“Ettevõtjad võtavad tudengid ära!”

Üldiselt võiksid ettevõtjad tulla meie juurde ja meiega rääkida. Et me mõistaksime, mida ärimaailm täpselt tahab. Selle asemel toimivad ettevõtjad nii: räägivad, et ülikoolid ei tule oma ülesannetega toime – ja võtavad meie esmakursuslased endale. Loomulikult lendavad need inimesed hiljem ülikoolist välja. Ja keda me saame sellises olukorras õpetada? Keda viia lõpuni? Põhimõtteliselt kaotame inimesi juba esimesel kursusel. Ma õpetan äriinfotehnoloogia teaduskonnas programmeerimist ja võin täie kindlusega öelda, et pool teise kursuse tudengitest juba töötab.

Kuidas ta muidu ära elab? See küsimus tuleb esitada riigile. Ülikool on korraldatud selliselt, et täiskoormusega õppides kulutab tudeng nädalas 40 tundi. Kui ta ka töötab täiskohaga, teeb see lisaks 40 tundi. Kes on suuteline nädalas 80 tundi aktiivselt töötama? Enamasti tuuakse ohvriks õppimine. Sellepärast öeldakse täiesti õigusega, et ülikool ei õpeta midagi. Inimesel ei jätku lihtsalt aega, et midagi õppida.

Kui ma teaksin... Minu lapsed lõpetasid Inglismaal kooli ja ülikooli. Praegu lõpetavad magistri- ja doktoriõpinguid. Riik maksab neile täiskoormusega õppimise eest arvestatavat stipendiumi.

Ma täpselt ei mäleta, minu meelest kusagil 1000 naela nädalas.

Kui ta elab üksi, on see korralik summa. Ja pealegi, London ei ole Inglismaal ainus koht, kus elada. Minu meelest oli nii: tudeng saab aastas umbes 10 000 naela. 3500 naela kulub õppemaksule, 4000–6000 naela eluasemele. Jääb väike taskuraha. Kui vanemad lisavad kuus 100–200 naela, jääb söögi jaoks 400 naela. Tudengid tulevad sellega toime.

Eestis... Kusagil miski lonkab. Kusagil miski ragiseb. Miski ei toimi. Aru ei saa, mis nimelt. Väljalangejate protsent on kõrge, umbes 50% sisseastunuist ei lõpeta. Inglismaal lõpetab 95%.

Ei tea, milles on probleem. See-eest tean, et gümnaasiumis õpitakse 12–13 õppeainet. Samal ajal, kui Inglismaal õpitakse kolme.

Ei, miks? Õpilased valivad suuna, kuhu soovivad edasi minna, ja võtavad sellele vastavad ained. Minu poeg valis muusika. Isa käskis tal võtta juurde ka matemaatika ja füüsika. Möödus aasta. Poeg mõistis: “Ma ei taha muusikuks saada.” Ta oli selle aasta jooksul aru saanud, millist elu muusik tegelikult elab. Ja ta ütles: “Mulle meeldib muusika. Ma armastan rokki ja džässi. Kuid tegelda sellega kaheksa tundi nädalas?! Ei!” Seega tegeleb keskkool lapse kultuurilise integreerimisega sellesse erialasfääri, mille ta on valinud.

Mu tütar valis ajaloo ja kunsti, kuna otsustas, et need on just tema jaoks. Isa käskis võtta juurde ka matemaatika ja füüsika. Vähem kui aastaga mõistis tütar, et ei taha ajaloo ja kunstiga tegelda. Võttis järgmiseks aastaks kõrgema matemaatika, tegi selle kõrvalt läbi 2aastased kursused. Lõpuks lõpetavad nii poeg kui ka tütar sel aastal arvutiteaduste doktorantuuri.

Ühesõnaga, võimalus eksida seal on. Meie Eestis suhtume kooliõpilastesse nagu väikestesse lastesse, kes ei saa elust üldse aru. Õpetajad sunnivad: sa pead õppima geograafiat, pead õppima seda, peab õppima toda. Lõpuks õpivad nad 12 ainet, tehes seda väga pealiskaudselt ja aine sügavust mõistmata.

Toon näite Inglismaa ajalookoolist. Aasta jooksul oli seal kõigest kaks teemat: Venemaa Katariina Teise ajal ja Inglismaa parteide ajalugu. Kogu lugu! Vaid need kaks teemat. Ja nendega tegeldi punktipealt, nagu elukutselised ajaloolased: analüüsiti originaalseid algmaterjale, mitte mingisuguseid kirjandeid-ümberjutustusi!

Seadsime äriinfotehnoloogia teaduskonnas sisse täiesti uue programmi. Igal semestril üks matemaatikaga seotud aine. Ei ole nii, et esimesel semestril on sul kolm matemaatikat ja hiljem mitte. Igal semestril on ka üks majandusega seotud õppeaine, sest sa pead mõistma maailma, kus neid infotehnoloogiaid vajatakse. Ja on veel üks aine infotehnoloogia valdkonnast, et sa mõistaksid põhimõtteid. Kõige olulisem ja mahukam aine – see annab ühtekokku 12 ainepunkti – on programmeerimine. Kohe esimesest semestrist alates ja kõige viimaseni välja.

Muidugi, ma olen nõus, et hariduse fookust tuleb nihutada. Me ei peaks andma tudengitele mitte niivõrd teadmisi, kuivõrd integreerima neid sellesse valdkonda, kus neist saavad professionaalid. On oluline, et inimesel areneks kriitiline mõtlemine. Et inimene suudaks teha vahet, kas sellel, mida ta teeb, on mõte, või on tegemist mingi jamaga. Loomulikult peavad olema baasteadmised: integraalide ja tuletisteta ei saa kuidagi. Kuid neid tuleb õpetada selliselt, et tudengitel ei kaoks isu neid omandada.

Lahendus peitub selles, et istuda maha ja rääkida üksteisega. Oleme äriinfotehnoloogia teaduskonnas selleks valmis, et tudeng töötab kaks päeva nädalas mõne ettevõtte projektiga. Kui ettevõte pöördub meie poole ja palub lahendada mingit probleemi, lubame tudengitel seda teha (isegi sunnime neid selleks). Kuid see peab olema projekt, milles inimene saab ennast tõepoolest teostada. Mitte tõsta pabereid ühest hunnikust teise või serveerida kohvi. See peaks olema programmvarustusega seotud projekt, mis ei tohiks olla ettevõtte jaoks kriitiline (selleks, et tudeng saaks katsetada ja õppida). Teeme juba koostööd Telia ja Swedbankiga.

Detailidest ma rääkida ei saa, kuid põhimõte on selline: ettevõttel tekib probleem ja ta palub tudengitel see lahendada.

Loomulikult päris! Ettevõte saadab meile oma kuraatori. Meie poolt juhib projekti magistrant. Tavaliselt on ta selle ettevõttega ka seotud. Konsultantidena kaasame ka õppejõude.