Eesti peab 2020. aastaks võtma ringlusse 50% olmejäätmeid, praegu on see protsent 32. Kui seda ei juhtu, ootab meid Euroopa Liidult 100 miljoni euroni ulatuv trahv, mille edasilükkumise võimalust suurendab vaid asjaolu, et meiesarnaseid riike, kes kokkuleppeid ei täida, on kokku 14.
100 miljoni euro suurune jäätmetrahv oleks poole suurem kui kunagine suhkrutrahv, kirjutas Eesti Päevaleht aasta alguses. Tänaseks on riigikogu jäätmeseadust menetlenud juba 20 kuud.
Kajakad Tallinna prügilas.Foto: Raul Mee, fotograaf
Reformierakondlasest riigikogulane Kalle Palling kommenteeris Äripäeva erilehes Vastutustundlik ettevõtlus, et ligi pooleteiseaasta jooksul ei ole jäätmekäitluse seaduse menetlemisega reaalset edasiminekut toimunud. Samal ajal tiksub halastamatult lähemale 2020. aasta, mil Eestis peab olema ringlusse võetud 50% olmejäätmeid. Praegu on see protsent 32.
Eesti valitsusel peaks häbi olema, kus eraalgatuslikult korraldame „Teema ära!“ ja „World cleanup day“ talguid ehk oleme nende raames teisi riike õpetamas, aga endal on taaskasutusega tuba sassis.
Kalle Palling
Reformierakondlasest riigikogulane
“Kindel on see, et me seatud sihtarvu kokkulepitud tähtajaks ei täida. Kui eelmine valitsus oleks suutnud kas või osa jäätmeseadusest ära menetleda, oleks meil midagigi ette näidata. Trahvi edasilükkamise võimalust suurendab vaid asjaolu, et meiesarnaseid riike, kes kokkuleppeid ei täida, on veelgi,” kommenteeris Palling. Euroopa Komisjoni andmetel on Eesti üks 14 liikmesriigist, kus kohalikes omavalitsustes kogutavad jäätmeid ei võeta piisavalt uuesti kasutusse.
Palling lisas, et kui nüüd see trahvi ja kokkulepe mitte täitmise osa kõrvale jätta, on see ikkagi Eesti enda probleem ja väljakutse. Meie keskkond. Meie kodu. “Eesti valitsusel peaks häbi olema, kus eraalgatuslikult korraldame “Teema ära!” ja “World cleanup day” talguid ehk oleme nende raames teisi riike õpetamas, aga endal on taaskasutusega tuba sassis,” ütles Palling.
Tema sõnul on Eestis senine vaid madalaimal hinnal põhinev korraldatud jäätmeveo süsteemile tuginev jäätmemajandus praeguseks lahjaks jäänud. Tuleb lisada muid kriteeriume, millest hangetel lähtuda, et iga omavalitsus tunneks end jäätmete suurema ringlusse võtmise eest kaasvastutavana.
TASUB TEADA
Jäätmeseadus algatati riigikogus 11.09.2017. Viimane menetlustoiming tehti jäätmeseadusega 29.01.2019, kui riigikogu keskkonnakomisjon otsustas jäätmeseadust riigikokku teisele lugemisele mitte saata. Kalle Pallingu ettepanek oli jätta see uuele riigikogule menetleda.
Peamine probleem olmejäätmetega
Põhiliselt käib jutt olmejäätmete kogumisest ja ringlusse laskmisest. Praegu leitakse uus kasutus kolmandikule tekkinud jäätmetest, üle poole põletatakse Irus ning ülejäänud ladestatakse prügimägedele. Seda viimast aga järjest rohkem.
Põhjus on prügimägede madalad hinnad ja Irus küsitavate hindade tõus. Kui varem maksis Irus tonni jäätmete üleandmine 40 eurot, siis 2018. aasta lõpus tõusis see 60 euro kanti, mis iseenesest ei erinegi prügimäele viidavate jäätmete eest küsitavast hinnast. Iru hinnatõus ei ole asjatundjate sõnul probleem, see peakski tõusma, aga asi on keskkonnatasudes, mida nõutakse prügimägedelt – need on 30 euro tasemel, mis on 2015. aasta tase.
