Suuname kõrgharidusega seotud rännet Eestisse

Eesti ainukene tõeliselt suur probleem on demograafiline ja sellega toimetulekuks on vaja aastaid eesmärgistatult enam-vähem ühes suunas liikuda. Riik ei tule meie eest lapsi tegema, kuid sisserännet saame mõjutada küll – tulevaste immigrantide sulandumist kergendava suunatud haridusrände abil.

Alustada tuleb kohe, kuigi tulemustele annavad tegeliku hinnangu meie lapselapsed alles inimpõlve või kahe pärast. See ongi ajahorisont, mida edukuse poole püüeldes silmas tuleb pidada.

Minu pojapoeg on aastal 2040 peaaegu 30-aastane, poeg ja minia mõtlevad siis üha sagedamini lähenevale pensionile ja küllap ka sellele, milline elu ootab nende ehk juba olemasolevaid lapselapsi. Kui meie abikaasaga kah veel platsis oleme, piisavalt kõbusatena ehk, on selles kambas suhteliselt vähemgi töökäsi, kui kogu ühiskonnas sel ajal.

Praeguste rahvastikuprotsesside jätkumisel on statistikaameti andmetele tuginedes siis Eestis tööealisi praegusest 175 000 võrra vähem. Töötajate arv langeb praegusega võrreldes vähemalt 15% ja iga neist peab ülal pidama praegusest rohkem inimesi.

Paadunud optimist võiks arvata, et probleemi pole – kui need järelejäänud praegusest tulemuslikumalt töötavad, võib inimeste elatustase isegi tõusta. Tegelikult võibki eeldada, et SKP inimese kohta jätkab kasvamist ning tõenäoliselt isegi kiiremini kui Soomes (vajame ju ainult mõneprotsendilist kasvuerinevust, et selle ajaga neile enam-vähem järele jõuda). On aga vähemalt kolm põhjust, miks kasv sellises Eestis on väiksem, kui ta olla võiks.

Esiteks, elanike arvu vähenemine vähendab investeerimisaktiivsust ning väljaränne viib meilt osa ettevõtlikest inimestest. Teiseks, rahvastikuprotsesside mõju on paiguti erinev, tekitades kulukaid struktuurseid probleeme. Kolmandaks, tööturule sisenevate inimeste arvu järsk langus seab ettevõtted lahendamatute probleemide ette, kui senisele uute inimeste voole asendust ei leita.

Eesti atraktiivsuse kasv, mis jätkuva elatustaseme tõusuga kaasneb, ja järsult kasvav vajadus uutele töökätele tekitavad tugeva surve lahenduste leidmiseks. Pole mõtet diskuteerida, kas sisserännet lubada või mitte, tegelik tulemus on paljude riikide kogemusest juba teada.

Kohe seisame tõusva immigratsioonilaine ees. Peame otsustama, kas ja kuidas tõenäoliselt toimuma hakkavat protsessi soovitavas suunas mõjutada. Selge võimalus on suunata kõrgharidusega seotud rännet.

Loome lisaks praegustele veel 600 tasuta vastuvõtukohta aastas soome-ugri rahvaste esindajatele kõrgkoolide eestikeelsetel õppekavadel õppimiseks. Sellele peab muidugi eelnema aasta keeleõpet programmi vastuvõetutele.

Kuue aasta pärast võiks meil juba olla esimesed 500 uut kodanikku ja ühe hoobiga oleks meie probleemidest lahendatud vähemalt osa. Kindlasti tooks see siia hulga noori ettevõtlikke inimesi. Nad oleksid kultuuriliselt meile märksa lähemal võrreldes suunamata sisserände kaudu siiasaabuvatega ning nende sulandumine ühiskonda pärast eestikeelsete õppekavade läbimist märksa kindlam kui teistel.

Iga riik püüab endale meelitada tipptegijaid. Kõrgkooli sissesaamine ja õpingute läbimine tagab, et tegemist on ajupotentsiaali jaotuse ülemisse otsa kuuluvate inimestega. Suunatud õpirände programmi käivitamine tagaks Eestile 25 aastaga ligikaudu 15 000 täiendavat noort ettevõtlikku ja talendikat inimest, kes on kindlasti saabuvatest tavamigrantidest ülejäänud elanikkonnale kultuuriliselt märksa lähemal.

Selle nimel tasub pingutada. Kui otsida rakendust hoogu koguva diskussiooni tulemusel võib-olla emiteeritavatest riigi võlakirjadest laekuda võivale rahale, siis haridusränne oleks investeering, mida tasub ette võtta. Kaaluda tasuks ehk koguni teise, Euroopa Liidu kodanike eripära arvesse võtva analoogilise programmi loomist.