Koputavad Eesti uksele

Eesti ahvatleb. Rekordarv elamislube väljastati 2011. aastal, sellele järgnes kiire langus, mille juured peituvad sama aasta lõpus avalikuks tulnud elamislubade väärkasutamises, nn elamislubade skandaalis. Samas huvi Eestisse tööle tulla või spetsialiste palgata pole kuhugi kadunud. Tööjõu põua all kannatab näiteks Ida-Virumaa, kuhu Eesti noored tööle ei kipu. Nii ongi Ida-Viru Keskhaigla aktiivselt värvanud inimesi Venemaalt ja Ukrainast ning teeb seda ka tulevikus. Haigla kommunikatsioonispetsialist Nadežda Ivanova selgitas, et põhjus, miks vene ja ukraina arstid Eestisse end sisse seavad, on paremad töötingimused ning mõistlik töökorraldus. “Samuti on pere lähedal, sest paljud arstid tulevad Peterburist,” ütles Ivanova.  Tema sõnul on haigla ridadesse astunud vene ja ukraina arstid kohe nõus ka eesti keele ära õppima, sest haigla andmebaasid ning muu dokumentatsioon on eesti keeles. “Nad mõistavad seda ning keele õppimine ei ole nende jaoks väga raske,” selgitas ta.

Rändel päitsed peas. Eesti ühe edukama IT-firma Codeborne OÜ juhatuse liige Aho Augasmägi rääkis, et Vene spetsialistid on ettevõtte vastu huvi tundnud. “See huvi on olnud sõnades nii suur, et nad on olnud valmis Tallinna kolima,” lausus ta. Seni Codeborne ühtegi Vene arvutispetsialisti palganud pole, kuna Augasmägi sõnul pole nende inimeste tase olnud nii kõrge, et muuta oma ettevõtte töökeelt. “Lisaks on ka väljastpoolt ELi inimeste palkamise bürokraatia liiga suur,” lisas ta. Samas näiteks varem aktiivselt võõrtööjõudu, eelkõige Ukrainast, värvanud ja sel teemal ka sõna võtnud BLRT hoidus teemat kommenteerimast.

See võib olla mõistetav. Poliitikauuringute Keskuse Praxis analüütiku Helena Rozeiki hinnangul on praegune rändepoliitika pigem sisserännet piirav kui soodustav. Näiteks kui tööandja soovib välismaalast palgata, peab ta selleks esmalt töötukassalt luba küsima. Loa saab juhul, kui tööandja suudab tõestada, et tal pole õnnestunud vajaminevat tööjõudu ei Eestist ega ka teistest Euroopa Liidu riikidest leida. Muu hulgas peab tööandja esitama dokumendid soovitud isiku töökoha täitmiseks nõutava kvalifikatsiooni, hariduse ja töökogemuse kohta.

Mõningaid samme välistööjõu Eestisse toomise lihtsustamiseks on siiski tehtud.  Näiteks jõustus möödunud aasta septembris välismaalaste seaduse muudatus, millega lihtsustati välisriigi tippspetsialistide, teadlaste ja õppejõudude Eestisse tööle võtmist. Nii võib välismaalane, kes asub tööle kuni kuueks kuuks, asuda tööle päevast, mil tema tööandja on temast politsei- ja piirivalveametile teada andnud. Ettevõtluse ja idufirmade loomise edendamiseks loobuti aga elamisloa ettevõtluseks andmisel vähemalt 65 000 euro suuruse kapitali nõudest tingimusel, et ettevõte on olnud Eestis registreeritud vähem kui 12 kuud ja alustab tegevust riigi või erainvesteeringute näol. Rozeik nentis, et kuigi Eesti rändepoliitikat iseloomustav nõudlus- ehk tööandjapoolne lähenemine, on Eesti ettevõtjate huvi välistööjõu vastu senimaani olnud madal. 2011. aastal töötukassa tellitud “Välistööjõu vajaduse uuringust” selgus, et vaid 12% olid huvitatud välistööjõu värbamisest tulevikus. Enim oodatakse just spetsialiste.

Kasulikud välistudengid. Praxise hariduspoliitika programmi analüütiku Hanna-Stella Haaristo sõnul võib üheks kvalifitseeritud tööjõupuuduseprobleemi lahenduseks olla välistudengid, kes pärast õpingute lõpetamist võiksid Eestisse ka tööle jääda. Eelmisel õppeaastal õppis Eestis täiskohaga 2230 välis­üliõpilast, mis oli rohkem kui mõni aasta tagasi seatud eesmärk. Haaristo sõnul peaks välisüliõpilastele looma parema info kättesaadavuse ja karjäärinõustamisvõimalused, nagu ka kohalikele peaks olema tagatud. Nii oleks neil lihtsam Eestis erialast tööd leida.

“Kuigi kõrgkoolid vastutavad välistudengite eest õpingute ajal, võivad nad jääda suhteliselt üksi pärast kooli lõpetamist kuue kuu jooksul Eestis tööd otsides,” ütles ta. Välistudengite värbamise eeliseks on tema sõnul nii nende juba omandatud kõrgem kvalifikatsioon kui ka teadmised Eesti elu kohta.

Kuigi välismaal elab 150 000 kuni 200 000 eestlast, on neid Eestisse tagasi tuua väga raske. Näiteks talendid koju programm meelitas kodumaale kõigest 27 inimest. Praxise analüütik Laura Kirss usub jätkuvalt, et üheks kasutamata tööjõuressursiks Eestis on väliseestlased, kes moodustavad ligikaudu 15% kogu maailmas elavast 1,1 miljonist eestlasest. “Väliseestlased on tööjõupuuduse olukorras teistega võrreldes soodsaim grupp, keda tagasi meelitada – nad oskavad keelt ja teavad siinset elu,” märkis Kirss. Väliseestlaste tagasimeelitamiseks on siiani suunatud kaks peamist meedet. Üks neist on haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhitav rahvuskaaslaste programm, teine aga Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja algatatud “Talendid koju” projekt. Kusjuures nagu eelnevalt mainitud, jäi viimase tulemus väga tagasihoidlikuks.

Vene noored. Kirss lisas, et tõenäolisemad tagasipöördujad on kõige hilisemad lahkujad. “Reeglina on neil madalam kvalifikatsiooon ja esmajärgus me neid tagasi ei ootagi,” ütles ta, rõhutades, et talendipoliitika sihtgrupid on ennekõike kõrgharidusega inimesed. Kirss märkis, et paljud eestlased lahkuvad kodumaalt juba ainuüksi sellepärast, et nad ei oska hinnata Eesti elu lihtsust.