Skandaalne raamat: Trump ei paista mitte midagi teadvat

Michael Wolffi raamatu ilmumine tekitas selle aasta algul üle maailma paraja raputuse. See haarati lennult. Vähem kui kolme nädalaga müüdi üle pooleteise miljoni koopia.

Donald Trumpi valimisvõidu järel otsisid paljud palehigis vastust küsimusele: kes on ikkagi Donald Trump presidendina ja milline on tema lähiring? Wolffi raamat annab sellele vastuse. Kes vähegi huvitub Trumpi administratsioonist ja Trumpi enda passimisest presidendiametisse, sellele on Wolffi raamat kohustuslik.

Ladusa sulemehena tuntust kogunud Wolff pääses Trumpi ja tema kirju meeskonna vahetusse lähedusse. Mitme kuu jooksul õnnestus tal olla justkui kärbes Valge Maja seinal ning näha, kuulda ja talletada kõike, mis maailma ühe võimsaima riigi juhtimiskeskuses toimus. Trumpi lähiring uskus, et Wolff aitab neid reklaamida kui ajaloolise muutuse elluviijaid. Raamatu tööpealkiri: „Suur muutus: Trumpi administratsiooni esimene aasta“ viitas rahustavalt presidendi lähikondsetele.

Mida rohkem aga Wolff nägi ja kuulis, seda skeptilisemaks ja kriitilisemaks tema hoiak muutus. Valges Majas esimesest hetkest puhkenud sisekaklus (eeskätt peastrateeg Steven Bannoni ning Jarvanka ehk Trumpi nõunikust tütre Ivanka ja väimehe Jared Kushneri vahel) üksnes lisas rammusat ainest sellele, mis lõpuks Wolffi sulest ilmus. Näib, et 2017. aasta augustis vallandatud Bannon oli see, kelle keelepaelad olid kõige õlitatumad. Raamatu lõpp annab sellele ka seletuse, aga las see jääb avastamiseks.

Pealkiri „Tuli ja raev“ tekkis töö käigus ja viitab otseselt Trumpi administratsiooni esimese aasta vaat et suurimale välispoliitilisele katsumusele – Põhja-Koreale. See on ajakajaline ka just praegu. Trumpi ja Kim Jong-uni tippkohtumisele eelnev on väga tüüpiline näide praeguse Valge Maja ettearvamatusest, millele Wolff oma raamatus palju valgust heidab.

Wolff kirjutab armu andmata: „Trump oli distsiplineerimatu: ta polnud võimeline järgima mingit mänguplaani. Ta ei suutnud kuuluda ühtegi kollektiivi ja oli ebatõenäoline, et ta peaks kinni mingist programmist või põhimõtetest.“ Või teisal: „Presidendi välispoliitilised ja laiemat maailma puudutavad seisukohad olid eriti juhuslikud, võhiklikud ning pealtnäha täiesti ettearvamatud.“ Ettearvamatuse allikaks peab Wolff eeskätt Trumpi ja tema nõunike vähest või isegi olematut poliitilist kultuurikihti. Teine, veelgi hirmutavam põhjus on tema silmis lihtsalt suutmatus informatsiooni kasutada ja selle põhjal otsuseid teha.

„Üks Trumpi puudujääke, mis pidevalt kampaania ja ka tema senise presidendiaja vältel on silma torganud, on tema suutmatus mõista põhjuse ja tagajärje seost,“ kirjutab Wolff ja jätkab: „Peaaegu kõigile asjatundjatele, kes tema meeskonnaga kavatsesid liituda, hakkas vähehaaval kohale jõudma, et Trump ei paista mitte midagi teadvat. Kui ehitusvaldkond ehk välja arvata, polnud lihtsalt ainustki teemat, mida ta oleks arvestataval määral jaganud. Kõik, mis ta rääkis, tuli improvisatsiooni pinnalt. Kui ta midagi ka teadis, siis oli ta seda nähtavasti tund aega varem kuskilt kuulnud – ja seegi oli suuresti läbimõtlemata.“

Wolff ei püüa leida vastuseid kõigile küsimustele. Trumpi presidendiks saamist ja olemist on varjutanud pidevad spekulatsioonid ja infokillud, mis räägivad Venemaa huvidega seotusest. Siin laseb Wolff rääkida teistel ajakirjanikel. Kõnekalt laseb Wolff lugejal ise oma seisukoha kujundada ka selles, kuidas president Trump FBI direktori Comey vallandamise rahvusvahelisse pilti tõi. Comey vallandati Trumpi ainuisikulise otsusega 9. mail 2017. Päev hiljem ilmusid Valge Maja ovaalkabinetti Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja suursaadik Sergei Kisljak. Viimane on kui kuri geenius, kellega seostatakse mitut Trumpi kampaania Venemaaga seotuse suurskandaali.

Huvitav, mida võisid Lavrov ja Kisljak, kelle trehvamist Trumpiga pildistas ainult ITAR-TASSi fotokorrespondent, tunda võidupühajärgsel päeval. Kas võitu ja hämmeldust? Trump oli sel kohtumisel öelnud: „Ma lasin just FBI juhi lahti. Ta oli hull, peast täitsa segane. Ma olin Venemaa tõttu päris suure surve all, aga nüüd on see kadunud.“ Trump eksis, see alles vallandas tegeliku telgitaguste uurimise kampaania.

Wolff avab hästi ka selle osa Trumpi olemusest, mis ta orbiidile lennutas ning mis on samas lõhestanud USA ühiskonna nii, nagu pole ammu nähtud. „Tema hüperboolid, liialdused, lennukas fantaasia, väljamõeldised ja üleüldine vabameelne suhtumine faktidesse ning nende väänamisse viitasid igasuguse salakavaluse, teeskluse ja vaoshoituse puudumisele. Just see aitas tal jätta vahetut ja spontaanset muljet, mis valimiseelsel ringsõidul nii paljudele peale läks – ja teistele õudu tekitas,“ analüüsib Wolff.

Eestile annab Wolffi raamat ühe lihtsa soovituse: diplomaatia pole meie ühe olulisema liitlasega suheldes olnud tükil ajal nii tähtis kui nüüd. Meile on Valge Maja uksed olnud avatud ja kohtumisi on Trumpi ajal olnud rohkem kui varem. Kuid ka ettearvamatust eriti lääneliitlaste sisesuhetes on praegu rohkem kui varem. Igav ei ole.