Erkki Raasukese rääkimata lugu

2012. aasta mai. Rahvuslikku lennufirmat juhib 33 000eurose kuupalgaga Tero Taskila, kes toodi keerulises seisus Estonian Airi juhtima 2011 suvel. Taskila plaanidel on haaret: Tallinnast peab otselendudega saama igale poole, ja loomulikult kasumlikult. Kasumini jõudmiseks peaks kuluma kõigest paar-kolm aastat. Tibatillukesest Tallinnast Ida-Euroopa nurga taga kujuneb suur rahvusvaheline sõlmpunkt, ägedam kui Helsingi igatahes.

Estonian Airi tervisenäitajatele viskab pilgu peale saatuse tahtel riigisektorisse sattunud pankur Erkki Raasuke, tol hetkel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõunik. Ta näeb majandusraskustesse sukelduvat, raskes seisus ettevõtet. Tollased rehkendused lubavad, et Estonian Air lõpetab aasta 8 miljoni eurose kahjumiga. Raasuke näeb, et see 8 miljonit on juba maikuuks koos, ja hindab, et aasta lõpuks on kahjum 25 miljonit eurot.

Majandusminister Juhan Parts palub Raasukesel neid numbreid veelgi lähemalt vaadata. Raasuke nõustub. Ta on pärast 17 aastat Hansapangas ja Swedbankis kestnud tihedat ja tulemuslikku tööd otsustanud kannapöörde teha ja Swedbanki grupi finantsjuhi kohalt lahkuda. Swedbankist kaasa saadud kuldsete käeraudade tõttu – panganduses, mida ta armastab, pole tal mõnda aega töötada võimalik – ongi ta oma võimed ja oskused riigi käsutusse andnud. Juulis saab Raasukesest Estonian Airi nõukogu esimees restruktureerija rollis.

Raasuke ei pea ennast lennunduses asjatundjaks, aga seda näeb ta kohe, et Estonian Airi laienemisplaan on ebaõnnestunud. Ta küsib väsimatult nõu, saab seda – ja ajab ettevõtte novembriks vormi. Megapalga ja nulltulemuse tõttu rahvavaenlaseks kuulutatud Taskila pagendatakse 100 000eurose hüvitisega, sest sellised tingimused on talle lepingusse kirjutatud.

Tagantjärele hindab Raasuke, et Estonian Airi suured probleemid said alguse laienemiskava sissekirjutamisega võimuleppesse. „Kui ikka koalitsioonileppesse kirjutatakse, et Tallinnast peaks saama Euroopa kõigisse suurematesse linnadesse kaks korda päevas, siis oleks sinna sama hästi võinud kirjutada, kuidas gravitatsioon hakkab altpoolt ülespoole lükkama või et päike paistab keset ööd,“ ironiseerib ta. „Mindi Tallinna hub’i ehitama ja kaotati sinna ära umbes sada miljonit eurot, kui see pikema perioodi peale kokku rehkendada.“

Detsembris 2012 läheb Raasuke koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi inimestega Brüsselisse Euroopa Komisjoni konkurentsidirektoraati. Ta teab, et riik on varem ettevõttesse omakapitali juurde pannud, ja et sellega on küsitavusi. Ebaseadusliku riigiabi küsimus oli ministeeriumis tuntud, kuigi kõva häälega sellest ei kõnelda.

„See kohtumine kestis umbes 40 minutit ja me tulime sealt välja – selliseid olukordi on mu elus vähe olnud – nii, et me pidime peaaegu minestama,“ kõneleb Raasuke. „Me olime näost valged, sest meile tehti puust ja punaseks: ei ole mingit šanssigi, et need tehingud, mis on ajalooliselt Estonian Airi ümber toimunud, ei oleks ebaseaduslik riigiabi.“

Niisiis, Raasuke teab 2012 detsembri algusest alates, et Euroopa Komisjoni otsus antud riigiabi ebaseaduslikkuse asjus on tulemas. Küsimus oli vaid, millal. Loomulikult ei saa see teadmine avalikult teatavaks. „Ega siis ettevõtte – eriti raskustes ettevõtte – juhtimine ei käi ajalehe kaudu,“ põhjendab Raasuke.

