Teiseks jäänud Helios kirjastus ilmutab raamatuid ka Lätis ja Leedus

Uutest väljakutsetest kirglikult kinni hakkav kirjastuse Helios juht Janno Joosep räägib intervjuus Äripäevale, et Eestis on raamatuturg üleküllastunud ning raamatute hinnad on liiga kallid. Samas on ühe raamatu tootmiskulu niivõrd kõrge, et odavamalt ka müüa ei saa, sest ostetakse vähe.

Ma ütleks nii, et pigem konkureerivad raamatud lettide peal kui kirjastused omavahel. Inimesed ei osta ju raamatuid sellepärast, et see on Helios kirjastuse, Varraku või Tänapäeva oma. Loeb ikkagi autor ja pealkiri, kindlasti ka kaanekujundus, mille alusel ostuotsus langetatakse ja loomulikult mängib turundus hästi palju rolli.

Kirjastuste vahelist konkurentsi märkan siis, kui konkureerime mõne välistiitli õiguste pärast. Olgugi et raamatuid on palju, siis väga häid raamatuid ei ole palju. Ja viimaste peale käivad päris tihti oksjonid ja siis ma tunnen küll konkurentsi. Ja ega sa ei tea, kellega sa konkureerid. Teed lihtsalt pakkumise, et ma trükiksin Eestis esimesed tuhat raamatut ja maksan selle pealt sellise protsendi ja sellise ettemaksu garantiina. Ja siis tuleb vastus, et meil on Eestist kaks pakkumist veel, kas te tahaksite oma pakkumist muuta. Võib-olla on vastas “juut”, kes kaupleb. Aga sellised oksjonid on heade tiitlite pärast tavalised.

Samas lisab see mulle pigem hoogu juurde, et kui juba oksjon on, siis ma pole ainuke, kes on raamatut märganud. Kui teised kirjastused on huvitatud, järelikult on see hea raamat. Oleme võitnud päris palju oksjoneid, sest oleme julgenud riskida. Ja see on ka ära tasunud.

Eristume teistest kirjastajatest selle poolest, et meil on võib olla agressiivsem turundus. Panustame nii rahaliselt kui ka oma aja, energia ja tutvuste pagasiga.

Loomulikult raamatuid on liiga palju, isegi liiga palju. Eesti raamatute müügimudel erineb Skandinaavia omast. Eestis kasutavad edasimüüjad paraku läbimüügi mudelit, mis tähendab, et sa annad raamatud müüki ja iga kuu lõpus saad aruande, palju on müüdud ja selle peale esitad arve. Raamatud, mis poeletil on, kuuluvad tegelikult kirjastustele.

Skandinaavias on aga niipidi, et raamatukauplused kutsuvad kaks-kolm korda aastas kokku ostukomisjoni, mis ajaks kirjastused esitavad oma järgmise poolaasta plaanid ja siis võetakse sinu nimekiri ette, kus sul on võib-olla 30 raamatut ja öeldakse, et ainult 10 võtame müüki. Muidugi on nende ülejäänud 20 paha lugu, sest suur edasimüüja langes ära, aga sa tead, et need kümme, mis osutusid valituks, on rohkem konkurentsis. Eestis on lihtsalt raamatukauplustes raamatuid liiga palju. Ja see on tegelikult väga suur probleem, sest valik on inimese jaoks üleküllastunud.

Ja teine Eesti suur probleem on, mida kõik kirjastused taovad kui ühte rauda – raamatud on eestlaste jaoks liiga kallid. Aga see on nokk kinni, saba lahti olukord. Eesti inimesed ei loe väga palju, tiraažid on väiksed ja ühe raamatu tootmiskulu on nii kõrge, et sa ei saa seda odavamalt müüa. Ja siis ostetaksegi raamatuid nii vähe, sest ta on kallis, aga odavamalt müüa ka ei saa, sest ostetakse vähe.

Mõnel kirjastusel ületavad raamatud 30 euro piiri. Meie oleme püüdnud hoida hinnataset mõistlikkuse piires, aga see on keeruline. Kui Inglismaal maksab raamat 12 naela, siis Eestis maksab see 22 eurot. Aga Inglismaal trükitakse seda võib-olla 20 000, meie trükime 2000.

Kuidas sattusid kirjastusärisse ja kas pead ennast pigem loomeinimeseks või äriinimeseks?

Läksin ülikooli kõrvalt trükikotta tööle ja töötasin seal 14 aastat. Alguses olin müügijuht, seejärel müügidirektor. Mingi aeg hakkasin tundma, et koolis õpitud inglise keelest jääb väheks. Tuttava soovitusel hakkasin keele parandamiseks lugema ingliskeelseid raamatuid. Lugesin ühe, teise ja kolmanda ja mõne aja pärast tekkis mõte, et kuidas neid raamatuid üldse välja antakse. Et need on nii head raamatud, aga neid ei ole eesti keeles avaldatud. Ja ega see ei olegi tänapäeval mingi kunst, võtsin raamatute õiguste omanikega ühendust, tegin Eestisse ettevõtte, ostsin esimesed õigused, leidsin tõlgi, toimetaja, ise olin trükikojas tööl ja kõik nii toimiski.

