Praktiku ja teoreetiku tuline debatt võõrtööjõust

Just sel põhjusel olid mõlemad mehed kutsutud eilsesse Äripäeva raadio debatisaatesse “Kuum tool”. “Ma kujutan ette, et sellest võib huvitav vestlus tulla, sest mina tunnen majandust ja rahvastikku abstraktsel, lugupeetud vestluspartner aga praktilisel tasemel,” ütles Valge alustuseks. Peatselt selgus, et praktik ja teoreetik on ühel meelel vähemalt kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõu suhtes – kummalgi pole pretensioone selliste inimeste Eestisse toomisel.

Ühisosa leidsid saatekülalised veel ka Eesti kriisieelse majanduspoliitika hindamisel – mõlema meelest oli see halb. “Enne kriisi tambiti raha ehitusse, kui tuli kriis, siis lõpetati kõik ära – tee-ehitus, hoonete ehitus,” leidis Rand. Valge leidis, et kriisi ajal Soome läinud eestlased tuleb nüüd – heal ajal – tagasi tuua, kuna tegu on riigi strateegilise ressursiga.

Lihtsama töö tegijaid Ukrainast, Poolast ja mujalt ajaloolane aga Eestisse ei taha. Ranna meelest on jällegi tegu paratamatusega. “Eestis on kvalifitseeritud, aga pole midagi parata, ka odavamate ja lihtsamate tööde tegijate puudus. Esiteks ei toimi kutsekoolid nii nagu vaja. Hoolimata sellest, et inimesed seal käivad ja õpivad, väljuvad nad sealt tihti oskamatuna. Kui vaatame ehi­tus­eriala, siis enamik lõpetajaid on plaatijad ja viimistlejad. Konstruktsiooniehitajaid, keevitajaid ei ole, santehnikuid, kütte- ja ventilatsioonitöö tegijaid on näpuotsaga,” tõdes Rand.

Mööda ei pääse tema sõnul ka faktist, et Eestis on inimestest lihtsalt nappus. “Kõik, kes oskavad ja tahavad tööd teha, on tööle palgatud,” väitis ehitusettevõtja.

Jaak Valge seda juttu tõsiselt ei võtnud. “Ei ole üldse nõus, et meil ei oleks ressursse, kust tööjõudu saada. Praegu on meedias kõlama jäänud ettevõtjate probleem või siis pseudoprobleem...” (“Ei ole pseudoprobleem,” torkas Rand vahele.)

“Töövõtjad ei ole sellega nõus, et nad nii lahedasti tööle saaks. Üks Äripäeva artikkel ilmus hiljuti selle kohta, kui palju nad CVsid on laiali saatnud,” leidis Valge.

Rand leidis vastuseks, et siin on küsimus sektoris – sekretäri kohale võib tõesti olla suur konkurents, oskaja armatuurisiduja aga võetaks praegusel tööturul pikema jututa palgale.

Jaak Valge hinnangul on ettevõtetel vaja senisest oluliselt rohkem panustada just innovatsiooni ja tootlikkuse tõstmisse. Konkurentsivõimetud firmad, kes ajaga kaasas käia ei suuda, võiks aga tema meelest lihtsalt pillid kotti panna.

“Tootmisfaktoreid on lihtsustatult kolm: tooraine ja maa, tööjõud ja kapital. Nende kolme kombineerimisel kujuneb pakkumine. Kui see ei suuda hinnalt konkureerida, siis see toode ei olegi meie turul konkurentsivõimeline. Kui mõni ettevõtja on üsna nõudlikult väitnud, et tuldagu tema ettevõttesse lüpsjaks või varustatagu odava tööjõuga, saaks vabalt öelda, et võiks tema ettevõtet ka odava toorainega varustada,” leidis majandusajaloolane.

Raivo Randa selline lähenemine ei veennud. “Ostame siis piima Poolast, Lätist, Leedust sisse? Ei saa öelda, et ärme tooda,” ütles ehitusettevõtja.

