Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sammud, mis annavad tulevasele pensionärile kindlustunde
Pensionipõlve kindlustamiseks tuleb alustada säästmisest, seejärel kaardistada riskid ning asuda investeerima, pensionisüsteemiga võiks aga kaasneda suurem vabadus, leiti Äripäeva raadio saates „Fookuses on kindlustus“, mis valmib koostöös kindlustusseltside liiduga.
Et pensionärina restoranides vabalt raha kulutada, tuleb juba varem raha kõrvale panna.Foto: Andras Kralla
„Kõigepealt tuleb vaadata, mis on finantseesmärgid, kuidas rahaasjad on praegu korraldatud ning kuhu välja jõuda tahetakse,“ rääkis Iizi Grupi juhatuse liige ning Tallinna Tehnikaülikooli majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi lektor Kaido Kepp esimestest sammudest pensionipõlve kindlustama asudes. „Samuti tuleks välja selgitada oma riskitaluvus, sest sellest sõltuvad edasised valikud,“ lisas ta.
Edasi saab paika panna vara kasvatamise strateegia. „Ühes ääres on olemasolevate varade hoiustamine, kus hoiuse säilimine on riigi poolt tagatud, teises ääres ettevõtluse ja investeerimise mõõde,“ kirjeldas kindlustusseltside juhatuse liige Andres Piirsalu valikuid. „1990ndatel olid eriti rajud ettevõtlusprojektid, kus inimesed võtsid väga suuri riske ja teenisid väga suurt tootlust, mõni pani mängu ka oma elu ja tervise,“ viitas ta sellele, et kõrgema tootlusega käib kaasas suurem risk.
Alusta säästmisest
Selleks, et sõltuvalt riskitasemest oleks võimalik oma varasid võimendada, tuleb need kõigepealt koguda. „Investeerimiseks on vaja tarbimist raha säästmise eesmärgil edasi lükata,“ nentis Piirsalu. Siiski tuleb silmas pidada mõistlikku säästmist. „On miinimumstandard, mida on vaja tarbida – me kõik elame kusagil ja peame sööma, lapsed tahavad kooli minna,“ rääkis Kepp põhivajadustest, mida ei saa edasi lükata.
Kui põhivajadused rahuldatud, sõltub edukus säästmisel ja hilisemal varade kasvatamisel igaühest endast. „Edasi on küsimus selles, et kui palju keegi tarbimist edasi lükkab, et tulevikus oleks võimalik tarbida,“ sõnas Kepp. „Tulevikutarbimine muutub eriti tähtsaks siis, kui tervise või vanuse tõttu ei suudeta enam jooksvalt sissetulekut teenida – ega siis muljalt tarbimist ei tule, kui kõrvale pandud säästudest.“
Piirsalu sõnul õigustatakse mittesäästmist sageli sellega, et inflatsioon sööb varade väärtust. „Kas see, kui mul pole mitte midagi kogunenud, on tõesti parem kui paar protsenti kaotust aastas,“ esitas Piirsalu retoorilise küsimuse. „Säästmise vaev ja valu on paratamatu eeldus selleks, et oma tulevikku eesmärgipäraselt investeerida – ilma selleta ei ole see kuidagi võimalik. Kui talumees paneb vähe vilja, pole ka midagi lõigata.“
Selgita välja oma riskitaluvus
Kui piisav hulk sääste on kogunenud, on võimalik oma vara investeerimisega veelgi kasvatada. Investeerimise puhul on võtmetähtsusega riskitaluvuse väljaselgitamine. „Tuleb mõelda, et kui ma mingi tehingu teen, siis mis on suurim kahju, mida ma võin endale lubada,“ selgitas Piirsalu. Lisaks tuleb iga investeeringu puhul läbi mõelda kõik ohud, mis võivad sellega kaasneda.
Kindlasti tuleb arvestada likviidsusriskiga. See hõlmab endas võimalikku kaotust juhul, kui vara pole oma õiglase väärtusega mingil põhjusel realiseeritav. „Kõige konkreetsem on kinnisvara – turuhind võib olla üks, kuid kui mul on vaja kiiresti müüa, siis tuleb ka seda hinna kujundamisel arvestada,“ selgitas Piirsalu.