Heliose asutasin 2009 ja esimesed kolm-neli aastat tegutsesin pigem hobi korras, andsin aastas välja paar-kolm raamatut. Aga siis tuli esimene töötaja, teine, kolmas, neljas, viies ja kõik on kuidagi iseenesest kasvanud. 2014 tulin Print Bestist ära ja hakkasin keskenduma kirjastamisele. Pigem pean ennast ikkagi ettevõtjaks, mitte väga loovaks inimeseks, kuigi meil on see seltskond kirjastuses suhteliselt kreatiivne, koosolekutel ikka sädemeid lendab.

Ikka kasvanud. Kui alguses olime päris väike kirjastus, siis oli muidugi finantsiliselt raske, sest kirjastamise äri on võrreldes teiste äridega suhteliselt aeglane. Kõigepealt tuleb kolm-neli kuud kuni pool aastat investeerida ühte projekti: osta õigused, tõlkida ja toimetada.

Mõned raamatud, nagu “Michelle Obama. Minu lugu” või “Ilma ainsagi sõnata”, võtavad kohe tuld ja raha hakkab kiiresti liikuma. Aga väga paljude raamatute müügiga läheb aega ja seetõttu on algajal kirjastusel raske ennast käima saada.

Keskmiselt anname aastas välja 30–40 raamatut. Samapalju andsime ka eelmine, üleeelmine ja anname ka see aasta välja. Ka järgmine aasta ei näe ma hüppelist kasvu, eelistan raamatuid ikkagi valida.

Järgmisel aastal saame kümneaastaseks ja oleme praegu oma majandusliku seisuga nii kaugel, et meil ei ole finantsi mõttes ka kohustust mingit massi välja anda. Võin üks aasta anda välja 10 ja järgmisel 40 raamatut, sest häid raamatuid on siis võib-olla rohkem. Raamatute valik on väga tähtis!

Meie raamatute valik varieerub Viplala lugudest Hitleri ja Teise maailmasõjani, naistekrimkadest Michelle Obama ja esoteerika raamatuteni. Eesti on nii väike, et kirjastaja jaoks on liiga suur luksus kirjastada ainult ühe valdkonna raamatuid.

Selle peale oli samamoodi oksjon ja ostsime õigused. Kindla peale panustasime rahaliselt kesmisest rohkem, ka turunduse peale. Agendi üks tungivaid soove oligi see, et raamat ilmuks kõikides riikides üle kogu maailma ühel ja samal kuupäeval, 13. novembril. Meil läks see korda, kuigi see oli väga raske, sest saime käsikirja alles augusti lõpus. Ostsime selle nagu põrsa kotis. Kui tavaliselt saadetakse käsikiri tutvumiseks, siis Michelle Obama raamatu puhul saime vaid väikse sünopsise, sest käsikirja hoiti kuni 13. novembrini saladuses. Isegi faile ei tohtinud saata trükikotta tavalise serveri kaudu, vaid tuli edastada krüpteeritud keskkonnas. Ka raamatute kauplustesse jõudmise pidime garanteerima nii, et see ei lekiks kuskile.

Eestlastele tundub see natukene humoorikas, aga Ameerikas nii asjad töötavadki. USAs oli esmatrükk juba 1,8 miljonit raamatut. See on meeletu! Tänaseks on trükitud 3,6 miljonit raamatut. See on fenomen! Meil läheb ka Eestis väga hästi, praegu on raamat olnud 13. novembrist müügis ja tellisin just ära kolmanda kordustrüki.

Seda raamatut märkas meie turundaja suhteliselt juhuslikult. Seda ei reklaamitud väga, et tulge tehke oma pakkumised. Mina siis leidsin selle agendi üles ja tegin talle pakkumise. Samamoodi oli väike oksjon ja lõpuks saime õigused kätte.

Seda ei tea, üldjuhul ei saagi teada. Eks teise kirjastuse jaoks on hapud viinamarjad praegu. Selle konkreetse projekti puhul mängisid ka muud asjad rolli. Näiteks tuli kirjeldada oma turundusplaani.

Heliose e-pood töötab väga hästi. Oleme selle käima saanud ja võin öelda, et müüme 10–15% raamatutest e-poe kaudu. Meie turundaja paneb veebimüügile suurt rõhku ja mul on ainult hea meel selle üle. Oleme hoidnud ka hinnataset õiglasena, müüme raamatuid natukene soodsamalt, aga mitte palju, sest muidu me solgime turgu. Oleme leidnud lojaalsed kliendid, kes on e-kaubanduses ja üldse kaubanduses hästi olulised. Nad hoiavad end meie tegevustega kursis.