Kuidas aga parandada tootlikkust? Valge märkis, et 2017. aasta andmete järgi oli tööviljakus inimese kohta Eestis vaid kolmveerand ELi keskmisest. Ranna sõnul pole produktiivsuse tõstmine aga sugugi lihtne. “On päris keeruline võrrelda ükskõik millise Eesti ettevõtte tootlikust Saksamaaga, kus on suured robotiseeritud-automatiseeritud firmad. Mis puudutab ehitust, siis sõltub tootlikkus ehitushinnast ja palkadest. Meie ehitushind on paratamatult madalam, ning me ei suuda tehastes valmistoodangut – näiteks valmis vannitube – ehitada,” märkis Rand.

Olukord on aastatega siiski paranenud. “Kui vanasti tegi betoonpõrandat 20–30 meest, siis tänapäeval 2–3 meest masinaga,” tõi Rand näiteks.

Ranna hinnangul on kõige akuutsem probleem selle osaga võõrtööjõust, keda renditööjõufirmad brutaalselt ära kasutavad. Näiteid säärasest ekspluatatsioonist jagub. “Tuttav rääkis – tal oli vaja elektrikut, see toodi järgmine päev. Tema maksis korraliku tasu, aga sattus selle mehega rääkima ja too ütles, et saab 3,5 eurot tunnis. See on rendifirma ahnus,” tõdes Rand.

Teadupärast on aga viimasel ajal järelevalve karmimaks läinud. Ametid teevad ehitusobjektidel hoogsalt reide – ehk on probleem lahenemas? “Reide tehakse – kes jookseb metsa, kes avastatakse. Aga kas keegi on kuulnud, et ühtegi rendifirmat oleks karistatud või nende tegevus lõpetatud? Mehed jooksevad ära, tuuakse uued,” oli Rand pessimistlik.

Kui Jaak Valge meelest peaksid ehitusfirmad ise oma alltöövõtjaid kontrollima, pole see Ranna sõnul praegu lihtsalt võimalik. “Meil on praktiliselt võimatu tuvastada, mis mehe see alltöövõtja toob,” väitis ta.

Tema hinnangul oleks lahenduseks töötajakaartide kasutuselevõtt ehitusobjektidel. Samuti võiks Ranna meelest pikendada lühiajaliste töölubade kestust kahele aastale. “Siis saaks teha esmase koolituse ja ka kontrolli töötajate kvalifikatsiooni üle ja neile tunnistused väljastada. Oleks ka ettevõtjatel lihtsam ja ei kasutataks Eestis orjatööjõudu,” sõnas ta.

Valget aga vaid järelevalve karmistamisega piirdumine ei rahulda. Tema sõnul on vaja paralleelselt tõsta ka võõrtööjõule makstava miinimumpalga taset 1,5 Eesti keskmise palgani. “Seda rohkem hakkab ebaseaduslikku läbi Poola tulema,” pareeris Rand. “Seda tuleb nagunii kontrollida. Te võite öelda, et kui riik ei tooda ise heroiini, tuuakse seda mujalt,” ei jäänud Valge võlgu.

Ranna meelest ei võimalda palku tõsta ka turukonjunktuur. “Täna on konkurents nii tihe, ehitus nii hinnatundlik, et kasumid on piiri peal. Kuigi kas või Merko kasum oli üsna ilus, teame, et see on teenitud rohkem Lätis ja Leedus kui Eestis. Kõige rohkem teenivad nn isearendajad-iseehitajad, kes püüavad igalt poolt – maksud, tööjõud – kokku hoida. Teatud hetkel lasti nõuded vabaks, igaühel on võimalik teha firma ja riigihangetel osaleda,” ütles Rand.

“Imelik, kui ettevõtja teistmoodi ütleks,” torkas seepeale Valge.

“Aitäh Jaak Valgele nende mõtete eest – eks me nüüd teame, millega peame jälle võitlema,” võttis Rand saate ehitusettevõtjate vaatevinklist kokku.