Kahetsused elus: totrus või teel olemise kvaliteet?

Coach Triin Põldme-Uibo (MA OLEN.) teab, et kui oleme õppinud kahetsusega teadlikult toime tulema, on see midagi, mis meid ohjab ning teel olles hoopis toetab. Foto: Marilyn Sipelgas

Tead ju isegi seda närivat tunnet, mis soovib, et olevik oleks toredam, tulevik helgem ning poleks me ometi minevikus neid valikuid teinud? Kes sellist närivat tunnet ikka teadlikult valiks? Ka kultuuriruumist, eneseabiraamatutest ja erinevatelt staaridelt, nagu Tony Robbins, Angelina Jolie või Bob Dylan, kajab iga päev vastu, et kahetsusel ei ole mõtet, see raiskab vaid meie aega. Hea elu siht on ju minna edasi, milleks siis teadlikult valu esile tuua? Aga milliseid võimalusi kahetsus endas tegelikult peidab?

Kahetsus kui inimeseks olemise kvaliteet

Daniel Pinki „Kahetsuse jõud“ ongi üks selline väga toetav ja silmi avav raamat, mis lubab eelnevalt loogilisena kõlanud mõtteviisi kõrval ka mündi teist poolt nägema hakata. Mis siis, kui kahetsus on midagi, mis teeb meist inimese? Mis siis, kui kahetsus on tegelikult tervislik ja väärtustlik? Küsimus on lihtsalt selles, kas me oskame sellega ümber käia või mitte. Pean tunnistama, et seda kinnitab ka minu praktika. Inimese evolutsiooniline ülesehitus paneb meid pidevalt ohte ja võimalusi üle vaatama ning automaatkäiguga teel olles teeme valikuid ebameeldiva asemel meeldiva kasuks. Kahetsus on aga paratamatult seotud minevikuga ning see on üks üpriski ebamugav tunne! Kuid kui oleme õppinud kahetsusega teadlikult toime tulema, on see midagi, mis meid ohjab ning teel olles hoopis toetab. Näen, kuidas kahetsusega tegelemine lubab inimese eneseteadlikkusel kasvada, ning need, kes on raske tunde kasvuvõimalusena vastu võtnud, on sellest ka kõvasti võitnud!

Milleks integreerida kahetsus tugevusena enda kasuks tööle?

Kahetsus on seotud negatiivsete emotsioonidega ja see paneb meid põgenema! Aga me ei saa unustada, et just need aistingud aitavad meil ellu jääda. Ometi on hirm see, mis meid ohust eemale suunab! Nagu paljude teistegi teemadega, on ka emotsioonide puhul küsimus tasakaalus. Selleks, et me saaksime oma teel tasakaalukalt toimida, vajame me nii negatiivseid kui ka positiivseid emotsioone, äärmused takistavad meie arengut ning piiravad potentsiaali. Kui püüame negatiivseid emotsioone pidevalt vältida, ei õnnestu meil neist mitte vabaneda, vaid muudame need aina suuremaks.

Paljude jaoks on selge, et kahetsuse ketramisel on oluline mõju meie üldisele rahulolule ning vaimsele tervisele, kuid usun, et nii mõnegi inimese jaoks võib tulla üllatusena fakt, et kahetsusega seotud tunnete vältimine võib tuua kaasa ka reaalseid füüsilisi hädasid: südamehaigused, unetus, autoimmuunhaigused jt. Aga tervisega seotud võitude kõrval toetab kahetsuse jõu enda kasuks tööle suunamine meid ka tulevikusündmuste kujundamisel. Mõtle korra, mida võiksid võita kahetsuse integreerimisest sina kui teaksid, et kahetsus aitab:

- lihvida paremaks meie otsustusprotsessi,

- parandada meie sooritust,

- tõsta tähendusrikkust ning tugevdada sidemeid.

Millest või kuidas alustada?

Teadvusta, mis teeb kahetsusest kahetsuse.

Pink on teinud selle mõistmise üpris lihtsaks: see saab alguse võrdlemisest ja süüdistamisest. Kahetsusega tegelemisel tasub meeles pidada, et üks asi on tegelikud faktid ning teine asi nende faktidega vastuollu minevate sündmuste loomine omaenda peas. Võin kinnitada, et emotsonaalse aju jaoks on sellised peas loodud sündmused jõuliseks kütuseks, et ennast selles emotsioonide virvarris veelgi rohkem ära kaotada. Kogen tihti, kuidas inimeste pilk selgemaks muutub, kui nad faktidel ja lugudel vahet hakkavad tegema!

Teadvusta, mida negatiivne tunne meiega tavaliselt teeb.

Negatiivne tunne võib meid viia eiramisse või pisendamisse, selle teadlikustamine laseb meil ümber otsustada ning lubada endal seda tunnet tunda. Vastuvõtmine, kogemine – näen, kuidas see lubab inimestel edasi liikuda ning asjadele lahenduskesksemalt peale vaadata.

Heasta või ilusta ning suuna kahetsus vaid käitumisviisi mõtestamiseks.

On vahe, kas kahetseme midagi, mida tegime, või kahetseme tegevusetust. Tehtu korral saame alustada parandamisest või heastamisest. Kahetsuses peitub jõud, kui suuname selle mõne kindla käitumisviisi või olukorra mõtestamiseks, sest oma põhiolemuse mõtestamisel võivad olla väga laastavad tagajärjed.

Hollandi teadlased Marcel Zeelenberg ja Rik Pieters on öelnud: „Inimese kognitiivne masinavärk on programmeeritud kahetsust tundma“. Niisiis tasub oma loomuomasusele truuks jääda ja see maksimaalselt enda kasuks tööle suunata! Vastutöötamine ja vältimine on väsitav, paneb arengu seisma ning ei luba meil enda täit potentsiaali rakendada!

Triin Põldme-Uibo, MA OLEN.

Tutvu raamatuga siin ja saa teada, kuidas lasta kahetsusel end kaugemale kanda.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.