Iga tehingu puhul tuleb arvestada ka vastaspoole riskiga. „See sõltub sellest, kellega tehingusse astutakse, äkki muutub ta maksejõuetuks ega suuda kokkulepet täita,“ märkis Piirsalu. Samuti tuleks riskina arvesse võtta võimalikku intressimäärade muutumist, mis avaldab mõju nii tehingu osapooltele kui ka kõigile varaklassidele. „Mida pikem tehing, seda rohkem intressimäärade kõikumine seda mõjutab,“ oli Piirsalu veendunud.
Tuleb mõelda, kui suur väärtuse vähenemine ollakse valmis välja kannatama, seejärel saab valida investeerimisobjekti. Variant on raha paigutada hoiustesse, aktsiatesse või fondidesse. Seejuures soovitab Kepp kindlasti vaadata üle teenustasud. „Eesti turul tegutsevatel fondipakkujatel on kõigil oma nišš, samas kõige ratsionaalsem oleks võtta börsil kaubeldav kõige madalamate tasudega fond,“ arvas ta. „Passiivselt juhitud fondid on paremad kui aktiivsed, puhtratsionaalselt, kui tahan võtta globaalset aktsiariski, siis on mõistlik osta globaalne ETF,“ märkis Kepp.
Pensionisamba lammutamine töötaks vastu
Kindlasti töötaks Piirsalu hinnangul varade kasvatamisele ning inimestele finantsilise kindlustunde loomisele vastu teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine. Seda eelkõige seetõttu, et see läheb vastuollu investeerimise aluseks oleva säästmise põhimõttega. „Pensionisamba lammutamine oleks täpselt see koht, kus soovitakse, et inimesed ei säästaks ega panustaks tulevikku,“ arvas Piirsalu. „Vabatahtlikkuse argument ei ole muus maailmas kinnitust leidnud, Suurbritannias muudeti üks komponent vabatahtlikuks, 40 protsenti kulutas selle raha ära.“
Kui inimesed ei suuda säästa, tekib oht, et riik peab ikkagi hiljem leidma vahendid, et neile minimaalne elatustase tagada. „Kui arvame, et enamik panustab vabatahtlikult, siis numbrid seda ei näita,“ rääkis Piirsalu „Kolmas sammas näitab, et meil on kümneid tuhandeid lepinguid, kuid sellist mahtu, mis on teises sambas, ei ole,“ tõi ta näite. Nii võib tulevikus tekkida olukord, et hiljem tuleb maksukoormust suurendada või võtta laenu, tagamaks tulevaste pensionäride vajadused.
Kepi sõnul on teine pensionisammas mingisugusegi elatusmiinimumi säilitamiseks vajalik. „Eks see ole maailmavaate küsimus, kui palju riik peaks inimeste ellu sekkuma, ja kindlasti on ettenägelikke ning ratsionaalseid inimesi, samas teine sammas loodi teadmises, et elanikkond kahaneb ja et inimesed koguksid endale ise ajaks, kui maksumaksjaid jääb vähemaks,“ rääkis ta ja lisas, et teine sammas samas rikkust ei too ning selle probleemiga tuleks igaühel juba praegu tegeleda.
Oluline konkurents
Praeguse süsteemi efektiivsemaks muutmisel peab Kepp oluliseks konkurentsi tekitamist. „Mida rohkem on kliendil valikuvõimalusi, seda parema viisi ta endale leiab,“ tõdes ta. „Ei aita see, kui paneme seadusesse piiranguid teenustasudele, võtmeküsimus on, kuidas jääb toote ja teenuse kujundamine selliseks, et tekiks konkurents. Riik võiks ette anda vaid mingid riskijuhtimise põhimõtted,“ leidis ta.
Konkurentsi tekitamise ühe võimalusena näeb Kepp pensionisüsteemi investeerimiskonto analoogi loomist. See laseks igal inimesel valida, milliseid riske ta võtab ning kas pensionivara liigub aktsiatesse, fondidesse või seisab niisama kontol. Piirsalu toob näiteks Põhjamaad, kus kogumispensionile lisandub tööandjapension. „Meil on see täiesti puudu,“ viitas ta ühele arengukohale.
Saadet „Fookuses on kindlustus“ saab kuulata
siit. Saade valmib koostöös Eesti Kindlustusseltside Liiduga ning on eetris iga nelja nädala tagant reedeti.