Peatame pealiskaudsuse pealetungi

Ta on nähtamatu tegelane, kes on hästi kohastunud eluks inimeste läheduses. Ta liigub edasi suure kiirusega ja hulga kaupa, kasutades vajadusel tänapäeva tehnoloogia hüvesid. Öösel poeb ta peitu ning jälgib ümbrust, armastades mugavat ja ohutut elu. Päikesetõusu ajal tuleb ta oma urust välja ning suundub jahile.

Tema lemmikeineks on möllavate hormoonidega teismelised, kuid ta nõelab tegelikult kõike, mis on haardeulatuses. Keegi pole teda näinud, aga tema saagiks langenud isendil avalduvad selged sümptomid – kiire solvumine, madal enesehinnang, eesmärgi puudumine ning totaalne ükskõiksus kõige ja kõigi suhtes. Tema suurimate vaenlaste hulka kuuluvad distsipliin, töökus ning positiivne ellusuhtumine. Võimalusel põgeneb ta nende eest kavalusega, varjudes apaatsuse parooliga kaitstud virtuaalmaailma. Viimasel ajal on talle üha enam hakanud meeldima elu Eestis. Ta on pealiskaudsus.

Millise riigi me jätame oma lastele ning kuidas neid kasvatame? Eesti esimese vabadusperioodi ajal valdavalt taludes sirgunud noored omandasid eluks vajalikud tööoskused varakult vanematega üheskoos toimetades. Vanematel oli nende jaoks aega. Tänapäeval on kõigil kogu aeg hirmus kiire, ning see takistab noortel tööharjumuse teket. Pealiskaudsus ei jäta oma areaali laiendamise võimalust kasutamata.

Vestlesin hiljuti “Noored kooli” programmis osalenud kolleegiga ning pidin tunnistama, et meie haridussüsteem on kohati ikka päris pööraseks muutunud. Lapsed ei oska enam oma käega kirjutada ja joonistada, sest seda tehakse arvuti abil internetis. Eesti keele lugemisülesannete puhul arutatakse tõsimeeli plaani õigekeelsuse hindamisest loobuda. Seda olukorras, kus juba tänaste tudengite kirjaoskus on drastiliselt halvenenud. Haritud inimese eesmärk peaks olema elus ikka igal ajal õigesti kirjutada.

Tutvustame end maailmas kui edukat e-riiki, aga gümnaasiumi matemaatika lõpueksami loeme sooritatuks, kui tavaprogrammiga võrreldes niigi lihtsama rehkendamise kursuse valinud abiturient saavutab ühe punkti sajast võimalikust. O tempora, o mores!

Huvitav küll, miks meil piisavalt vajalikke insenere ei ole? Kehalise kasvatuse asemele on trügimas liikumisõpetus, kus klassiruumis räägitakse jooksmise kasulikkusest ning õpilaste palvel kaalutakse õppekavasse pallimängude kõrvale e-spordi lülitamist. Seda olukorras, kus noorte ülekaalulisus on üha suurem probleem.

Usun, et enamus täiskasvanutest nõustub väitega, et kõige enam andsid neile teadmisi ning püsivust ellu kaasa pedagoogid, kes kooli ajal olid karmid, nõudlikud ja kohati isegi vastikud. Tänasel päeval oleks sellised õpetajad ahistamise pärast juba ammu kohtusse kaevatud. Elu on aga karm, täis konkurentsi ning nõuab enese eest seismise oskust.

Kaasaegse kasvatuse suurim puudus on pealiskaudsus, mis soodustab õpitud abituse teket. Lapsed ei tohi enam ise matka ajal metsas putrugi keeta, mis peaks kuuluma elementaarsete ellujäämisoskuste hulka. Selle asemel tellitakse kohale väliköök koos kokatädiga. Aga kui me anname midagi ära, muutume ise nõrgemaks ja rumalamaks. Varem olid meil õpipoisid, sellid ja meistrid. Meistriks saamine nõudis verd, higi ja pisaraid. Täna nõuavad aga noored tööle tulles kohe meistri palka. Me oleme nad ise sellisteks kasvatanud ning see hakkab õõnestama Eesti konkurentsivõimet laias maailmas.

Eesti elu jälgides hakkas mind kummitama Valdur Mikita tsitaat: “Seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda. Igal pool on näha PR-firmade inetuid pardijälgi!”

Valitseb tehtud-mõeldud mentaliteet - riiki ja majandust juhitakse printsiibil, kus langetatud otsuste tagamaid selgitatakse vaid siis, kui kisa läheb nii suureks, et teisiti enam ei saa. Kui Lääne demokraatias on heaks tavaks, et olulistele maksuotsustele eelneb põhjalik mõjuanalüüs, siis triviaalsusest nakatununa vorbime Eestis  valitsemislubaduste katteks üha uusi ja uusi seaduse parandamise seaduse seadusi.

Õnneks on pealiskaudsuse pealetungi peatamiseks ravi olemas. Tulemusliku töökasvatuse märksõnadeks on isiklik eeskuju, distsipliin ja personaalne motivatsioon. Leedu tituleerituima korvpalliklubi, Kaunase Žalgirise peatreeneri Šarūnas Jasikevičiuse isiklik sarm ning korra ja töökuse karmikäeline nõudmine oma mängijatelt on õpikunäide igasse juhtimisraamatusse, kooli ning perekonda, kuidas õige suhtumisega on võimalik võita kümneid kordi suurema eelarvega nimekaid Euroopa klubisid. 

Kaasaegne kool on huvitav ja praktiline, aga kohe kindlasti ei tähenda see seda, et kõik peab olema kerge, lõbus ja lünklik. Ainult tarkusest ja andest pole kasu, kui lodevus ja normide puudumine muudavad inimesed laisaks. Mida nõrgemad on poisid, seda nõrgemad on mehed ja seda nõrgem on ka meie kaitsevägi. Ükski eestlane ei soovi oma riigi julgeolekut kahtluse alla seada, mistõttu on elementaarne, et lapsed täidavad koolis kehalise kasvatuse norme. Oluline on, et hindamine keskenduks iga inimese võimetele ning personaalsele arengule.

Lastele ei meeldi õppida, kui materjal on igavalt esitatud ja nad ei taju selle omandamise vajalikkust. Sidudes matemaatika ja füüsika äri, robootika ning arvutitega, geograafia, ajaloo ja keeled reisimisega ning bioloogia ja keemia geeni- ja nanotehnoloogiaga, saavad õpilastest ruttu meie teekaaslased selles põnevas maailmas. Motiveeritud inimene ei ole pealiskaudne ning suudab korda saata imesid. Kooliprogrammi ja hästi tasustatud õpetajate suurimaks väljakutseks peab kujunema iga lapse annete leidmine ning tema õigele teele suunamine. Nii saab edukaks ka kogu Eesti.