Restoranitest: Moodsat Konradit võib oodata kiire tähelend

Restoranile on nime andnud Konrad Mägi (või õigemini – temalt on võetud), üks Eesti kuulsamaid maalikunstnikke, kellel ei ole selle hoone ega restoraniga olnud kunagi mingit seost. Kuidas saakski, hotell valmis alles 12 aastat pärast kunstniku surma. Aga kuna tubade seinu ehivad Mäe-stiilis seinamaalingud, on turundustöötajad nimetanud restorani omamehelikult Konradiks. Restoranis pole viiteid kunstnikule ega tema maalidele, seinu kaunistavad hoopiski Tallinna vanalinna vaated.

Ühena väga vähestest meie restoranidest peab Konrad lõuna- ja õhtusöögi vahel pausi: lõunaks on restoran avatud kaheteistkümnest kolmeni, õhtusöögile saab minna alates viiest. Ka menüü on vastav – päeval mõõdukate hindadega, lühem ja lihtsam, õhtul kallim, pikem ja pidulikum.

Konradi peakokaks on Rene Uusmees, mees, kes on ennast kirjutanud juba ühe hotellirestorani ülestöötamisega Eesti kulinaaria ajalukku – tema kontseptsiooni järgi ja tema käe all ärkas ellu Savoy Boutique’i hotelli restoran. Lühikese ajaga sai linnarahva jaoks nähtamatust söögikohast restoranide TOP 50 esimeses veerandis figureeriv Mekk. Paar esimest külastust annavad alust arvata, et Konradiga läheb samamoodi.

Menüü on eestimaine, vaid kerge Vene aktsendiga, mida on tunda eriti eelroogades, kus kõrvuti eestimaise tarretises põrsa, talle tagakoodi ja hooajasupiga on ka balõkk, kasuka-salat ja Olivier' (Konradi kirjapildis Olivje) salat. Pearoogadest võib stiilinäiteks tuua koha, vähi ja Kamtšatka krabi kolmiku, mida täiendab ilus väike sibulapirukas, ning hautatud põrsas koos hapukapsa, kruubi-hernesalati ja mädarõikaga, mis on ühtaegu ürgeestiline ja elegantne.

Detailide ilu. Lõunaks valisin kasukasalati tursa-kukeseenekastme ja kartuliga ning maasikakompoti sidrunijäätisega. Maitsetes ei midagi erilist, kõik tuttavad kodukandiroad. Restorani vääriliseks tegid need aga heal tasemel teostus, kaunis serveering ja detailid – medaljonideks vormitud heeringafilee kasukasalati saatjana, tursa võikrõbedad kartulid, eriliselt head beseetupsukesed maasikate-jäätise juures.

Õhtusesse Konradisse sattusin esimest korda aga üldse mitte õhtusöögiplaanidega. Pärast üht Jaani kiriku kontserti oli tahtmine juua kusagil klaas veini. Vanalinn oma meluga ei meelitanud, aga Konrad oli otse sealsamas, väljaku teises servas.

Valisime välja kaks eelrooga – tarretises põrsas koos puravikukreemi ja hapukapsasalatiga ning talle tagakoodi magusa paprika ja kitsejuustuga ning sobitasime kelneri abiga nende juurde veinid. Veinid panid lihakad road särama (või oli vastupidi), lisaks mahe muusika, kaunis ruum ja kena vaade – elamust kui palju.