Vaidlejate ja kontrollijate Euroopa

Kokku puutudes Eesti ja Euroopa Liidu ettevõtjate ning institutsioonidega hämmastab mind üha enam, kuivõrd vaidluste- ja kontrollikeskseks on muutunud Euroopa Liit. Mingit tegelikku väärtust sellega ju ei loo. Kui sellist ebaefektiivsust soosivad poliitika ja regulatsioonid, siis kaotab Euroopa edaspidigi oma konkurentsivõimes.

Euroopa paistab teiste maailmajagudega võrreldes silma oma bürokraatlike süsteemidega, mis ühest küljest peaks tagama võrdsed võimalused, kuid teisest küljest loovad mõttetult keerulisi järelevalvemehhanisme. Huvitav on jälgida, kuidas ka Eesti ametnikkond, poliitikud ning ka suur osa ettevõtjaid sellist suundumust järjest enam toetavad.

Umbes 15 aastat tagasi oli ELi üheks loosungiks regulatsioonide lihtsustamine. Tehti mahukaid analüüse direktiivide kohta, mida tuleks tühistada, leevendada, ümber teha. Nüüd keegi sellest enam ei räägi, uute regulatsioonide hulk aga kasvab mühinal. Paljud neist toovad endaga kaasa uusi kontrollifunktsioone ning tekitavad uusi vaidlusteemasid nii Euroopa Liidus kui riikides. Selline suundumus tekitab järjest enam turule mitmesuguseid kontrollijaid ja juriste, kelle töö tegelik väärtus ei ole kuidagi kooskõlas palgaga, mida neile makstakse.

Lihtne näide: Eesti e-maksuamet on väga efektiivne rakendus. Teistes riikides aga ei edene selline rakendus sageli seetõttu, et maksude kontrollimise, keerukas süsteemis inimeste nõustamise ja konsulteerimisega on seotud palju kõrgelt tasustatud töökohti. Võiks isegi väita, et Eesti keskmine sissetulek inimese kohta on ka seetõttu mõnevõrra madalam, et meil ei ole kõrgelt tasustatud maksukonsultante ja deklaratsioonide kontrollijaid. Riikide SKP võrdluses jääb Eestil teiste riikidega võrreldes sellelt tegevusalalt tulu palju väiksemaks, sest lisandväärtust justkui ei looda! Majanduslikult on e-maksuamet siis justkui Eesti majanduse puudujääk.

Samamoodi võiks küsida, kas kaebuste menetlemine nii riiklikes ametites kui ka Euroopa Komisjoni direktoraatides on alati mõistlik tegevus. Kuluaarides on räägitud lugusid, kuidas kaks advokaadibürood lepivad omavahel kokku kahe konkureeriva ettevõtte omavahelise vaidluskaasuse. Üks advokaadibüroo esitab ühe ettevõtte esindajana Euroopa Komisjonile teise ettevõtte kohta kaebuse, teine büroo asub teist ettevõtjat seal kaitsma. Väga sageli on tulemuseks see, et kaebus on sisutu ning raugeb. Tulu saavad sellest aga advokaadid ja Euroopa Komisjoni bürokraadid, kes omavahel vaidlema peavad. SKP aga jälle kasvas... Ka Eestist on taolisi kiiresti raugevaid kaebusi Euroopa Komisjonile esitatud hulgi, enamasti eesmärgiga pidurdada konkurentide tegevust.

Mis on selle jutu moraal? Kui Eesti ja Euroopa Liit tahavad majanduslikult edukad olla, siis tuleks keskenduda tegelikule väärtuse loomisele ning globaalsele konkurentsivõimele. Mujal maailmas seda tehakse. Seni, kui ülistatakse mõõdikutena näitajaid, mis soosivad ebaefektiivsust (nagu näiteks SKP praegusel kujul), ei saagi riigimehed mõistlikke otsuseid teha. Selle tulemusena tuleks aga ümberõppele saata nii mõnedki juristid ja majandusinimesed, keda on juba aastaid Euroopas üle toodetud.