Kurioosum: 100 miljoni nõue tegi ettevõtjast kriminaali

Maakohus leidis, et Oja tegi deklaratsiooni täites lihtsalt vea, kuid ringkonnakohus oli karmim ja mõistis mehe süüdi. Nüüd liigub vaidlus riigikohtusse. Oja eitab tuliselt süüd, maksuamet, prokurör ja kohus on aga kindlad, et ta teadis, mida teeb. Peale selle järeldas kohus maksuameti töötaja tunnistusest, et Oja näibki maksuameti vastane. Nii võis ta summa kirjutada kiuslikkusest.

Ise väidab Oja, et ei tea, kuidas üüratu summa deklaratsiooni sattus. Kuna tema juhitaval firmal käivet polnud, ei saanud ta ka midagi tagasi küsida. “Absurditeater,” põrutas ta. “Oleksin täisidioot ja lausloll, kui sellise asjaga tegelenuksin. Ma ei kirjutaks ka ühte eurot ega loodaks sellele. Tean, et maksuametist ei tule midagi lihtsalt niisama,” viitas ta haldurite rangele kontrollile.

Kriminaalasja juured ulatuvad aastasse 2016. Kohtuotsuses seisab, et Oja logis ID-kaarti kasutades e-maksuametisse ja küsis riigilt tagasi 100 miljonit eurot sisendkäibemaksu. Õigemini küsis seda tema juhitav ettevõte PuPu Projekt.

Kuna käivet firmal ei olnud, pidanuks 100 000 000 asemel seisma deklaratsioonis 0. Haldur saatis Ojale mitu päringut, kuid mees ei vastanud. Summa parandamiseks kulus lõpuks üle kuu aja.

Hiiglaslikust summast hämmingus haldurile, kes tahtis lisadokumente, tuli ühe teate kättesaamisest ka kinnitus, kuid mitte vastust. Lõpuks saatis haldur Ojale sunniraha korralduse ja käskis tal revidendi jutule ilmuda. Revidendi juures pidanuks Oja, dokumendid kaenlas, olema 30. augusti hommikul. Oja ei teadnud, et juba oli alanud kriminaaluurimine.

Tund enne kohtumist revidendiga seisid Oja koduukse taga maksuameti uurijad. Oja kuulis nendelt, et esitas valeandmeid. Summa parandas ta pärast korteri läbiotsimist.

Alguses väitis Oja, et ei ole deklaratsiooni täitnud, seejärel pakkus häkkimist, samuti ametniku viga. Ta ainult oletab, kuidas see juhtus. Vannub, et ei ole teadlikult ja tahtlikult 100 miljonit eurot deklaratsiooni kirjutanud.

Kohtus tõdesid maksuametnikud, et ettevõtjad on ikka vigu teinud: 100 auto asemel on kirja läinud 1 000 000 autot või sisendkäibemaksu 60 eurot asemel 60 000 eurot.

Maakohus oli mehega leebe. Otsustas, et ehk ta ei süvenenud e-maksuametis ja vajutas nuppudele automaatselt. Apellatsioonis süüdistas prokurör kohut selle kaitseversiooni väljamõtlemises. Oja ei saanud eksida, rõhutas prokurör. Reale, kus kirjas 100 000 000, polnud tegelikult vaja midagi märkida – isegi nulli mitte. Ametnike näited olid prokuröri sõnul juhtumitest, kus pidi ise lahtreid täitma. Ka käis Oja mitu korda internetipangas, järelikult ajas äriasju. Oja advokaat vaidles vastu, kostes, et ka lihtsa dokumendi täitmisel võib vigu tekkida.

Ringkonnakohus Ojale ei halastanud. Luges isegi klahvivajutused kokku. 100 miljoni euro märkimiseks tuli teha 12 vajutust. Nii põrmustas kohus põhjusena süvenematuse ja leidis, et deklaratsiooni täites peab läbi tegema ka mitu kontrolletappi. Ehk siis Oja teadis, mida teeb.

Kohus mõistis Ojale üheaastase tingimisi vangistuse pooleteise aasta pikkuse katseajaga ning tema ettevõttele tingimisi 4000-eurose rahalise karistuse sama pika katseajaga. Mõlemad peavad tasuma veel menetluskulud.

Siiski pole kohtul aimugi, miks Oja valedeklaratsiooni esitas, kuid oletas mehe ja maksuameti töötaja ütlustest, et Oja suhtub maksuametisse negatiivselt. Nimelt rääkis ameti töötaja, kuidas on Ojaga vaielnud, mees ägeneb mõnikord ja on maksuameti “või selle süsteemi vastu üleüldse”.

Lisaks leiab kohtulahendite registrist vaidlusi maksuameti ja Oja vahel, nende hulgas kirjeldusi, kuidas on veninud Ojale saadetiste kättetoimetamine.

Oja võis kopsakat summat küsida trotsist või kiusust, leidis kohus. Võib-olla näris teda ka uudishimu, kuidas haldur reageerib. Sama meelt on prokuratuur.

Ettevõtja nägemus on teine. Kogu lugu on Oja sõnul jabur. Ta ei ole maksuametit petta üritanud ja 100 miljonit eurot tahtnud, pole uudishimutsenud ega vaenulik.

