Restoranitest: soovite kuldseid austreid? Aga palun

Kui Ülemiste vanake oleks restoraniarvustaja, siis pärast seda, kui ta on Tallinna uues austribaaris Nautilus kuldseid austreid söönud, võiks ta arvata, et linn on lõpuks valmis saanud, ja laseks sellele vee peale.

No mida võikski pärast kullapuruseid austreid ja külma šampanjat veel tahta?! Kuna ma vastust ei tea, imetlesin kuldseid molluskeid eemalt ja jätsin nende maitsmise kaugemasse tulevikku. Kas just päris viimseks eineks, aga võib-olla viimaseks eineks restoraniarvustajana.

Küll aga nautisin muid, mõnevõrra vähem säravaid, kuid mitte oluliselt vähem maitsvaid Nautiluse, Tallinna esimese austribaari ande. Lisaks mitmesugustele austritele on menüüs suur valik igasugust merelist kraami alates väikestest roosadest krevettidest kuni tuunikala ja kaheksajalgadeni. Sekka ka natuke liha, nii et ka kalasõprade lihasööjatest sõbrad saavad söönuks. Mitmed road, nagu näiteks kuningkrabi sõrad, homaar, kaheksajalg, tuunikala steik, aga ka lihaveise antrekoot ja tibu, valmivad söegrillil. 

Julgen arvata, et Nautiluse mereandide valik on linna ja ka Eesti suurim. Kohal on sini-, jõe-, kamm- ja ebaveenuskarbid, Argentina punased, Vannamei, tiiger- ja Atlandi krevetid, langustiin, juba korra nimetatud homaar ja kaheksajalg, jõevähk, lisaks kuningkrabile ka lumekrabi ja võib-olla veel keegi, kes selles külluses võis märkamata jääda. 

Tallinn, nime poolest merelinn, on lõpuks ometi saanud restorani, kus suurem osa toidust pärit merest, mitte maalt. Mis sest, et võõrastest meredest - meri ja merekaubandus pole end aegade algusest saadik maismaapiiridest mõjutada lasknud. 

Veelgi haruldasem kui homaar ja langustiin meie restoranides on peakokk, kes nendega ringi oskaks käia. Tundub, et Nautilus on sellise leidnud – kõik proovitud road olid väga maitsvad, loomingulised ning valmistatud pieteeditundega. Eriti meeldis mulle tummine kalasupp, kus paksult mitmesuguseid kalu ja karpe ning mis oma maitsetelt kuuluks pigem Vahe- kui Läänemere kaldale. Aga ka austrid aasiapärase kastmega, siia-tartar ja graavitud koha olid maitsvad. Menüü tundub osavalt hoidvat tasakaalu tuntud ja tundmatu vahel: trikke ei tee, aga igav ei ole. 

Nautiluse peakokk on Riho Heinmets, kelle kirjusse kogemustepagasisse kuulub ka töö Inglismaa ühes kuulsaimas, kolme Michelini tärniga varustatud restoranis Fat Duck. Peakoka nimi on kirjas nii menüüs kui FBs ja ka see on pigem erand kui reegel - paaris hiljuti külastatud restoranis ei teadnud isegi teenindajad, kes neil parajasti kööki juhib. Nautiluse kelner loomulikult teadis, aga ta teadis ka kõike muud, mida juhtusin küsima küll toidu, küll veinide kohta.

Kuigi austribaar kõlab meie maanurgas juba iseenesest eriliselt, siis Nautilus on kõike muud kui elitaarne. Sisekujundus on pigem bistroolik, teenindus professionaalne, kuid formaalsusteta. Eriline tooraine viib mõne roa hinna muidugi kõrgustesse, kuid enamiku hind jääb kesklinna keskmise kanti või isegi veidi allapoole. Nagu menüü kaaskirjast võib lugeda, on restorani loomisel tehtud koostööd Iiri disainiagentuuriga ja on ju iirlased rahvas, kel õdusaid söögi-joogikohti teadupoolest üsna rohkesti.