Börs versus pank, seis 0:1

Eesti finantssektor on tugevasti panganduse poole kaldu. Minu arvates ei ole see normaalne. Olukorda peaks muutma ja oma osa on siin ka riigil.

Pankade varad on suuremad kui meie SKP, teised finantssektori osad on sellega võrreldes imeväiksed. Börsiaktsiate turuväärtus oli isegi aktsiahindade tippajal vaid 25% SKPst, tänasest rääkimata. Võrdluseks võib öelda, et arenenud riikides on tavaliselt börsil noteeritud ettevõtete koguväärtus võrdne SKPga, paljudes Aasia "tiigrites" veel suurem.

Meil on ettevõtluse kasvatamise esimene eelistus laen. Ka valik number kaks ja kolm on üldjuhul laen. Põhjamaades on ettevõtete jaoks ka börsi kaudu kapitali kaasamine loomulik protsess. Meil börsiletulekut kardetakse - peetakse end kas liiga väikseks, kuigi selleks pole põhjust, või ei taheta avalikkuse tähelepanu. Samas võiks aga Telekomi aktsiate müügist vabanev raha ahvatleda uusi ettevõtteid oma aktsiaid börsile tooma.

Võlakoormuse kasvatamise puhul on samuti selgelt näha eelistus pangalaenude kasuks, kuna Eestis välja antud võlakirjad moodustavad vaid 5% meie SKPst. Börsi kaudu on neist omandatav kaduvväike osa.

Börsi külastavad välismaised maaklerfirmad või fondijuhid on alati tundnud huvi, palju kohalikud börsile investeerivad. Kui koduturgu paremini tundjad ise ei investeeri, miks peaks siis välisinvestor seda tegema.

Investeerimine algab sellest, et on olemas ettevõtted, kuhu investeerida. Näiteks Tallinki tulekul avati tuhandeid uusi väärtpaberiarveid, aktiivsete investorite arv rohkem kui kahekordistus.

Siin saaks riik näidata head eeskuju. Riigi suurettevõtteid börsil noteerides pakub riik investeerimisvõimalusi ka oma kodanikele ja pensionifondidele, kes saavad oma vaba rahaga aidata kaasa kohaliku majanduse kasvule. Eriti tervitatav oleks see pärast valitsuse otsust Telekomist loobuda.

Selgi mündil on teine pool. Põhjamaades on oma raha hoidmine ja väärtpaberites kasvatamine elu loomulik osa. Meie inimesed on pisut pelglikud, kuid ka riik ei soodusta pikaajalist investeerimist või siis kipub eelistama pankadega seotud tooteid.

Eraisikud on investeerinud investeerimisfondide osakutesse vähem kui näiteks investeerimishoiustesse. Viimased eristuvad aga fondidest ju eelkõige maksuaspekti kaudu. Fondi investeeritud tulu maksustatakse, kuid investeerimishoiuse tulu ei maksustata. Samamoodi eelistab riik neid investoreid, kes teevad tehinguid endale kuuluvate osaühingute kaudu, aga mitte eraisikutena. Riik ei peaks sellist käitumist soodustama.

On tervitatav, et Eesti riigi võlakoormus on Euroopa väiksemaid. Samas on lisaraha vajadus viimasel ajal ilmne ja siin võiks riik jällegi aidata kaasa kohaliku kapitalituru arengule läbi võlakirjade emiteerimise ja börsil kaubeldavaks muutmise. Nagu seda teevad väga paljud riigid maailmas, sh meie naabrid Balti - ja Põhjamaad. Paraku eelistas riik kevadel võtta laenu pangast. Rusikareegel aga viitab, et riikides, kus pole toimivat valitsusvõlakirjade turgu, ei arene ka ettevõtete võlakirjade turg.

Börsi peetakse majanduse peegliks ja veduriks. Ent meie väärtpaberiturg jääb praegu pankadele alla, ehkki põhimõtteliselt peaksid börs ja pangad olema võrdsed alternatiivid. Tasakaalustatud finantssektori areng on kõigi huvides. Börs töötab selle nimel, aga ka riik saab anda sellele vedurile hoogu - soodustades investeerimist ja tuues uued riigiettevõtted börsile toetades seisu 1:1.