Suur ülevaade: mida arvab finantsinspektsioon krüptomaailmast, ühisrahastusest, rahapesust

Kilvar Kessler  Foto: Andras Kralla
Äripäev • 10. juuni 2018
Jaga lugu:

Danske Banki riskikontroll ei olnud selline, nagu oleks pidanud olema, finantsinspektsioonile ei meeldi tarbijate hullutamine vahvate nimedega krüptomüntidega ning ühisrahastuses on kuhjunud riskid ja valdkonda on vaja reguleerida, rääkis finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler riigikogus.

Äripäeva Finantsuudiste Infoleht avaldas ülevaate finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Kilvar Kessleri ettekandest ja vastustest riigikogus.

Mitteresidentide teenindamisest pankades

Õigustatult kerkib küsimus, kas ­Danske Banki ja Versobanki asjade lahendamisega võime lugeda vastavad mitteresidentide teenindamise riskid möödunuks. Lätis sekkus protsessi suisa seadusandja, plaanides kindlate mitte­residentide teenindamise keelamist.

Vastamiseks tuleb teha põige välis­poliitikasse. Nimelt määratlevad rahvus­vahelised suhted ja sealsed pinged ka väljakutsed finants­sektorile. Mida pingelisemaks muutuvad riikide või majanduspiirkondade vahelised suhted, seda rohkem näeme finantssanktsioone, seda laiemad on nendega hõlmatud subjektide tegevuste ringid. See aga asetab selge halduskoormuse finantsvahendajatele, kes peavad hea seisma finantssanktsioonide täitmise eest. Mida suurem on tulude samaks jäädes vastavuskulu (ingl compliance cost) välisklientidega seoses, seda väiksem on panga ja muu finantsvahendaja soov vastava ärisegmendiga tegeleda.

Pankade küsimustest nn riikliku taustaga isikutele

Niinimetatud PEPide normistik (ingl politically exposed person, riikliku taustaga isikud) tuleneb rahvusvahelistest normidest, mille algselt on kehtestanud selline organisatsioon nagu FATF (Financial Action Task Force). See on suurriikide kokku pandud töörühm, mis annab standardeid ja suundi rahapesu tõkestamise normide kujundamiseks. FATF on kehtestanud teatud normistiku PEPide reguleerimiseks. Sellest normistikust on Euroopa Liit võtnud direktiiviga üle PEPide käsitlemise ja Eesti on Euroopa Liidu direktiivi PEPide osas kopeerinud enda seadusesse. Manööverdamisruum on Eestil küllaltki väike.

Küll aga tean ka omast käest, et arvestades meie ühiskonna suurust, on üpris tõenäoline, et teie kõik ja mõned isikud veel, võib-olla isegi mina, me kõik saame tunda seda PEPide raamistiku koormust, kui me peame finants­vahendajatele esitama täiendavaid andmeid nii enda kui ka oma lähedaste kohta. See, kuidas iga pank seda regulatsiooni rakendab, on panga kutse­oskuse küsimus – kui hästi ta oskab oma kliendile sobivaks kujundada need küsimused, mida ta esitab. Ja kui kliendile ei sobi panga lähenemine, on tal võimalik valida veel 16 panga vahel. Tean omast käest – ma nüüd räägin kui eraisik, mitte kui finantsjärelevalve juht –, et need küsimused ja standardid on pankadel tõesti natuke erinevad.

E-residentsuse projektist

Minu arvates on tehnilisest või tehnoloogilisest küljest tegu huvipakkuva ja uuendusliku idee ning lahendusega. Riski nägin selles, et Eesti finantssektorilt justkui automaatselt eeldati ­e-residendi kliendiks võtmist. Minu arvates saavad sellised ootused äride või erasektori suhtes olla aktsepteeritavad ainult siis, kui need tulenevad osapooli kohustavast seadusest või toovad kaasa selgelt motiveerivaid hüvesid.

