Vennad Seppikud peavad miljonid ära maksma

Vaidluse taust ulatub 13 aasta taha. 2005. aasta oktoobris, kui kinnisvarabuum oli täies hoos, võttis Siim ja Sulev Seppiku kinnisvaraarendusega tegelev firma Hexanor SEB-lt 34 miljonit krooni ehk umbes 2,2 miljonit eurot laenu.

Laen oleks esialgse lepingu järgi tulnud tagasi maksta 2010. aastaks. Hiljem pikendati tähtaega 2015. aastani ning täpsustati ka intressitingimusi. 2008. aastal võttis Hexanor SEB-lt veel laenu, sedakorda 2,6 miljonit eurot, et refinantseerida Hansapangast ja Äripangast võetud laene ning tasuda Lasnamäel asuva Bravo kaubanduskeskuse ehituskulud. Keskusega seotud hüpoteegid sai SEB endale.

Hexanoril tekkisid aga makseraskused – majandusbuum oli läbi saanud ning asendunud kriisiga – ning üsna pea kippusid laenumaksed tasumata jääma. Seetõttu ütles SEB 2009. aasta suvel mõlemad lepingud erakorraliselt üles.

Kohustuse täitmise üle pidasid pank ja vennad poolteist aastat läbirääkimisi, ent ka need jooksid liiva. 2010. aasta lõpus otsustas pank järsku nõuda Seppikutelt enam kui 10 miljoni euro suuruse võla tasumist. Hexanor ei suutnud summasid tasuda ning Lasnamäe kaubanduskeskused läksid sundmüüki.

Seppikud peatasid sundmüügi kohtu kaudu. Vaidlused võtsid üha uusi pöördeid. Näiteks väitsid Seppikud, et pangal pole õigust nõuda (hiigelsuurt) viivist perioodi eest, mil läbirääkimised kestsid. Eesti Ekspress kirjeldas 2014. aastal vendade argumentatsiooni: poolteist aastat kestsid läbirääkimised, ent siis hakkas pank ootamatult muskleid välgutama. Seppikute hinnangul ei saa kedagi heas usus panna valiku ette, kas maksad 100 miljonit krooni või kaotad oma vara.

Ka SEB viivisearvutused, mis põhinesid küll laenulepingul, tundusid vendadele täiesti hullumeelsed, kirjeldas Ekspress. Näiteks ühe nende firma laenu puhul kerkis nõue just viiviste tõttu kahe aastaga 2,6 miljonilt eurolt 8,3 miljonile.

SEB teatas aga vastu, et keegi ei sundinud Hexanori laenulepingule alla kirjutama. Ka läbirääkimiste nurjumisest ei saanud panga hinnangul välja lugeda pahausksust, vaid kõnelused kukkusid SEB teatel läbi seetõttu, et Seppikud ei soovinud isiklikult oma firma võlgu käendada. Kohtuveskite jahvatades nõue kahanes ning ehkki pank sai õiguse, vähenes võlg kuue miljoni euro juurde.

Kui pank oleks laenanud vastutustundlikult ja teavitanud klienti muutunud majanduskeskkonnast, poleks ükski tervemõistuslik inimene vahetult enne kriisi nii suurt kohustust võtnud, oli Seppikute seisukoht. Kahjusummaks kalkuleeriti umbes 6 miljonit eurot. Seppikud pakkusid lahkelt välja, et SEB nõue (selleks hetkeks umbes 6 miljonit eurot) ning vendade konstrueeritud väidetav nõue panga vastu (samuti 6 miljonit eurot) tuleks tasaarveldada. Tulemuseks oleks null. See siiski läbi ei läinud.

Hulk seotud kohtuasju käis mööda eri astmeid aastaid ning peamiselt vaieldigi just viivise nüansside üle. Täna tegi riigikohus aga otsuse, mille järgi tuleb Hexanoril pangale tasuda 6,1 miljonit eurot. Põhisumma moodustab sellest 4,5 miljonit eurot, viivis on 1,6 miljonit ja lisaks kajastub summas ka 89 000 euro jagu intresse.

Taotlus väidetavad võlasummad tasaarvestada maksis Hexanorile aga kurjasti kätte: nimelt oleks osa SEB nõudest teoreetiliselt võinud aeguda, ent seda ei juhtunud, kuna Seppikud tunnustasid nõuet – läbi selle, et tegid ettepaneku seda tasaarveldada.

„Kolleegiumi arvates ei ole kohtud kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme, tuvastades, et kostja 8. oktoobri 2013. a tasaarvestusavaldus on käsitatav nõude tunnustamisena,“ sedastas riigikohtu tsiviilkolleegium otsuses.

Seejuures nentis kolleegium ka, et nõude tunnustamsiena poleks ilmselt saanud käsitleda seda, kui tasaarveldust oleks nõutud üksnes siis, kui kohus pidanuks SEB nõuet tunnustama. Sellist tingimust Hexanor aga taotlusesse sisse ei kirjutanud.