Eliisa Matsalu • 26. juuli 2018
Jaga lugu:

Siim Kiisler: mõnujutu ajamine toob ikka valijate poolehoiu

Keskkonnaminister Siim Kiisler.
Keskkonnaminister Siim Kiisler.  Foto: LIIS TREIMANN

Liikumine Eesti 200 mängib peitusemängu ja puhub valijatele ümmargust roosat õhupalli, leiab Isamaa liikmest keskkonnaminister Siim Kiisler.

„Kindlasti ei tasu Eesti 200 liikumist alahinnata, aga Isamaale nad ohuks ei ole,“ ütles Kiisler Äripäeva raadiosaates „Minister külas“. Tema sõnul läheb Isamaa eelseisvatel valimistel püüdma mõistlike inimeste hääli.

Järgneb intervjuu Kiisleriga.

Veel sel nädalalgi kirjutas Postimees, et osa teadlasi oleks ikkagi soovinud, et tselluloositehase eriplaneeringut ei lõpetataks enne, kui keskkonnaseis on siiski põhjalikult uuritud. Kas nüüd on selleks juba lootusetult hilja?

Ma ei oska öelda, mis on viimane seis riigihaldusministri ja planeeringut vedanud ettevõtjate suhtluses. Mina pakkusin lahendusena välja, et ei lõpetataks eriplaneering, vaid laiendataks uuringu piirkonda. Kuid ma sain aru, et see ei leidnud isegi ettevõtjatelt sooja vastuvõttu. Eks seal oli ummikseis.

Ega jäägi muud üle kui nõustuda nende inimestega, kes ütlevad, et uurimine on keskkonnale kasulik. Selles mõttes oli see huvitav juhtum – kui tavaliselt räägitakse üks puha mis planeeringust, on ikka nii, et projekti vastased nõuavad rohkem ja põhjalikumaid uuringuid, lootuses, et need annavad rohkem argumente, miks mingi tehase vastu olla. Seekord oli vastupidi, sisulist keskkonnamõjude uuringut kardeti. See näitab ainult ühte – küsimus ei olnud keskkonnas, vaid selles, et ühte objekti ei tahetud enda lähedal näha ja kõik.

Miks ei tahetud?

Inimestel on erinevad põhjused. Mõned arvavad, et kui sellist tehast Eestis poleks, on ka metsaraiet vähem. Sellesse ma ei usu. Eestis on läbi aegade raiemahud muutunud sõltuvalt puidu hinnast. Põhiline pilt on see, et Eesti puidust on tehtud tselluloosi, tehakse täna ja tehakse ka tulevikus. Ja ei tehta ainult Eestis, vaid ka Soomes ja Rootsis. Kui on näha, et nõudlust tooraine järele on, siis tehakse see tehas kas või Soome, viiakse puit sinna ja kogu lugu.

Osade inimeste argument oli kindlasti hirm haisu ees, mis on arusaadav. Sellega on meil karm kogemus olemas, sest meie varasem kokkupuude taoliste tehastega on ajast, mil kasutati vana tehnoloogiat. Teile ka ilmselt ei meeldiks, kui see tehas teile koduaia taha tuleks. Samas on see argument nõrk, sest me ei teagi, kuhu tehas üldse tuleks. Sellepärast ma soovitasingi uuringuala laiendada.

Kuna uuringut ei tehtud, jäävad paljud argumendid nüüd pigem müütideks?

Palju jääb õhku jah. Peame nüüd arvestama, et kui keegigi tahab ükspuha mis laadi tootmist Eestisse rajada, ükspuha mis valdkonna tootmist, siis peame ju mõjusid hindama. On tähtis, et teeksime selliseid otsuseid teadmiste pealt.

Näen murega, et tihti arvatakse, et kui otsustame poliitiliselt asja ära – lahmime kohe ära ja ütleme asjadele jah või ei, meeldib või ei meeldi -, siis tulevad kindlasti ka keskkonnasõbralikud otsused. Aga ei pruugi tulla. Ainult poliitiliselt otsustades, kas miski sobib või ei, võime loodusele hoopis palju haiget teha.

Üks asi on tüli nii-öelda ettevõtjate ja kohalike vahel, teine aga see, mis Isamaas endas eriplaneeringu kisma ajal juhtus. Viis erakonna liiget nõudsid teie tagasiastumist ja lausa erakonnast väljaviskamist. Kuidas te sellesse suhtute? (Avaldusele kirjutasid alla Isamaa Tartu koosseisu liikmed Peeter Laurson, Urmas Aunin, Jaan Vaiksaar, Toomas Väli ja Uno Pauts.- toim.)

Mnjahh, rahulikult. Viis ei ole palju. Mõnda ma kahjuks isiklikult ei tunne ja pole kokkugi puutunud, seega ei oska nende eest kõnelda. Sellise ettepaneku nad igatahes tegid ja erakonnas võib ikka arutada, kas mingit ministrit peaks vahetama. Erakonna juhatus otsustas sisuliselt ühehäälselt, et selle ettepaneku üle ei ole midagi arutada.

Avaldus või siis rohkem nagu ultimaatum teile, et muutke meelt või astuge tagasi, tuli ühelt Tartu vaksalikohvikus peetud piirkonna koosolekult, mis olevat kiskunud erakordselt tuliseks. Mis seal siis juhtus?

