Lendorava ja harvesteri sõjas langeb Eesti majandus

Äripäev mõistab puidutöösturite muret ja paneb riigile südamele piirangute osas mitte uisapäisa talitada, et mitte mõjutada negatiivselt Eesti majandusele üliolulise puidusektori konkurentsivõimet. Üha enam tajutavast avalikust survest tingitud emotsionaalsed otsused ei pruugi olla kuigivõrd ratsionaalsed.

Kui metsatööstus kohtab raiepiirangute ja teiste riiklike regulatsioonide tõttu üha suuremaid takistusi, on see mitmes mõttes ohu märk. Sektori potentsiaalne kriis, mis on tingitud ka muutustest peamistel eksporditurgudel, mõjuks negatiivselt kogu Eesti väliskaubanduse bilansile, olles praegu selle oluline tasakaalustaja.

Statistikaameti andmetel eksporditi Eestist mullu kaupu jooksevhindades 14,4 miljardi euro väärtuses, puidu ja puidutoodete osakaal oli kaubagruppide arvestuses märkimisväärne 11%. Puidupõhiste toodete eksport on olnud heal kasvukursil. Mullu oli see 2 miljardit eurot ehk 12% rohkem kui 2017. aastal.

Tööjõupuuduse ja tootmises kasvavate energiakulude tingimustes ei pruugi tänavune pilt nii ilus olla. Ettevõtjad on leidnud seni tänuväärt turu Skandinaavias, peamiselt Rootsis, kuid raieks soodne talv vähendab tänavu tõenäoliselt nõudlust. Ülioluline teema, millele ettevõtjad ise peaksid lisaks uute eksporditurgude leidmisele mõtlema, on puidule kohapeal lisandväärtuse andmine.

Mullu kasvas ekspordis just ümarpuidu osakaal. Näiteks puidust kokkupandavate ehitiste populaarsus on keskkonnateadlikus maailmas aga kasvutrendis. Ostjaid ei leia üksnes väikesed palk- ja moodulmajad, vaid ka kõrghooned. Puidukeemia on meil tagasihoidlikus seisus, aga piisab vaid tselluloositehase riigi eriplaneeringu fiasko meenutamisest, et mõista hoiakute tähtsust selle valdkonna arengus.

Nende hoiakute kujundamise juures, mis võivad valdkonda mõjutada enamgi kui näiteks transpordikulu kasvatav aktsiisipoliitika, on riigi roll keskne kui mitte määrav. Paraku oleme tooraine kättesaadavuse ehk metsaraie puhul kohanud pigem populistlikke lähenemisi. Avalikes sõnavõttudes kohati lausa stigmatiseeritakse metsa mõistlikku majandamist.

Soomes on modelleeritud metsamajandamise strateegiaid sajandi lõikes, mille järgi oleks võimalik isegi praegusest kuni 40% suurem raiemaht. Efektiivse, samas säästliku majandamise juures on võtmetähtsusega metsa noorendamine. Nende analüüside puhul peeti silmas ka elurikkuse näitajaid, nagu puistute looduslik liigiline koosseis ja surnud puidu teke.

Tulevase keskkonnaministri jutt ühise laua taha istumisest on kena, aga samas ka kulunud. Kui see piirdub taas mõlemalt poolt äärmuslike loosungite lehvitamisega, ühel lendorav ja teisel harvester, ei jõua me lahenduseni, mis oleks Eesti riigi ja ühiskonna pikaajalistes huvides.

Efektiivsele ja tulusale majandusele mõeldes jääb tühjeneval keskpõrandal seistes üle vaid filosofeerida maise, ratsionaalse maailma languse üle – sic transit gloria mundi. Muuseas, needsamad lauadki, mille taga istudes peab tuleva aasta maikuuks valmima Eesti metsanduse arengukava aastateks 2021–2030, tehakse suuresti puidust.