Äripäeva küsimusele, miks keskkonnaministeeriumi siis keskkonnatasusid ei tõsta, vastas ministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna juhataja Kaupo Heinma eelmise aasta lõpus, et ministeeriumis ja ka ministri tasemel on selleks toetus täiesti olemas, seda soovitab ka Euroopa Komisjon, kuid nagu aktsiiside ja maksudega ikka, vajab see seaduse muutmist ning vastavalt laialdast toetust ka valitsuses ja riigikogus.
Euroopa Komisjon aga rõhutab, et just hinnad võiksid olla need hoovad, millega jäätmehierarhiat paremini rakendada. See tähendab, ladustamine peaks olema kõige kallim, siis põletamine ja kõige odavam taaskasutamine, ringlussevõtt, praegu kipub see vastupidi olema. Selleks, et pool läheks taaskasutusse, peavad vähenema nii prügimägedele minevad mahud kui tegelikult ka Irus põletatavate jäätmete osakaal, sest põletamine samuti jäätmete ringlussevõtuna arvesse ei lähe.
Korteriühistud pidurdavad prügi sortimist
Samuti soovitas komisjon kaaluda omavalitsuste trahvimist juhul, kui üksikute omavalitsuste tasemel nõutud ringlussevõttu ei saada, ning pakendijäätmete kogumise kohustuse panemist omavalitsustele.
Viimase osas on ministeeriumi seisukoht aga vastupidine: pakendijäätmete kogumise kohustus tahetakse panna just nimelt pakendiorganisatsioonidele ja seda kõikjal, kus prügi juba praegu kogutakse, see tähendab kodude juurest. Praegu koguvad need organisatsioonid samuti vajadusel elanike juurest tasuta pakendeid, aga Heinma sõnul on korteriühistute soov endale tasuta konteinereid tellida olnud tagasihoidlik, sest see nõuaks ka korralikumat prügi sorteerimist.
Kommentaar: Mina tahan Eesti päästa 100 miljoni euro suurusest jäätmetrahvist
Keskkonnaentusiastist ettevõtlik noor, jaekaubanduse ostuideoloogiat muuta sooviva idufirma Mybrandcentral asutaja Fred Truu.
Fred TruuFoto: Erakogu
Eesti peab 2020. aastaks võtma ringlusse 50% olmejäätmeid, praegu on see protsent Eestis 32. Kui Eesti nõutud tähtajaks 50 protsenti ei saavuta, siis ootab Eestit 100 miljoni euroni ulatuv trahv Euroopa Liidust.
Mina sidusin ennast lisaks oma idufirma arendamisele ka ühe keskkonnaprojektiga, mille eesmärk on püüda Eesti sellest trahvist päästa. Meie projekti veelgi suurem ambitsioon on kaubelda välja tingimused, kus me saaksime selle trahvisumma investeerida probleemi lahendamisse, mitte lihtsalt trahvi maksmisele.
See jäätmetrahv ähvardab Eestist meie valitsuse otsustusvõimetuse pärast
Jah, jäätmeteema on keeruline. On palju asju, mis peavad omavahel klappima, aga see pole vabandus. Eriti, kui tegemist on Eesti rahva maksurahaga, mis tuleks investeerida hoopiski inimeste elukvaliteedi parendamisele.
Sellest, et selline trahv Eestit ähvardab, oldi teadlikud aastaid tagasi, aga siiani on ikkagi meie mahud täitmata. Kes vastutab? Kas keskkonnaminister?
Trahv Eestile tõenäoliselt tuleb, kui me kiiresti ei tegutse
Otsustusvõimetus lükatakse nagu ikka valimiste ja valitsuse ning ministrite muutumise kaela ning nende jaoks lohiseb mõisa köis edasi.
Samas lihtsalt “investeerime need summad ja täidame mahu” on ka rumal lüke.
Ressursi säästmine? Miks mitte ressursse säästes neid kasvatada? Loome ärilise struktuuri selle projekti taha, loome töökohti, lahendades seda probleemi, ergutame mõne toote loomist, mis võiks ka vabalt ekspordi artikkel olla.
Projekti raames ei ole ainuke eesmärk pakkuda alternatiive plastpakendile, vaid teatud tüüpi pakendid ringlusest elimineerida, pakkudes neile paremat alternatiivi. Pikas perspektiivis, elimineerides teatud tüüpi pakendid ringlusest, täidaksime me seda mahtu, ilma et peaksime mõtlema selle taaskasutamisele.