Raasuke tuleb koos meeskonnaga Brüsselist koju ja hakkab kokku panema plaan B-d. „Me nägime, et Eestonian Air hukkub,“ kõneleb ta. „Karta oli, et direktoraadi negatiivne otsus võib tulla üsna pea.“

Plaan B näeb ette, et sel hetkel, kui Estonian Air oma tegevuse lõpetab, on riigil juba partner, kes aitab püsti panna kohaliku, Tallinnas resideeruva lennufirma –  niimoodi, et enamiku operatsioone võtab see partner enda kanda, riik aga kapitaliseerib ettevõtte ja mõningad juhtpositsioonid selles ettevõttes jäävad Eesti kätte. Tollaseks potentsiaalseks partneriks saab Flybe, Ühendkuningriigi lennufirma.

Estonian Air läheb pankrotti 2015. Lennufirma varemetelt kerkib nagu võluväel Nordic Aviation Group, mis kasutabki just sedasama Raasukese meeskonna mudelit. Edasine on juba ajalugu. Nordic Aviation Groupist on saanud Nordica, mille rahvusvaheline strateegiline partner on poolakate LOT.

Tagasi aastasse 2012. Kahe ja poole kuuga püsti pandud Raasukese plaan B läheb valitsuse kabineti ette. Valitsust juhib sellal peaminister Andrus Ansip. Raasuke ütleb valitsuse liikmetele, et Estonian Air hukkub varasemate valeotsuste pärast, ja selleks, lennuliiklus ei katkeks, tuleb kapitaliseerida plaan B, milleks on ettevalmistused juba tehtud.

Raasukese suureks üllatuseks teeb valitsus Estonian Airi pankrotti laskmise asemel teistsuguse otsuse. „Mul jäi hing kinni, kui otsustati, et me paneme hoopis Estonian Airi raha juurde,“ meenutab ta. „Kui see sündis, siis tõusin ma püsti ja ütlesin, et te ei saa sellist otsust teha. Üks kommentaar sellele oli: me oleme Eesti Vabariigi valitsus. Kui me tahame, siis kuulutame sõja.“

2013. aasta jaanuaris teatab peaminister Andrus Ansip, et Estonian Airile antavat raha tuleb käsitleda samamoodi nagu ühistranspordi dotatsiooni. Ta ütleb Vikerraadiole: „Oleme otsustanud valitsuses anda Estonian Airile laenu enam kui 8 miljoni euro ulatuses, oleme selleks küsinud ka Euroopa Komisjoni luba, kas selline laen on lubatud riigiabi, seda vastust me veel praegu ei ole saanud.“ Ansip lisab, et tema meelest tuleks lennufirmadele antava riigiabi reegleid Euroopa Liidus leevendada.

2015. aasta lõpus tunnistab Andrus Ansip Estonian Airi lõppu kommenteerides juba Euroopa Komisjoni asepresidendina, et Estonian Airile antud raha sai lihtsalt otsa – kokku on ettevõttele abi antud sadakonna miljoni euro eest. "Kui me omal ajal, mina peaministrina, riigiabi andsime, siis andsime seda usus, et selle investeeringu, selle laenu toel on võimalik Estonian Air kasumlikuks muuta,“ räägib ta Ärilehele. „Selliseks kaoseks ei olnud mina ega valitsus kindlasti valmis. See aitas võita aega, kuid Estonian Air ei suutnud kasutada seda aega selleks, et muutuda jätkusuutlikuks ja kasumit tootvaks ettevõtteks.“

Tagantjärele möönab Raasuke, et üdini vale see otsus ju ka ei olnud. Euroopa Komisjon tegi oma negatiivse otsuse alles kaks ja pool aastat hiljem – ja selle aja sai Estonian Air ju veel toimetada nendest ähvardustest hoolimata. Kogu see segadus lükkus lihtsalt edasi.