Jaa, olin seal kohal ja oligi väga emotsionaalseid väljaütlemisi tselluloositehase eriplaneeringu kohta. Ega seal väga suurt arutelu olnudki, ja ka inimesi polnud. See, mida ajakirjanik sealt koosolekult kirja pani, olid tõesti labased, aga neid ei öelnud Isamaa liikmed. Koosolekule oli kutsutud inimesi, kes olid planeeringu vastu. Aga eks kirja läks ikka nii, et oli Isamaa koosolek jne. Väga ebaviisakad väljendid isamaaliitlaste suust ei kõlanud.

Kas jäite ka seal koosolekul rahulikuks?

Hah! (naerab) Ma ei oska kõrvalt vaadata, eks ma püüdsin ikka. Kuid tõsi on, et mina seal koosolekul palju sõna ei saanud. Seal oli üks väärarusaam ka. Ma loodan, et avalikkus saab nüüd aru, et eriplaneeringu lõpetamise protsess ei ole päris selline, nagu paljude ootus oli, et keskkonnaminister midagi kraaksatab ja ongi läbi. Avaldusi võib igasuguseid teha, aga kui eriplaneering on juba algatatud, siis seal on erinevaid protsesse. Ei ole nii, et kui ma ütleks, et ah lõpetame asja ära, siis ongi kohe lõpetatud.

Räägime poliitikast. Mitu endist Isamaa liiget on ühinenud või siis vähemalt juttu teinud sellest, et võivad ühineda liikumisega Eesti 200. Näiteks endine Viljandi linnapea Ando Kiviberg, on ka räägitud Margus Tsahknast. Priit Alamäe läks üle. Kui suure ohuna näeb Isamaa Eesti 200?

Arvan, et Eesti 200 on teatud võimalused järgmistel riigikogu valimistel, kindlasti ei tohi neid alahinnata. Nad mängivad praegu sellist toredat peitusemängu.

Naljakas on see, et Eestis läheb alati lendu selline apoliitiliste poliitikute idee. Justkui oleks kõige parem olla mittepoliitik, kes teeb poliitikat. See läheb osadele inimestele peale, neile tundub, et siis on kuidagi parem.

Eesti 200 juures näeme samasuguseid poliitikuid. Näeme ka Margus Tsahknat lõpuks kapist välja tulemas ja liikumise eesliinile asumas.

Eesti 200 räägib praegu, et „oi oi oi, maailm võiks parem olla“. Mis on ju tõsi, kogu maailm võikski parem olla. Aga Eesti 200 väldib väga maailmavaatelisi küsimusi ja eks me kõik oska sellist mõnusat, ümarat ja roosat õhupalli puhuda. Küsimus on selles, et ühel hetkel oled praktiliste valikute ees, pead otsustama, kas tõstad seda aktsiisi või ei. Siis taandub kõik maailmavaatelistele seisukohtadele – kas sa leiad, et ettevõtlusele on mõistlikum madalam maksukoormus või hoopis mõned piirangud? Aga sinnamaani valijate meelitamiseks sellise mõnujutu ajamine kindlasti toetust toob.

Kas me Isamaaga peaksime nägema Eesti 200s ohtu, siis ma arvan, et ei pea. Isamaa on aja jooksul olnud valitsuserakond, meid seostatakse paljude erakondade otsustega. Ilmselt uued tulijad haaravad eelkõige seda nišši, et Eesti vajab midagi totaalselt muud.

Keskerakond ja sotsid, paistab, et lähevad eelseisvatel valimistel välja sellega, et püüavad pigem eakate hääli – räägitakse pensionitõusust, hooldekodude rajamisest. Kelle hääli läheb Isamaa püüdma?

Alati võib öelda, et mõistliku inimese häält, kes vaatab maailma asjadele ratsionaalselt. Selle, kes toetab vaba ettevõtlust ja mõistlikku riiki. Samuti on meile olulised julgeolekuteemad ja Eesti rahvus. Meie riigi pidamise peamine mõte on see, et Eesti rahvas ja kultuur oleks tugev. See on Isamaa jaoks läbi aegade oluline teema.

Siin peab alati silmas pidama, et eestlus on tugev siis, kui Eestis on hea elada ja majandus on tugev. Me nägime, et kui majanduskriis tuli peale, lahkusid siit paljud eestlased.

Eestis on üha rohkem heaoluühiskonna suhtumist. Kuigi heaolu meil ei ole, aga heaoluriigi suhtumine on. Me peame olema majanduslikult atraktiivsed, et eestlased ei läheks ära või et nad tuleksid kunagi tagasi.

Tööõnnetuskindlustuse ja Liisa Oviiri sunddividendide teema puhul tundub, et vähemalt sotsid on oma viimsedki ettevõtjate toetushääled kaotanud. Mida teie arvates Eesti ettevõtjad praegu riigilt enim vajavad?

Ettevõtja tahab tavaliselt rahu ja kindlustunnet, et ei toimuks ootamatuid pöördeid. Et riigi asjad oleks korras ja korruptsiooni oleks vähe. Selles valdkonnas on Eestis seis pigem hea.

Kas te tahaksite ka pärast järgmisi valimisi olla keskkonnaminister või lepiksite ka näiteks riigikogulase kohaga?

Ikka tahaks jätkata, aga Eestis on see ikka väga paljude asjade kokkulangevus, et üks inimene satub ministritööd tegema. Mul on see suur õnn elus olnud, olen saanud olla kolme valitsuse liige. Seda ei saa kuidagi ette näha ega loota. Kuid poliitik peab olema valmis vastutust võtma. Aga läheb nagu läheb!

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt