Eesmärk: maailma harituim parlament

Riigikogu on läbilõige ühiskonnast – sellise vabanduse toovad ette poliitikud, kui keegi nende seast juhtub hakkama saama mõne ebasündsa teo või riigile kahjuliku otsusega. Loomulikult on ka poliitikud inimesed, kes mõnikord eksivad. See on inimlik ja andestatav. Küsimus seisneb pigem selles, kas me oleme omalt poolt teinud kõik võimaliku, et neid eksimusi vähendada.

Eduka Eesti vältimatu eeltingimus on, et meie rahvast juhivad targad, eetilised ning kogenud inimesed. Riigi juhtimine on vastutusrikas ja raske töö, millega peaksid tegelema parimad meie hulgast. Kas see on ka tegelikult niimoodi? Kahtlen. Kui erasektori või riigifirmade võtmetähtsusega ametikohtadele kandideerimise eeltingimus on reeglina magistrikraad ning pikaajaline juhtimiskogemus, siis riigikokku valituks võib osutuda tühise häälte arvuga juba 21aastaselt ning ilma igasuguse hariduse ja elukogemuseta. Miks on see nii? Kas meie riik ei vajagi parimal tasemel juhte?

Soovin, et Eestit juhitaks nagu üht väga head ettevõtet, millel on kompetentne juhtkond ning mille õnnelikud omanikud me kõik saaksime olla. Tahan, et Eestil oleks maailma harituim parlament. Püstitatud eesmärgi saavutamiseks tuleb riigikokku kandideerijatele esitada senisest märksa karmimad tingimused. Soome parlamendis on 200 liiget, Rootsis 349 ning Saksamaal 598. Ühe parlamendiliikme kohta on  Soomes ligikaudu 21 000  valijat, Rootsis 20 000 ning Saksamaal  üle 100 000. Eestis on see number hetkel vaid veidi üle 9000. Oleme väike ja vaene riik ning meil pole otstarbekas üleval pidada 101kohalist riigikogu. Kui alandaksime parlamendiliikmete arvu Eestis 65le, esindaksid nad igaüks keskmiselt veidi enam kui 14 000 hääleõiguslikku valijat ning endiselt oleksime oma riigi juhtimisel põhjanaabritest ebaefektiivsemad. Kolmandiku võrra väiksem riigikogu annab vajaliku stardipaugu möödapääsmatule avaliku sektori kulude vähendamisele ning tugevdab märkimisväärselt parlamendi koosseisu.