Põhjas käinud Itaalia pangad võivad olla kuum kaup

Itaalia pangandus ei saanud niivõrd palju kannatada 2007.–2008. aasta ülemaailmses finantskriisis, kui just sellele järgnenud majanduskriisis. Kuna Itaalia majanduse kogutoodang ei suutnud finantskriisi järel olulist kasvu näidata, siis hakkasid Itaalia pankades kogunema mittetöötavad laenud. Euroopa Keskpanga määratluse kohaselt on mittetöötavad ehk nn halvad laenud need, kus laenu võtja ei ole suutnud kokkulepitud põhiosa või intressi tasuda üle 90 päeva.

2017. aasta lõpuks oli Itaalia SKP ikka veel 6% allpool majanduskriisieelset aega, kui see eurotsooni riikides oli 5,6% ülevalpool majanduskriis eelset aega. 

Kui halbu laene koguneb pangale liiga palju, siis ta peab üha rohkem kapitali selle jaoks kõrvale panema, sest suureneb tõenäosus, et need laenud ei tulegi tagasi. Laenude väärtuse allahindlusega jõuab see kahjumitena ka panga kasumiaruandesse. Lisaks suurtele kahjumitele, mida sellised laenud põhjustavad, on teiseks murekohaks see, et halbade laenude suur osakaal ning kapitali varumine nendest tulevate kahjude katmiseks piirab panga võimalust uusi laene väljastada. See omakorda vähendab panga kasumi teenimise võimet ning samuti ettevõtete võimalusi laenu saada, mis omakorda pärsib majanduskasvu.

Itaalia pangandussektor on ajalooliselt olnud küllaltki killustunud ning suurt rolli on selles mänginud väikesed kohalikud pangad, mis on üldjuhul olnud ühistupangad ning hoiu-laenuühistud, kus omanikeks on pankade kliendid. Seoses Itaalia pankade laenuportfellide kvaliteedi halvenemisega oleme näinud viimastel aastatel pankade ühinemisi. Samuti on Itaalia valitsus korraldanud oma 2015. aasta määrusega ühistupankade liitumisi omavahel või liitmist mõne teise pangandusettevõttega, nii et ühistupankadest on saanud aktsiaseltsid.

Itaalia pangandusturul on viimastel aastatel toimunud suur konsolideerimine. Intesa Sanpaolo tekkis 2007. aastal pärast seda, kui ühinesid Banca Intesa ja Sanpaolo IMI. Need mõlemad pangad olid ka varem tekkinud mitme panga liitumise teel. Intesa Sanpaolo on tugev rahvusvaheline pank, millel on ka oluline investeerimispanganduse osa, mis tuleneb varasemast Banca IMI ülevõtmisest. Banca IMI asutati juba 1931. aastal sellise nime all, mis tõlkes tähendab Itaalia Väärtpaberiinstituut.

Intesa Sanpaolot tuuakse pidevalt Itaalia panganduse eeskujuks, kuna sellel pangal on halbade laenude osakaal väiksem kui teistel Itaalia pankadel, nii selle panga riski suurteks laenukahjumiteks peetakse madalamaks. Samuti on välja toodud asjaolu, et Intesa Sanpaolo bilansis on võrreldes teiste Itaalia pankadega vähem Itaalia valitsuse võlakirju, mistõttu on see pank Itaalia riskidele vähem haavatav. Intesa Sanpaolo suhteline tugevus võimaldas tal 2017. aastal üle võtta kaks raskustes olevat panka (küll riigi abiga), mis omakorda Itaalia pangandusmaastikku tugevamaks tegi.

Viimaste aastate sündmustest ongi kõige rohkem võitnud Intesa Sanpaolo, mis on varade mahult Unicreditist mööda liikunud, saades mitme panga ülevõtmisega Itaalia suurimaks pangaks. Kaotajaks on jäänud Monte dei Paschi di Siena, mis on küll napilt  ellu jäänud, kuid on kaotanud kolmanda koha Itaalia pangandusturul. Suuruselt kolmandaks pangaks on saanud Banco BPM, mis on tekkinud kahe suure ühistupankade grupi Banco Popolare ning Banco Popolare di Milano liitumise tulemusena.