Eesti finantssektor ei tegutse isolatsioonis, sellele rakendub raamistik, mis umbes 95% ulatuses ei ole kodu­maine. Eesti võimekust tegeleda raha­pesu tõkestamisega hindavad regulaarselt rahvusvahelised organisatsioonid. Hea, et nüüdseks olen näinud, et nii pangad kui ka ministeeriumid soovivad e-residentsusega seotud riske finantssektorile teadvustada ja koos mõelda nende juhtimisele.

Finantsinnovatsioonist

Finantsinspektsioonile ei meeldi tarbijate hullutamine uudsete terminitega, olgu siin näiteks toodud vahvate nimedega krüptomündid, ja nendega inimestelt raha välja petmine. Meile ei meeldi tavapäraste klassikaliste finants­teenuste riietamine näilise inno­vatsiooni kuube ja pelgalt seetõttu leebema käsitluse taotlemine. Finantsturu regulatsioon on ja peab olema tehnoloogia­neutraalne, välja arvatud siis, kui ühiskond soovibki, et tehnoloogialahendeid koheldaks erinevalt, näiteks leebema tarbijakaitse hinnaga.

Finantsinspektsioonile meeldib sisuline uuenduslikkus, digitaalsus ja selle kasutamine finantsmaailmas, et teenused muutuksid tarbijale paremaks. Toon piltliku näite ja võrdluse muusikamaailmaga. CD-plaat on analoog­muusika riietamine digitaalsesse kuube, n-ö äriformaat on endine, aga uus kuub annab uue kvaliteedi. Tehnoloogiast tingitud täiesti uus ärimudel on näiteks Spotify-laadne muusikaportaal, kus tehnoloogia on loonud tarbijale uue ja mugavama teenuse, toote. Finantsturul tarbijad sellise sügavusega muudatust veel ei näe, kuigi konverentsidel ja teistel koosviibimistel on ennustatud peatset murrangut.

Tehisintellekt, suurandmed jms ­digitaalsed lahendid ei ole ka meie turul võõrad. Siiski soovime kasvõi katseliselt Eesti finantsturul veel rohkem näha juturoboteid, robotnõustajaid, suur­andmetele tuginevat kliendi profileerimist, aruandluse analüüsi, tehingu­mustrite analüüsi ja muud taolist.

Väärtpaberite keskregistri „lätistumisest”

Eesti Väärtpaberite Keskregister (EVK) ühines piiriüleselt ja tegutseb nüüd Riiast, alludes Läti jurisdiktsioonile. Oleme mõistnud, et seda (Nasdaqi – toim) peakorteri otsust mõjutas analüüsi tegemise ajal Eesti arvamus ühineda Euroopa Liidu sihtplaanitud väärtpaberitehingute maksuga. Läti selle nüüdseks raugenud plaaniga ühineda ei kavatsenud ja mõni aeg hiljem – kahjuks liiga hilja – loobus sellest õnneks ka Eesti.

Ma rõhutan siin finantsinspektsiooni selget soovi, et EVK ühinemistehinguga jääksid tulevaste ja praeguste Eesti pensionäride isikuandmed Eestisse. Inimestel pole võimalust pensioniga seoses nõutud andmeid esitamata jätta. Sellel eeldusel meie inimeste kohta sedavõrd suure, tundliku ja detailse andmebaasi liikumine välis­jurisdiktsiooni, olgu ta kasvõi meile sõbralik Läti, on riikliku julgeoleku küsimus. EVK moodustas pensioni­registri tarbeks tütarettevõtja ja andmed jäid turvaliselt Eestisse.

Ühisrahastuse reguleerimisest

Laenuportaalid, kus inimesed saavad eri projektidesse investeerida või laenu anda – need on praegu sisuliselt reguleerimata. Me oleme selle kohta juba aasta või paar tagasi oma partneritele rahandusministeeriumist teinud ettepaneku, et kuulge, seal on ühelt poolt riskid kuhjunud (kuna investoreid päris korrektselt ei teavitata), ja teine pool on see, et kui me reguleerime selle valdkonna ära, siis see on üks selline argument, millega lähened ­Euroopa Komisjonile ja ütled, et avame Euroopa turu. Ehk siis me loodame seda valdkonda ühelt poolt minimaalselt reguleerida, teiselt poolt aga avada Euroopa ühisrahastuse turu, sest meie ettevõtlus selles valdkonnas on päris hästi arenenud.

