Kes kardab arenevaid turge?

Arenevad turud moodustavad tänasest maailmamajandusest pea 60% ja omavad seetõttu globaalse majanduskasvu jätkumises suurt tähtsust. Kui maailmamajandus on sellel sajandil kasvanud keskmiselt 2,9% aastas, siis arenevate riikide SKP on samal ajal suurenenud ligi 5% tempos.

Kuigi arenevate turgude majanduskasv ületab arenenud riikide oma samavõrra ka tänavu, on just esimesed põhjustanud finantsturgudel sel aastal parajalt draamat. Toimunud „verelaskmist“ illustreerib MSCI arenevate turgude aktsiaindeksi käekäik, mis on võrreldes jaanuari tipuga kaotanud tänaseks veerandi oma väärtusest. Lisaks väärtpaberitele on tugevas languses olnud ka riikide rahvusvaluutad: SEB arenevate turgude valuutaindeks on perioodil jaanuar-oktoober odavnenud 12%.

Tekkinud paanikale ei ole ühest selgitust. Pigem on tegemist kombinatsiooniga erinevatest sündmustest, mis ühtäkki investorid ärevaks ajas. Ei intressimäärade tõstmine USA föderaalreservi poolt, kallinev dollar, Trumpi konfliktne kaubanduspoliitika ega mõne areneva riigi makromajanduslik tasakaalustamatus ei tulnud ju turgudele üllatusena. Pigem näib, et süvenev arusaam jõudmisest majandustsükli küpsesse faasi on hoogu andnud investorite karjainstinktile ja jooksma kiputakse kus iganes suunas, kust juba teiste tagakäpad paistavad.

Ehk kõige enam mainitud põhjus finantsturgude tänavuse ärevuse selgitamisel on olnud USA rahapoliitika karmistumine. Föderaalreservi intressitõusud on muutnud laenamise kallimaks ja kergitanud dollari hinda teiste valuutade suhtes. Kuid miks see peaks puudutama riike nagu Hiina, Brasiilia, Türgi jne? Põhjus peitub selles, et paljud arenevate riikide ettevõtted on rahastanud oma investeeringuid dollaris võetud laenude ja võlakirjade abil.

Seejuures ei ole tegemist mitte maitse-eelistuse, vaid paratamatusega. Sageli on arenevate riikide rahvusvaluutad väga volatiilsed ja investorite jaoks riskantsed, mistõttu küsitakse selles emiteeritud võla eest väga kõrget intressi. Maailma levinuima maksevahendi dollari valuutarisk on aga pea olematu ja seetõttu on märkimisväärselt madalam ka selles väljastatud laenude hind. Areneva riigi ettevõttel on valida, kas maksta laenamise eest oluliselt rohkem või kanda valuutariski ise.

Senises madalate intressimäärade keskkonnas on otsustatud pigem viimase kasuks. Eeldades, et tulu teenib ettevõte kohalikus valuutas, mille vastu dollar nüüd kallineb, ollakse aga probleemi ees. Suuremate liikumiste korral nagu näiteks Türgi liiri sellesuvine vabalangus, võib laenu teenendamine osutuda pea võimatuks.

Bank of International Settlements andmetel küündis dollaris väljastatud laenude kogumaht 2018. aasta juuli seisuga 11,5 triljoni dollarini. Väljaspool USAd on dollarivõlg suurim Hiinas, Mehhikos ja Türgis. Reitinguagentuuri Fitch analüüsi põhjal on kõige haavatavamad USA intressitõusule aga Ukraina, Argentiina ja Türgi.

Osad analüütikud on tänaseid olusid võrrelnud 1997. aastal pea kogu Aasia piirkonda raputanud finantskriisile eelnenud ajaga, mis on siiski liialdus. Toonasega võrreldes on arenevate riikide majandused muutunud välisest rahastusest palju vähem sõltuvaks. Kui 1996. aastal olid arenevate riikide keskmine jooksevkonto defitsiit 2%, siis nüüdseks valitseb neist enamuses hea väliskaubanduslikus tasakaal. Eranditeks on riigid nagu Türgi, Argentiina ning viimasel ajal ka Lõuna-Aafrika Vabariik, kus jooksevkonto puudujääk küündib 5-9%ni. Suur erinevus 1997. aasta kriisiga on ka muutunud valuutarežiim. Tänaseks on paljud riigid otsustanud ujuva vahetuskursiga valuuta kasuks, mis muudab kohandumised kauba- ja kapitalivoogudes vähem valuliseks.

Vaadates olukorda arenevate riikide reaalmajanduses, ei näi liigseks muretsemiseks põhjust. Kuigi arenevate turgude ostujuhtide kindlustundeindeks on olnud languses sisuliselt 2017. aasta detsembrist saadik, küündib nende keskmine majanduskasv tänavu ikkagi 5%ni.

Kõige suurem on olnud hirm kõige suurema areneva turu, Hiina, tuleviku osas. Hiina peamine mure on kiirelt kasvanud võlakoorem. Kui veel 10 aastat tagasi ületas eri sektorite koguvõlg sisemajanduse kogutoodangut poolteist korda, siis tänaseks on see suhe kasvanud enam kui 250%ni. Kuigi võlatase on pea sama kõrge ka riikides nagu Lõuna-Korea või USA, tuleb arvesse võtta, et Hiina on neist oluliselt vaesem riik. Positiivse poole pealt moodustab Hiina avaliku sektori võlg vaid 68% SKPst. Riigil jagub ka 3 triljoni dollari eest ka valuutareserve, millega vajadusel suuresti riigi omanduses olevaid pankasid toetada.

Samuti tajub Hiina valitsus probleemi tõsidust ja proovib majandust suunata vähem laenurahal põhinevale kasvurajale. Sellega kaasnev paratamatu majanduskasvu aeglustumine tekitab investorites aga närvilisust. Hiina puhul tuleb muidugi rõhutada, et majanduskasvu aeglustumine tähendab nende jaoks leppimist 6% SKP kasvuga varasema 6,5-7% asemel. Täna on majanduse restruktureerimisprotsessile lisandunud küll pingeid USAga peetava kaubandussõja tõttu. Elavdamaks sisemajandust ja eriti just teenindussektorit, mis annab Hiina majandusest üle poole, on riik leevendanud rahapoliitikat, lastes jüaanil dollari vastu odavneda ja kärpides maksusid.

Teine sarnane riik, mille majanduskasv näib olevat saavutanud tipu, on India. Kiirenev inflatsioon ja ruupia nõrgenemine on sundinud keskpanka intressitõusule, mis kasvupotentsiaali paratamatult piirab. Sellegipoolest jääb sealne majandus kasvama enam kui 7% tempos. Eestile kõige lähem arenev majandus, Venemaa, jätkab enda valitud poliitilisel ja seetõttu ka majanduslikul rajal. Kuigi majanduskriis on möödas ja nafta hind heal tasemel, on erinevad majandussanktsioonid muutnud äri pea võimatuks. Seetõttu piirdub Venemaa majanduskasv lähiaastail 1,7-2%ga. Kokkuvõttes jääb arenevate majanduste kasv suure tõenäosusega tugevaks ka lähiaastatel, mis küll ei tähenda, et ka nende finantsturud sama kindlal kursil ülespoole liiguks.