Haldurile mittevastamist pidi Oja põhjendama. Rõhk läks kohtus sellele, et kuna suvel tööd ei olnud, tegeles ta firma asjadega harva. Ajakirjanikule vastates rõhus samas muule.

“Ettevõtjad tavaliselt teevad 24/7 tööd, mitte ei kasvata tagumisi põski toolil päev otsa. Kui nemad arvavad, et ettevõtja istub 24/7 arvutis, peab iga kirja minuti pealt kätte saama, siis reaalses elus see nii ei ole,” rääkis ta. “Reaalses elus ma ei saanudki kätte seda teadet. Kuupäev näitab, et nad on jah saatnud mingi kirja, aga minu lugemisorbiiti see ei jõudnud sellel hetkel. Kui sellest teada sain, parandati number kui tekkinud viga. Sellega oli minu jaoks kõik korras.”

Majandusaasta aruandeid ei ole Oja firma esitanud aastaid. Viimane aruanne käib 2013. aasta kohta, kui käive oli 92 000 ja kasum 39 000 eurot. Praegu on üleval pea 19 000eurone maksuvõlg. Miks Oja ei ole majandusaasta aruandeid esitanud, ta selgelt ei vastanud.

Oja kurtis kohtuasja kommenteerides maksuameti üle. Tema meelest teeb riik kõike, et ettevõtlus kaoks, ka vaevab haldurite ebapädevus. “Maksuhalduritel, ma võin öelda 99 protsenti, ei ole absoluutselt aimu, kuidas toimivad ettevõtlus, tehingud, kinnisasjade vormistamine. Saavad ülevalt poolt kurikaga pähe, et tuleb peedistada ettevõtteid, aga peedistatakse neid, kes veel vähegi tegutsevad.”

Oja jutustas, et “tobedad haldurid helistavad ja küsivad”, kuid ei süvene – uurivad metsaalaseid tehinguid, aga näiteks ei tea, et info on ettevõtte e-maksuameti lehel näha. “Jääb mulje, et nädala lõpus astub ülemus kabinetti ja küsib: “Haldurid, mitu eurot sel nädalal ettevõtjatelt suutsite välja peedistada? Kui mitte ühtegi, olete töölt vabastatud.””

Paberimajandus käib tema sõnul ka üle mõistuse: ettevõtja peab jätma töö unarusse, küll skännima ja printima ning halduritele vastama. “Pead istuma pool päeva, tavaliselt pool ööd, arvutis ja edastama dokumente maksuametile, kuna neil tekkis huvi midagi pärida,” kurtis Oja.

Seaduse silmis on kuritegu tehtud juba siis, kui maksuhaldurile valeandmeid esitatakse. Olulist tähtsust ei ole, kas deklaratsioon parandatakse kohe või hiljem, kuigi kohene parandamine võib näidata, et tegu oli veaga. Suureks kahjuks loetakse 40 000 eurot.

See, et Oja ei parandanud deklareeritud summat omal initsiatiivil, oli üks paljudest tõenditest, rõhutas Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokurör Allar Nisu. “See võib praegu tunduda süütu asi, aga reeglid on reeglid. Need kehtivad kõigile. Tavaliselt jookseks inimene esimese hooga sellist viga maksuametilt teate saamise järel parandama.”

Ringkonnakohus on kindel, et ta nägi halduri teateid, kuigi seda eitab. Lisaks rääkis haldur kohtus telefonikõnest, kus Oja ei öelnud kordagi, et kirjutas summa deklaratsiooni kogemata.

Kriminaalasjaga ei üritatud Oja nii-öelda korrale kutsuda. “See ei ole isiklik, vaid tegemist on kuriteoga,” ütles Nisu.

Kohtu hinnangul ei ole tegelikult oluline, miks Oja vale summa kirjutas ja kas tõesti arvas, et küsimine läbi läheb. Seaduse silmis on tähtis, et tagastusnõuet valeandmetega suurendati. Seega rikub ettevõtja seadust ka siis, kui aimab, et küsitud summat ei saa. Juba on tekkinud risk maksulaekumisele ja halduril lasub liigne koormus.

Kriminaalasjaga on lõppenud vaid üksikud deklaratsioonide esitamised. „Vahel oleme tuvastanud eksimusi, mida maksumaksja enamasti kohe tunnistab ja deklaratsioonis parandab,“ lisas ameti kommunikatsiooniosakonna juht Rainer Laurits.

„Minu arvates on tegemist olulise pretsedendiga,” ütles Oja kaitsja Kalju Kutsar. Tema sõnul ei ole õige põhjendada süüdimõistmist sellega, et inimene on üldiselt süsteemi vastu. Järelikult napib argumente, leiab Kutsar.

Kutsar ei mõista, miks lugu lõppes kriminaalasja ja süüdimõistmisega ning kahtleb, kas kogenud ettevõtja hakkaks uudishimust või protestiks deklaratsiooni kirjutama valeandmeid. “Protestil peaks olema siiski mingi põhjus, kuid Vello Ojal ei olnud sel ajal probleeme maksuhalduriga. Uudishimu motiivi ei pea ma samuti usutavaks. Maksuhalduri võimalikku käitumist saab välja selgitada ka teisiti, kui deklaratsioonis kummalisi ja absurdseid andmeid esitades.”