Rajasalu: Rail Balticu hagejate väited on valed

„Olles läbi töötanud sadu lehekülgi materjali, oleme veendunud, et nn läänetrassi eelistades on maavanem valinud võimalikest trassivalikutest teadlikult 37-70 miljonit eurot kallima,“ kommenteeris Kiili valda kodu rajav Meelis Šokman. „Elanikke mõjutab see valik 24% rohkem ning keskkonnaohutuse seisukohast on tegu kõige sobimatuma variandiga,” tõdeb ta.

Harju maavanema Ülle Rajasalu sõnul ei vasta sellised väited tõele ja ta ei pea protsessi pidurdamist õigeks. „See on ju riikidevaheline ülesanne meile antud, kuskilt peab see läbi minema.“ Rajasalu sõnul on tähelepanuväärne, et just Kiili vald oli üks esimesi selle trassivaliku kooskõlastajaid. „Nende ettepanekud on kõik vastu võetud ja see on minu meelest põhimõtteline vaidlus, et ära minu koduõuele tule.“

Hagi esitajad paluvad kohtul kohustada maavanemat lisama trassi eelvalikusse tagasi menetlusest välja jäetud alternatiivid ja keelata maavanemal vastu võtta maakonnaplaneeringut üksnes ühe alternatiiviga. Šokmani sõnul on hagis toodud hulk jämedaid arvutus- ja kaalutlusvigu. „Neist osa on trassi planeerijad parandanud, ent sellest hoolimata on meie arvates meelevaldsetele põhjendustele tuginedes langetanud Harju maavanem otsuse eelistada nn läänetrassi,” märkis Šokman.

Rail Balticu projekti majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolne koordinaator Kristjan Kaunissaare nõustub, et läänetrass on alternatiividest kallim, kuid oluline on vaadata raudtee tasuvust. Erinevalt Šokmanist peab Kaunissaare suuremat hulka mõjupiirkonda jäävaid inimesi hoopis oluliseks aspektiks regionaalsete raudteeühenduste rajamisel.

„Läänepoolne trass annab võimaluse kohalike raudteejaamade või peatuste rajamiseks Rail Balticu trassi äärde, kus potentsiaalne reisijate arv piirkonnas on suurem võrreldes idapoolse lahendusega. Selle võimaluse jätmise vajalikkusele viitas ka Harju maavanem möödunud suvel trassivalikut põhjendades.“ Kuigi Rail Balticu raudtee rajamisel ei ole kavas ehitada välja kohalikke peatusi, on tema sõnul planeeringu tasemel vajalik ka nende hilisema lisamisega arvestada. Rajasaare lisas, et elu- ja ühiskondlike hoonete arvu poolest 350 meetri laiuses trassikoridoris ei võimalik eelistada üht trassivarianti teisele, kuna hoonete arvud on sisuliselt samas suurusjärgus.

Keskkonna seisukohalt on Kaunissaare hinnangul oluline märkida, et idapoolne trass läbib ulatuslikult seni inimtegevusest puutumatuid loodusväärtuslikke maastikke. Ta toob esile, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas on juba aastakümneid levinud lähenemine, mis soovitab uusarenduste asukohtade planeerimisel eelistada juba varasemalt inimkasutuses olevaid nii-öelda tehiskeskkondi ning vältida loodusalasid.

Rajasalu väitel tahavad hagi esitajad suruda trassi Nabala kanti. Keskkonnamõjude hindamine näitas aga kaks aastat tagasi, et Nabala tuleb kõrvale jätta. „Nüüd kui keegi mingist erahuvist toob selle uuesti esile, no me ei saa otsast peale alustada. Planeerimisprotsessid on pikad, põhjalikult läbi kaalutletud, valikud on enam-vähem tehtud,“ ei mõista ta sellist plaani.

Raplamaal on sealse maavanema Tõnis Blanki sõnul vaidlused Kohila piirkonnas. Kohaliku kogukonnaga pöörduti keskkonnaministeeriumi poole, et trassi raadiust ühe koha peal mõõta, mille tulemusena oleks võimalik vähendada negatiivset mõju külakogukonnale. „Aga kuna tegemist on Natura 2000 alaga, on sellesse sissesõitmine või selle ala piiride muutmine ja vähendamine omaette väga raske teema. Praegu lõplikku lahendust ei ole,“ nendib Blank.

Kaunissaare sõnul on sellised vaidlused risk, millega on protsessis arvestatud. „Trassivailik on sisuliselt kompromiss ja keegi osapooltest ei saa 100% seda, mida ta soovib, mis viibki teatud juhtumitel vaidlusteni,“ rõhutab Kaunissaare. Tegelikku mõju saab tema sõnul hinnata siis, kui hagivaidlus ka menetlusse võetakse ja siis oleneb kõik juba kohtuotsusest.