Kui raamat saab valmis, siis mine paku teda erinevatele päevakajalistele telesaadetele, raadio hommikuprogrammidele, ajakirjadele, leia need influencer’id ja blogijad, kellele tasuta raamat tutvumiseks saata ja kes selle kuuldavaks-nähtavaks aitaksid teha.

Eestis on juba kirjastused turundamise mõttes aktiivsemaks muutnud, aga mulle tundub, et raamatute koha pealt on Lätis ja Leedus turundus jäänud võrreldes meiega natuke maha.

Michelle Obama raamatut turundasime küll kindlatele sihtgruppide, kuid samas sobib see hea raamat väga erinevatele lugejatele.

Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni president Ester Eomois oli esimene, kes raamatut luges ja seda ka arvustas Kanal 2 hommikuprogrammis 13. novembril. See oli ka kuupäev, kui raamat igas riigi ülekogu maailma ilmus. See andis Michelle Obama raamatu müügile hea stardi. Järgnesid reklaamid trükimeedias ja hiljem hakkasid positiivsed retsensioonid ja arvustused tulema iseenesest.

Kõige tähtsam ongi raamatule anda mingisugune inerts ja kui ta satub kaupluste toppidesse, siis eestlastele on omane ka selline käitumine, et kui teised ostavad, siis peab ju hea raamat olema ja ma pean ka selle saama. Kui raamat juba raamatukaupluste toppi saab, siis ta läheb iseenesest. Ja kui ta on hea raamat, siis ta hakkab tõmbama arvustusi ja see on jällegi väga suur reklaam.

Üsna raske kategooria on lasteraamatud, sest nende puhul ei konkureeri sa vaid teiste raamatutega, vaid ka iPadide ja teiste nutiseadmetega. Siis tulebki lihstalt rohkem panustada. Meil on üks väga popp lasteraamatute sari nimega William Wenton, mille on kirjutanud Norra autor Bobbie Peers. See on nagu tänapäeva Harry Potter. Tema raamatutes ei lenda nõiad luudadega, vaid seal on robotid, tehisintellekt ja sellised asjad.

Minu 8aastane poeg on täiesti konksu otsas. Sellesse sarja otsustasin samuti panustada. Panime Viru Keskuse Rahva Raamatusse üles 2,5 meetri kõrguse roboti, mille üks mu hea sõber, kunstnik Kedri Golubev pani kokku vanadest auto varuosadest,

peaks sai suur arvuti monitor. Silmadeks põlevad punased leedid ja käed olid tehtud vedrudest ja pooltelgedest. Alguses pidi ta seal seisma kaks nädalalt, aga robot oustus nii popiks, et seisis seal hoopis kolm kuud, sest Rahva Raamat ise palus.

Raamatuesitluse kutsusime läbi viima Daniel Levi, kes on hästi atraktiivne ja kihvt karismaga persoon, kes meelitas hästi palju lapsi kohale. Kohal olid ka väiksed hiiglased.

Teised kirjastused ütleksid, et hull oled või, miks sa nii palju panustad, miks sa nii palju raha raiskad, sest kulu oli ju väga suur. Samas aga lükkas see sarja esimese osa müügi nii kõva hooga käima, et me teise ja kolmanda osa turundusse enam palju panustama ei pidanud.

Leida häid raamatuid. Iga aasta peab mõned tabamused tegema, sest ega iga raamat saagi õnnestuda ja tihti tuleb sealt kooliraha ka. Osa raamatuid jääb lattu seisma ja nende müük on raskendatud.

Me ei aja taga meeletut käivet, äriettevõtted tehakse ikkagi kasumi teenimiseks ja pigem on see kasuminumber, mida tegelikult taga ajame.

Eelmisel aastal kirjastasime esimese raamatu Lätis ja Leedus, kus müük on siiani läinud väga hästi. Tekkis tunne, et kuskile peab edasi liikuma, sest turud on ju suuremad kui Eesti. Lõunanaabrite juures on raamatute hinnad palju odavamad, aga müüginumbrid poole suuremad, samas töötab turg samal läbimüügi põhimõttel nagu Eestis. Sealgi on paar suurt edasimüüjat, kellel on üle riigi ketid ja kui sa nendesse sisse pääsed, siis ongi korras.

Kui aidata veel turundusega ka kaasa, siis hakkab tõenäoliselt veel paremini minema. Leedukal ei ole ju tähtsust, kas see kirjastaja on Eestist või Leedust. Ta ostab raamatu pealkirja ja autori järgi.