti pered nende laste kasvatamise eest kordades rohkem kui tegelikkuses. „Ma ei hakka lapsele ju oma sissetulekut loomulikult näitama. Ütlesin lihtsalt, et ära aja, ma ei saa sellist palka, nagu sa tead. Meie saime näpuotsaga sellest summast, mida Saksa lapsed väitsid meid saavat,“ rääkis üks endine kasvataja.

Kasvatajad otsustasid 2006. aasta kevadel üheskoos Tuletorni kohale minna.  Mõnes peres maksti palka nii emale kui isale, aga mõnes maksti vaid ühele. Pärast perede päringuid raha kohta kuivasid kokku ka Tuletorni peredele hädavajalikud omavahelised kokkusaamised.

„See oli vastu tuult kõik. Küsiti, kust me seda võtame. Nemad panevad meiesugustel ju lihtsalt suu kinni ja lapse jutt on lapse jutt – millega seda tõestada?“

Lisaks märkis üks kasvataja, et peremees Salström-Leyhi oli neil valus kuulata. „Ta heitis meile ette, et tuleme teda nädalavahetusel segama ja rikume selle ära. Küsisime, et millal meil siis puhkepaus olla võiks?“

„Meie oleme ju 24/7 rakkes, kui tekivad probleemid, siis ka öösel. Puhkust nende laste kasvatamisest võtta ei saanud. Haigeks jäädes ei olnud mingit haiguslehte. Oled kodus haige ja töötad, nõnda et hing varnas. Jumal tänatud, et nendel kordadel, mil ise haige olin, polnud lapsed äsja tulnud, vaid olid juba kohanenud. Loomulikult olid mitu neist väga abivalmid.“

Toonast vahejuhtumit kommenteerides ütles Tuletorn Fondi juhataja Meeli Salström, et kuna enamik inimesi on Tuletornis juba aastaid, võib sellest järeldada, et töötingimused ja tasustamine on konkurentsivõimelised. „Oleme teinud küsitlusi laste, eestkostjate, kasvatajate ja koostööpartnerite hulgas ning saanud tulemuseks kõrged rahulolunäitajad. Järelikult oleme oma tööd hästi teinud.“

Tuletorni perede kohtulahingud: töö, millest ei saa kunagi puhkust

Tuletorni perede kaotustega lõppenud kohtuvaidlused käisid selle ümber, kas nendega sõlmitud lepingud on tegelikult töölepingud või käsunduslepingud, nagu väidab Tuletorn.

See on oluline nüanss, sest esimesel juhul on töötajatel ehk võõraid lapsi kasvatavatel peredel õigus puhkusele, puhkusetasudele ja muudele töölepingutega kaasnevatele hüvedele. Käsunduslepingute puhul neil neid õigusi pole ja Tuletorn võib neid ette hoiatamata ühepoolselt lõpetada, nagu ta ka tegi.

Hille sõlmis Tuletorniga „tööettevõtulepingu“ 2001. aastal ning Tuletorn ütles lepingu üles 2006. aastal, olemata nõus maksma talle lepingu lõpetamisest tingitud hüvitisi. Hille leidis, et temaga on sõlmitud tööleping ning selle lõpetamine ja hüvitiste maksmata jätmine on ebaseaduslik. Hille seisukoht oli, et see, milliseid termineid lepingu sõlmimisel kasutatakse, ei oma tähtsust, vaid oluline on õigussuhte sisu. Hille arvates oli seega ebaseaduslik töölepingu punkt, mille kohaselt pole tal õigust puhkusele ja et Tuletornil on võimalik igal ajal leping lõpetada.

Kuna Hille tegutses lepingu järgi vabakutselise pedagoogi staatuses, siis oli tal enda hinnangul seaduse järgi õigus saada puhkust aastas 56 päeva. Tal oli jäänud see saamata nelja aasta eest. Kokku nõudis ta saamata puhkuse, puhkepäevadel ja pühadel töötamise ning lepingu ebaseadusliku lõpetamise eest üle 300 000 krooni hüvitist.

Tuletorn leidis aga, et Hillega toona sõlmitud leping sarnanes oma sisult tookord kehtinud seaduse kohaselt kõige rohkem käsunduslepingule. Seega ei maksnud nad Hillele palka, vaid tasu teenuse osutamise eest, mistõttu ei märgitud Hillele tehtud ülekannete selgitusse sõna „palk” vaid „töötasu”. Hille ei saanud nõutud hüvitisi ning pidi tasuma ka kõik Tuletorni kohtukulud.

Mart läks vaidluses Tuletorni töötasudega välja ringkonnakohtuni, mille otsusega tühistati küll osa maakohtu määrusest, kuid ometigi pidi ta tasuma 2009. aasta otsusega kaotajana Tuletornile üle 46 000 krooni. Riigikohus tema kaebust enam menetlusse ei võtnud. Mart leidis, et temal oli sihtasutuselt saamata hüvitisi enam kui 105 000 krooni eest.

Tuletorn Fondi juhataja Meeli Salström ütles, et töölepingu teema on neil läbi käidud – endised kasvatajad soovisid lepingu tunnistamist töölepinguks ja vaidlesid selle üle kohtus. Kohus otsustas, et tegemist on käsunduslepinguga. „Kui kasvataja soovib puhata, leiab Tuletorn Fond talle selleks ajaks asendaja. Sama kehtib haiguse puhul.“

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
30. October 2017, 17:35

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris Hetkel eetris

Äripäeva raadio viimased saated

Kõiki viimased raadio saated
Otsi:

Ava täpsem otsing