Toomsalu: Eesti pole rahapesu mõttes erand

Kui süsteemi kõik liikmed on vigased, siis näitab see üht-teist süsteemi kohta ka. Aga kui vaadata rahapesuga seotud teemasid ja ma palun teil nimetada näiteks ühe tuntud panga nime, siis võin kihla vedada, et võin öelda, kui palju see pank on rahapesu eest trahvi saanud.

See laine on käinud üle Ameerika, üle Euroopa, Austraalia ja Uus-Meremaani välja. Eesti pole laiemas kontekstis iseenesest erand. Siin on tegemist standardite muutusega – võib-olla selline kurioosne infokild –, et pangad pidid hakkama tegelike kasusaajaid välja selgitama alates 2008. aastast. Kui nüüd panna ennast sellisesse olukorda, kus sul pole isegi kohustust, siis kuidas sa seda kõike monitoorid.

Ühiskondlikud ootused, regulatsioonid, tehnoloogia, mis avastamisele kaasa aitab, on nii palju muutunud – ja nende standarditega minnakse nüüd ajas tagasi. Näeme seda tegelikult paljudes valdkondades. Sellisele enesepiitsutamisele tuleb kusagil piir vastu.

Kogu temaatika rahapesu ümber on seotud idarahaga. Maailmas teised suuremad pangad, kes trahvi on saanud, liigutasid laias laastus sama päritoluga raha. Eesti puhul öeldakse umbes nii, et me teie puhul ju lootsime, aga näed, ikkagi te ei vastanud ootustele. Et iseenesest seesama raha on üle maailma laiali ja lihtsalt Eesti oleks pidanud nagu kuidagi paremini käituma. Meile mõjub see kokkuvõttes rängemini, sest ta tundub meie suhtes loogiline, mis iseenesest on väga halb konstruktsioon.

Ma tahaks lisada siia juurde selle, et arvestades, et need välja otsitud kanded ja see, millest räägitakse, on sisuliselt kuus-seitse kuni kümme aastat vanad, siis tegelikult on kõigis nendes organisatsioonides juba uued inimesed, kes klaarivadki neid vanu asju ja väldivad, et seda tulevikus ei juhtuks. Vahepeal on muutunud rahapesuga seotud regulatsioonid. Muutunud on hoiakud, tehnoloogia, mis seda kõike suudab kontrollida, inimesed, poliitiline kontekst. Eks see väljendub klientide vaates ka, neid mõjusid ju inimesed tunnevad.

See võib-olla on ühiskondlikku diskussiooni küsimus. Ma toon näite kõrvalt: kujutlege süsteemi, mis tagaks, et mitte keegi mitte kunagi kuskil liikluses kiirust ei ületa. Kui palju selline süsteem maksma läheks Ehk siis – seadusandlus on maksumaksja tellimus, ühiskonna optimum'i loomine ja täna me hakkame seda optimaalset taset juba isegi ületama. Kui keegi oma autoliisingu või kodu ostuks korjab 8000 eurot sularahas ja tahab selle panka viia, siis ta peab läbima päris suure kadalipu. See ei ole pankade enda vaade, need on ikkagi äriühingud, kes oskavad klienti hoida, aga see tuleb regulatsioonidest. Risk on nii palju juba alla toodud kõigi nende mõjudega, et siit ei peaks edasi minema niivõrd regulatsiooni tasemel, vaid lihtsalt seda kõike saab siis jälgida, et keegi ei rikuks seda.

Me näeme iga päev vaeva selle nimel. Peame kasvama optimaalselt, et riski mitte liiga suureks ajada, aga tegelikult, jah, me näeme, et oleme tulevikus üks äärmiselt oluline pank Eestis. Täna on ju kõik tooted olemas eraisikule, ettevõtetele. Püüdleme sinnapoole, et oleme suutelised finantseerima ära sisuliselt kõik Eesti ettevõtted ja pakume neile kõiki tooteid, nii et miks mitte?

Isegi kui mu enda tööelu ja elu lõpevad enne seda ära, siis loodan, et need trendid, mis LHV sinna esiotsa viivad, jätkuvad. Eks meil ole natukene sellise kohaliku otsustamise ja kapitali defitsiit olnud. Eesti on üks panganduskesksemaid Euroopa riike ja seda enam võiks Eesti kapitali olulisus siin kõrgem olla.

Pangandus on ju oma olemuselt suhteliselt lihtne. Väikeste tükkidena võetakse hoius sisse, et seda suuremate tükkidena välja laenata. See põhiolemus kindlasti ei muutu, muutuvad protsessid, ootused – tegelikult need kõik on juba muutunud. Järjest suurem rõhk tehnoloogiale, sealhulgas ka järelevalve ja kontrolli osas – selliseid trende näeme küll. Kliendiks saamise protsess võib olla keeruline, aga kui sa juba ühe pigem hea panga klient oled, siis seal muutub kõik lihtsamaks, saad oma teenuseid kiiremini. Näiteks niisugune mugavus nagu välkmakse, millega oleme Euroopa tipus.