Väliskaubandus jääb kriisieelsele ajale alla

Siis ületas kaupade ja teenuste ekspordikasv mitme aasta keskmisena SKP kasvu, kuid nüüd on see enam-vähem ühesugune: kui 2001.-2007. aasta keskmine ekspordi kasv oli ligikaudu 11% ja SKP kasv 7,5%, siis 2012–2018 on mõlemad näitajad vaid 3% lähedal. Põhimõtteliselt sama on toimunud ka enamikus teistes arenenud riikides. Kogu maailma kaubanduse kasv on viimasel seitsmel aastal olnud aeglasem kui enne 2008.-2009. aasta majanduskriisi.

See on jätnud jälje ka ettevõtete tootlikkusele, kuna vahetult eksportivad ettevõtted suudavad kasvatada tootlikkust kiiremini kui otse kohalikule tarbijale müüvad ettevõtted. Mis sellise nõrgema ekspordi kasvu põhjuseks on ja milline võiks olla väliskaubanduse väljavaade?

1990ndatel ja möödunud kümnendi alguses toimus maailmas erakordselt palju muudatusi, mis andsid üleilmastumisele ja kaubandusele rohelise tule. Euroopa Ühisturu ja Põhja-Ameerika Vabakaubanduspiirkonna teke, Hiina ja Venemaa avatumaks muutumine, Maailma Kaubandusorganisatsiooni loomine 1990ndate alguses ja kaubandustariifide alanemine, samuti Hiina ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 2001. aastal ja euro kasutuselevõtt olid tegurid, mis aitasid 90ndatel aastatel ja uue aastatuhande alguses kaasa ekspordi, piiriüleste maksude ja välisinvesteeringute kiirele kasvule.

Arenenud riikide ja tärkavate turgude suured kuluerinevused suunasid üha rohkem tootmist sinna, kus see oli kõige kuluefektiivsem. Samuti alandasid konteineriveod laevatranspordis hindu, mis aitas kaubavahetusele kaasa. Kõik see suurendas kaubandusmahtu arenenud tööstusriikide ja arengumaade vahel.

Mõistagi võitis sellest ka väikse ja avatud majandusega Eesti. Paari aastakümne tagune majanduse madalam arengu- ja hinnatase võimaldas kasvada kiiremini kui praegu, kus hinnad on jõudnud meie kaubanduspartnerite omadele lähemale ning majandus on muutunud sarnasemaks arenenud tööstusriikidega. Enam ei ole tarvis nii palju „järeleaitamist“ uute investeeringutega, nagu me tegime seda 90ndatel ja möödunud kümnendi alguses.

Üleilmastumine on aidanud tärkavatel turgudel, aga ka endistel idabloki üleminekuriikidel jõuda kiiremini järele arenenud tööstusriikide elatustasemetele ja tõstnud sealseid kulusid. Kaupade liigutamine pikkade vahemaade tagant on muutunud juba kohati liiga kalliks ning tärkavatel turgudel on tarneahelad paranenud. Hiina ettevõtted toodavad kohapeal üha rohkem tootmissisendeid ise, mistõttu vajadus impordi järele on vähenenud. Lisaks on Hiina majandusstruktuuris suurenenud teenuste osakaal. Hiina ja paljud teised arenguriigid tarbivad üha rohkem enda toodangut ja ekspordivad vähem.

Kõik see on muutnud nii väliskaubanduse kui ka välisinvesteeringud järk-järgult regionaalsemaks ning tarneahelad lühemaks. Kuna tihedamas konkurentsis püüavad paljud ettevõtted tuua oma kaupu ja teenuseid turule võimalikult kiiresti, on nad ka nende tootmiseks vajaliku tarneahela rohkem lokaliseerinud. Nii Aasia, Euroopa kui ka Põhja-Ameerika tarneahelates on regioonisisene kaubanduse osakaal viimase seitsme aastaga taas kasvanud.

Veel üks oluline muudatus on see, et teenuste kaubandus kasvab peaaegu igal pool kiiremini kui kaupade eksport ja import. Kuigi teenuste ekspordi osakaal kogu väliskaubanduses on ametliku statistika järgi veel kaupade omast väiksem, siis on see järk-järgult suurenenud. See käib ka Eesti kohta. Ma mainisin „ametliku statistika järgi“ sellepärast, et see ei võta arvesse paljusid digiteenuseid, mida praegu tasuta kasutatakse, kuid mille maht ning mõju majandusele on viimaste aastatega oluliselt kasvanud.

Üha vähemat kaubandust maailmas suunab tööjõukulude erinevus. Ülemaailmsed väärtusahelad on muutunud rohkem teadmistepõhiseks ja sõltuvad üha rohkem kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu panusest. Kui Euroopa Liidus töötab kõrgtehnoloogilises töötlevas tööstuses ja teadmistepõhistes teenustegevusalades keskmiselt 6% tööhõivest, siis Eestis 4% ning Lätis ja Leedus ligikaudu 2%.

Rahvusvahelise konsultatsioonifirma McKinsey andmetel toimub praegu vaid 18% maailmakaubandusest odavamate (kus eksportiva riigi SKP inimese kohta on alla viiendiku partnerriigi omast) ning rikkamate ja kallimate riikide vahel. Rahvusvaheliste ettevõtete jaoks on tootmise paigutamises muutunud palgataseme kõrval olulisemaks oskustööjõu ja loodusvarade kättesaadavus, lõpptarbijate lähedus ja infrastruktuuri kvaliteet.

Ka Eesti kaubanduse juures on näha, et vaatamata aastatepikkusele tööjõukulude osakaalu tõusule toodangus ja hinnapõhise konkurentsivõime langusele on meie kaupade ekspordi osakaal suuremate kaubanduspartnerite turgudel viimase kümne aastaga hoopis kasvanud. Selle taga on meie kaupade ja teenuste väärtusahelas kõrgemale tõusmine.

Eesti koguekspordist läheb praegu Euroopa Liitu 76%. Pikemas ettevaates on aga ekspordi üha suurem kasvupotentsiaal väljaspool Euroopat. Kui 2007. aastal moodustasid arenguriigid maailma kogunõudlusest ligikaudu veerandi, ülemöödunud aastal 38%, siis McKinsey hinnangul tõuseb see osakaal 2030. aastaks 51%ni. Samas väheneb arenenud tööstusriikide osakaal maailma kogunõudluses. Näiteks kui Euroopa osakaal oli 2007. aastal 30% maailma kogunõudlusest, siis 2030. aastaks võib see langeda 18%ni.

Kuigi maailmakaubandus on tasapisi muutumas üha regionaalsemaks, aitavad tehnoloogilised uuendused teha koostööd olenemata asukohast. Digitaliseerimine, asjade interneti, tehisintellekti ja andmetöötluse arendamine aitavad vähendada piiriüleste tehingutega seotud kulusid. See peaks jällegi kaubandust ja üleilmastumist soodustama.

Eesti ettevõtetel on digitehnoloogia kasutamises arenemisruumi veel palju – Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas on meie ettevõtete digitaliseeritus paraku üsna tagapool, alles 19. kohal. Digitaliseerimine aitab kaasa ka tootlikkuse parandamisele, mis muutub tööjõu kallinemise ja selle puuduse juures üha olulisemaks.