2017. aasta veebruaris kiitis Itaalia parlament heaks valitsuse kava luua 20 miljardi euro suuruses mahus nn pankade päästmise fond. Selline kava oli eelnevalt heakskiidu saanud Euroopa Komisjonilt, kuna tegu on ikkagi riigiabiga. Pankade päästefond oli loodud eelkõige Monte dei Paschi di Siena vee peal hoidmiseks ning kahe Veneto piirkonna panga päästmiseks, mis olid varade mahult Itaalia 15. ja 16. pank. Olgu öeldud, et Monte dei Paschi di Siena saab pidada end maailma kõige vanemaks siiani tegutsevaks pangaks ning veel 2014. aasta alguses oli tegemist Itaalia suuruselt kolmanda pangaga.

2017. aasta juunis jõuti nii kaugele, et Veneto Banca ja Popolare di Vicenza läksid Euroopa Keskpanga nõudel sundlikvideerimisele. Itaalia valitsus otsustas osaliselt pangad siiski päästa, nii et töötavad laenud ning nendega kaasa tulnud kohustused ostis Intesa Sanpaolo ära sümboolse ühe euro eest. Selle teema keerulisust ning teiselt poolt ka potentsiaali näitab tõik, et Itaalia valitsus maksis pankade päästmise fondist Intesa Sanpaolole nende kahe panga ülevõtmise eest veel 5,2 miljardit eurot peale, sest Intensa eesmärgiks oli säilitada oma senine kapitali adekvaatsuse määr. Valitsuse eesmärk oli kaitsta hoiustajate huve, kuivõrd kahes Veneto pangas olid rogkem kui 2 miljoni hoiustaja deposiidid, ning laiemalt säilitada pangandussektori usaldusväärsust.

Monte dei Paschi di Siena päästmiseks andis riik 5,4 miljardit eurot, nii et sellega oligi 20 miljardit eurot valitsuse pankade päästmise fondist ära kulutatud. Panga päästmise ajal oli Itaalia rahandusministeeriumi hinnangul Siena panga kapitali puudujääk 8,1 miljardit eurot, seda on vähem kui 8,8 miljardit eurot, mille oli välja arvutanud Euroopa Keskpank.

Itaalia panganduses on riskide vähendamine viimasel neljal aastal viinud pankade laenuportfellid oluliselt paremasse seisu. Kuna väljastatud laenude kvaliteet on Itaalias hakanud paranema ning viimastel aastatel on halbu laene ka müüdud, väheneb 2018. aasta keskpaigaks halbade laenude maht 140 miljardi euroni, mis on ligikaudu kolmandiku võrra vähem kui nende tippajal 2015. aasta keskpaigas.

Ka uute väljastatud laenude hulgas on halbade laenude osakaal langenud 2008. aasta finantskriisi eelsele tasemele. Itaalia keskpanga andmetel oli selle aasta veebruari seisuga halbade laenude osakaal alla 2% uutest laenudest.

Üks bilansside puhastamise viis on mittetöötavate laenude müümine turul inkassofirmadele ning teistele firmadele, kes tegelevad probleemsete laenudega. Nii müüdi 2017. aastal mittetöötavaid laene 30 miljardi euro ulatuses ning üle 25 miljardi euro plaanitakse müüa 2018. aasta esimesel poolel. See on tublisti rohkem kui eelmise viie aasta keskmine, mis oli 5 miljardit eurot aastas.

Võiks arvata, et selliseid halvaks läinud laene on vaja müüa nii suure allahindlusega, et pangad saavad nendest suuri kahjumeid, kuid see ei pruugi enam nii olla. Enamasti on selliste laenude pealt tulevad kahjumid pankade finantsaruannetesse juba sisse võetud.

Nii näiteks andis Intesa Sanpaolo juht Carlo Messina 2018. aasta aprillis teada, et nad müüvad 10,8 miljardi euro suuruse halbade laenude portfelli Rootsi inkassofirma Intrum Justitiale 3,1 miljardi euro eest. Intesa sõnul oli see võrdväärne nende laenude antud hetke raamatupidamisväärtusega ning parem hind, kui 20 senti eurolt, mida pangad on viimase aasta jooksul keskmiselt halbade laenude müügist saanud.

Ka Banco BPM vähendab aktiivselt halbade laenude portfelli. Nimelt on Banco BPMil eesmärk müüa halbu laene 2020. aastaks 13 miljardi euro ulatuses. Sellest 5 miljardit eurot on juba müüdud ning lisaks tegeletakse praegu 3,5 miljardi suuruse halbade laenude portfelli müügiga. Kõik need sammud viitavad sellele, et Banco BPM soovib halbade laenude vähendamise programmiga ennetähtaegselt hakkama saada.