Tõendamiskoormise ümberpööramisest rahapesukahtluse korral

Pööratud tõendamiskoormus vara või pangakontol oleva raha konfiskeerimiseks või külmutamiseks ei ole finantsinspektsiooni ettepanek, vaid minule teadaolevalt tuli see ettepanek sise­ministeeriumist ja Eesti Pangaliidult. Me oleme arvanud, et see võib olla hea mõte, aga seda peab kaaluma. Vaatame, millised on plussid ja miinused, kas see võib kaasa tuua kuritarvitamisohtu pankadelt. Põhimõtteliselt me sellele ettepanekule vastu ei ole.

Juhin tähelepanu, et peamine raha­pesu tõkestamise eest vastutav asutus Eesti riigis on rahapesu andmebüroo, mitte finantsinspektsioon. Kui rahapesu andmebüroo saaks ehk veel oma teatud võimalusi ammendavalt rakendada, siis võib-olla ei olegi konfiskeerimisel pööratud tõendamis­koormust vaja.

Pööratud tõendamiskoormus on midagi sellist, et kui klient toob panka palju raha ja pank küsib, kust ta selle raha sai ning klient ei ole võimeline seda pangale usutavalt selgitama, siis võib pank öelda, et külmutab selle raha ja klient ei saa seda enam tagasi. Kas see on nüüd proportsionaalne või ebaproportsionaalne, ma ei julge öelda. Kindlasti toimib see heidutusena neile, kes tõesti musta rahaga tegelevad, teiselt poolt loob aga ohu, et pank võib täiesti tahtmatult oma voli kuritarvitada.

Rahapesust Danske Bankis

Danske Bank teenindas mitte­residente, kes olid eri piirkondadest, sh ­Aserbaidžaanist, Venemaalt jne. Need mitteresidendid osalesid kahtlastes tehingutes, milles Danske Bank osutas neile makseteenuseid. Danske Banki riskikontroll ei olnud selline, nagu oleks pidanud sellise äri puhul olema, ja Danske Bank teenis selle äriga päris palju.

Soov raha teenida on kindlasti igas äris loomulik ja tahtlik. Seda, kas muus osas tahtlus oli, on raske hinnata. Me nii keeruliseks ja filosoofiliseks oma töös ei lähe. Me vaatame seda, kas norme täidetakse või ei täideta. Kui ei täideta, siis me reageerime. Kas neid ei täideta tahtlikult või rumalusest – see iseenesest meid isegi ei huvita. See on kriminaalõiguslik kategooria: seal mängivad rolli tahtluse erinevad astmed. Kui norme ei täideta, siis on kaks võimalust: a) tehku oma asjad korda ja täitku norme või b) pangu oma äri kinni. Danske valis ise selle viimase võimaluse.

Rahapesu tõkestamise olulisus ja selle teadvustamine on ajas muutunud. See on ikkagi teatud seoses rahvusvaheliste suhetega: mida pingelisemaks majandusblokkide või riikide suhted lähevad, seda rohkem tõuseb rahapesu tõkestamise teema pinnale. See on üks võimu teostamise instrument. Kui näiteks pangad tahavad arveldada mõnes konkreetses valuutas, siis seda valuutat ju annab välja konkreetne riik, tema konkreetne institutsioon, tal on selleks ainuõigus. See­sama riik dikteerib reeglid, mille kohaselt võidakse seda valuutat käidelda või selles ülekandeid teha. Ja kui neid norme rikutakse, võib see riik otse või kaude piirata valuuta käitlemist. Nii see elu finantsmaailmas on ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.

Rohkem finantsuudiseid leiad Äripäeva teemaveebist Finantsuudised.ee.

Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt