Nike või Adidas - kumba osta?

Frankfurdi börsil noteeritud Adidas ja Puma on 2016. aasta algusest tõusnud 120%, samal aga on ameeriklaste Nike läbi teinud nii 20% languse kui ka tõusu, olles praegu siiski 10-15% madalamal kui kahe aasta eest. Kas tegu võib olla hea ostukohaga?

Kui müügimahud kõrvale jätta, on spordirõivastemaailma kolm suurtegijat üsnagi sarnased. Kõik toodavad jalatseid, rõivaid ja spordivahendeid ning turustavad neid nii oma kauplustes ja e-kanalites kui ka läbi edasimüüjate. Enamus tootmisest ostetakse sisse Aasiast ning laenukoormus on kõigil mõistlik või isegi tagasihoidlik.

Tootmiskulude järel jääb igast müüdud eurost-dollarist 45-50% brutokasumiks, kuid ärimudelile on omane suur turundus- ja tootearenduseelarve (tavapäraselt 30-40% käibest). Äri- ja puhaskasumi tasemel tuleb esile mastaapide mõju - Nike kui kõige suurema ettevõtte (turuväärtus 90 miljardit dollarit) puhaskasumlikkus on 12%, Adidasel (37 miljardit eurot) 5% ning Pumal (5,6 miljardit eurot) 2-3%.

Peamised globaalsed spordijalatsite ja -rõivaste kaubandust mõjutavad tegurid on tervislikud eluviisid, e-kaubanduse hoog – raputab praegu Põhja-Ameerika jaekaubandusturgu – ning jätkuv tugev kasv Hiinas. Hiina majandus, tarbijate ostujõud ja kindlustunne on kujunemas sektori jaoks üheks olulisemaks positiivseks makromajanduslikuks teguriks, mis on teisalt ka üks suuremaid riskiallikaid.

Põhja-Ameerika jaeturu nõrkus (sel aastal tabas Ühendriike kaupluste sulgemis- ja pankrotilaine ning tugevad turunduskorrektsioonid) ja Aasia kasv ongi peapõhjus, miks kahe Saksa ettevõtte tulemused on viimastel aastatel Nikest oluliselt paremad. Kui ligi pool Nike käibest tuleb Põhja-Ameerika turult ning vaid 15% Hiinast ja Jaapanist, on Adidase vastavad numbrid 18% ja 21%. Puma käibest aga lausa veerand tuleb Aasiast ning kolmandik Põhja- ja Lõuna-Ameerikast.

Hiina erasektori laenukoormust ja selle kiiret kasvu peetakse juba mõnda aega tõsiseks ohumärgiks. Hiljuti juhtis sellele tähelepanu ka Hiina Panga juht. Analüütikud on aga viidanud asjaolule, et Hiina välisvõlg on suhteliselt väike, säästude tase kõrge ning suur osa ettevõtete kõrgest laenukoormusest pärineb riigiettevõtetest, mistõttu on sügava majanduslanguse riski asemel tõenäolisem majanduse kasvutempo aeglustumine.

See toob täiendavalt kaasa jüaani devalveerimise riski. Kuna aga arvestatav osa tootmisest asub Hiinas, siis ei pruugi sel ettevõtete majandustulemustele üleliia suurt negatiivset mõju olla, nagu oli näha 2015. aasta devalveerimise järel. Küll aga võib devalveerimine korraks aktsiaturge raputada. 2015 augustis, pärast jüaani 3protsendilist devalveerimist, langesid nii Nike kui Adidase aktsia mõne nädala jooksul 16-17%. Kuigi kuu-paari möödudes olid hinnad devalveerimise eelsetest hindadest 15-20% kõrgemal, võib selline järsk varing panna aktsiainvestorite närvi korralikult proovile.

Spordijalatsite ja -rõivaste tootjate jaoks on kõige olulisem tarbija ostujõud ning kindlustunne, mis on viimase kahekümne aasta tipus. Tõenäosus, et kindlustunne tänasest punktist oluliselt edasi tõuseb, on palju väiksem kui see, et näitaja ajalooliste keskmiste poole tagasi liigub.

Kindlustunde vähenemisse võivad panustada nii potentsiaalsed piirangud, mida võidakse rakendada võlataseme alandamiseks, kui seegi, kui kohalikku majandust tabab mõni negatiivne sündmus. Teisisõnu: on oht, et Hiina majanduse kasvutempo ning tarbijate kindlus lähima aasta-paari jooksul mõnevõrra langeb. See aga tähendab sporditarvete tootjatele, et Hiinast tuleb madalam käibe-kasumi kasv.

Tänu õnnestunud toodetele, aga ka Aasia tarbijatele ning 2016. aasta spordi suursündmustele, on Adidase kasum tugevalt kasvanud. 2016. aastal kasvas puhaskasum üle 50% ning ka 2017. aasta on liikunud tugeval kursil. Adidas on rääkinud ambitsioonist kasvatada aastatel 2015-2020 kasumit 20-22% võrra aastas, ning viimaste aastate valguses on ettevõte seda tulemust ületamas. See on ka aktsia hinnaralli põhjuseks.

Positiivse stsenaariumi korral, kui tugev kasv jätkub, võiks Adidase turuväärtus 2020. aasta kasumi valguses (ehk kolme-nelja aasta pärast) olla praegusest veerandi võrra kõrgem. See eeldaks aga järgmisi näitajaid: P/E suhe 20x ja 2,3 miljardi euro suurune puhaskasum. Koos dividendidega (dividendipoliitika: 30-50% kasumist) võiks sellise investeerimisperioodi keskmine tootlus olla 7-10% aastas.

Arvestades aga võimalike riskidega, milleks on Hiina kasvutempo, konkurents ja aktsiaturu risk, ei paista pikaajaline riski-tulu suhe kiita. Praegu kaupleb Adidas 33,4x viimase 12 kuu kasumil ning 23,1x 2018 kasumi ootusel (1,6 miljardit eurot).

Nike on küll suutnud kasumit stabiilselt kasvatada (viimasel viiel aastal 9-21% aastas), siis praegu on ettevõttel seisak. Raskused Põhja-Ameerika jaekaubandusturul kasvatasid 2018. majandusaasta I kvartali (Nike majandusaasta algab juunist) kasumit vaid 3%. Ka järgnevas kvartalis ei ole loota paremaid tulemusi, kuid uute toodete ja investeeringute najal võiks majandusaasta teine pool ehk tulla pisut etem. Kokkuvõttes võiks oodata, et praeguse majandusaasta kasum jääb mulluse kasumiga samasse suurusjärku või isegi pisut alla.

Viimase 12 kuu kasumiga võrreldes on Nike P/E suhe konkurentidega võrreldes küll oluliselt madalam, vaid 24,3x, kuid selles peegeldub ka oluliselt tagasihoidlikum kasumiootus. Eeldades konservatiivselt kasumi kaheprotsendist tagasiminekut ning 2019. aasta lõpuni kestvat aktsiate tagasiostuprogrammi, on Nike 2018. aasta ettevaatav P/E 22,5x.

Tänavuse üheksa kuu tulemuste ning juhtkonna prognoosi valguses on Puma puhaskasumit pea kahekordistamas. Järjest paranevad tulemused ning kasvu jätkumise ootus peegelduvad ka aktsia hinna suures tõusus, mis on selle viinud 41,5kordseks võrreldes viimase 12 kuu kasumiga.

Et Puma praegune hinnatase oleks võrreldav konkurentide Nike ja Adidasega, peaks ettevõte tuleval aastal puhaskasumit taas pea et kahekordistama. Kuigi see ei pruugi positiivsete asjaolude kokkulangevusel ollagi võimatu ülesanne, on see siiski pigem ülipositiivne stsenaarium. Tõenäolisem on mõnevõrra madalam kasumi kasv, mis teeb Puma aktsia võrreldes Nike ja Adidase omaga kallimaks. Eeldades 2018. aastaks näiteks 76,5% kasumikasvu, on Puma ettevaatav P/E praegu 23,5x.

2018 oodatava kasumi valguses kauplevad kõik kolm suhteliselt sarnasel tasemel ning justkui poleks põhjust üht teisele eelistada. Kuid Adidas ja Puma on rohkem haavatavamad peamiste riskide suhtes. Arvestades ka mastaape ja madalatest ootustest tulenevat võimalust positiivseteks üllatustest, on Nike kolmest ettevõttest kõige vähem riskantsem ja parima riski-tulu suhtega.

Kuid Nike puhul lisandub dollaririsk. Näiteks 2017. aasta algusega võrreldes on Nike aktsia dollaris küll 12,5% tõusnud, kuid euros 0,5% väärtuses kaotanud.