Seda, et Itaalia panganduses on hakanud asjad paremaks minema, näitasid Intesa Sanpaolo viimased kvartalitulemused, mis olid viimase kümne aasta kõige paremad esimese kvartali tulemused. 8. mail teatatud esimese kvartali kasumiks kujunes Intesa Sanpaolol 1,252 miljardit eurot, mida aitasid tõsta teenustasutulud ja netointressi tulud. Analüütikute kasumiootus oli 872 miljonit eurot ehk pank lõi ootusi lausa 44% võrra. See näitab ka seda, kui madalale on kasumiootused viidud.

Intesa Sanpaolo tegevjuht ütles, et panga puhaskasum tuleb 2018. aastal suurem kui eelmise aasta 3,8 miljardit eurot, ning lubas dividendidena välja maksta 85% kasumist. Bilansi tugevuse seisukohalt oli oluline, et panga halbade laenude osakaal vähenes ning varem alla hinnatud laenude väärtus õnnestus tagasi ülespoole hinnata. Kokku oli pangal laenuportfellist 11,7% hinnatud halbade laenude kategooriasse ning kui maha arvestada Intrum Justitiale müüdud halbade laenude osa, siis on halbu laene 9,5% panga kogu laenuportfellist. Intesa Sanpaolo omakapitali piisavust laenuriskide katmiseks näitab 13,4% suurune esimese taseme kapitali suhtarv, mis on Reutersi andmetel koguni tugevuselt kolmas näitaja Euroopas.

Kui Itaalia pangandusel on hakanud viimase aasta jooksul tulemustes juba paremini minema, siis pankade aktsiatele mõjusid löögina Itaalia parlamendivalimised märtsi alguses ning valimistele järgnenud sündmused. Valimised võitsid vasak-populistlik Viie Täha Liikumine ning parempoolne Liiga, kellel õnnestus moodustada ühine valitsusprogramm ning pärast esialgseid tõrkeid saada heakskiit valitsuse moodustamiseks Itaalia presidendilt ja parlamendilt. Kuna uus valitsus ei ole just kõige euromeelsem ning soovib palju asju senises Itaalia valitsuse poliitikas muuta, siis see on mõjunud Itaalia valitsuse võlakirjadele negatiivselt, nii et nende hinnad on langenud ning intressimäärad kerkinud.

Osa pankade varadest hoitakse valitsuse võlakirjades, sest need on nullprotsendilise riskimääraga ehk nende jaoks ei ole vaja lisakapitali kõrvale panna. Nüüd, kui võlakirjade hinnad langevad, tähendab see, et pankade varade maht sellevõrra väheneb ning on võimalik, et olemasoleva kapitali adekvaatsuse säilitamiseks peab lisavahendeid leidma. See on hiljutise pangaaktsiate languse ratsionaalne seletus.

Samas võib öelda, et Itaalia aktsiate langus viimastel nädalatel on toimunud suures osas psühholoogiliste tegurite mõjul, sest börsil võime teatavasti täheldada investorite käitumist hirmu ja ahnuse mõjul. Hirm tuleb mängu siis, kui tulevik on konsensusliku hinnangu järgi tume ning parem on karta kui kahetseda. Seetõttu näeme tihti turgudel irratsionaalset käitumist, kus aktsiate müügiga reageeritakse üle. Nii ka Itaalias, kus kardetakse, et uus Itaalia valitsus paisutab oma programmi elluviimiseks eelarvekulutusi sellisel määral, et peab suurendama valitsuse võlakoormust, mis omakorda tõstab võlakirjade intressikulusid. Kokkuvõttes kardetakse, et uus valitsus raputab praegust finantsstabiilsust, kuigi tegelikult pole reaalseid samme veel astuma hakatud ning ka nende mõju pole teada.

Uue valitsuse vastus senisele kriitikale on olnud, et kui senised kasinusmeetmed pole tulemusi andnud (Itaalia majanduskasv jääb endiselt alla eurotsooni keskmisest ja ka valitsuse võlakoormus pole vähenenud), siis peame kõigepealt riigi kulutusi suurendama, et majandus saaks kiiremini kasvama hakata, ning alles selle kaudu saab Itaalia valitsuse võlakoormus hakata vähenema ning riigieelarve tasakaalu poole minna.

Kokkuvõttes on Itaalia panganduse olukord paremaks läinud, kuid praeguse seisuga segab potentsiaalset investorit teadmatus uue valitsuse sammude mõjudest majandusele ja eriti praegusele rahanduspoliitikale. Kuna teadmatust on palju, siis võivad Itaalia pankade aktsiad sobida vaid eriti riskialtile investorile. Viimase kvartali tulemused on näidanud, et praeguseks peaksid halvemad ajad Itaalia panganduses seljataga olema.