Tahaks uuesti viie rikkama riigi hulka

Kui uskuda Siim Kallase möödunud nädalal Päevalehele antud intervjuud, siis on nende kahe loosungi taga üks ja sama inimeste ring. Kas ei ole nad siiani suutnud ära seedida seda lauskriitikat ja osatamist, millele viie jõukama riigi hulka jõudmise lubamine viis? Mõjus kohe nii halvavalt, et enam ei suudetagi visioone pakkuda – või ollakse lihtsalt oma valimisvõidus sedavõrd kindlad ja ei tõmmatagi jalgu kõhu alt välja.

Reformierakonna õnneks  on kummaliselt kahvatud ka konkurentide valimisloosungid. IRL ja sotsid on mõlemad panustanud madalapalgalise kaitsele.

Mul ei ole selget seisukohta IRLi 500 eurose sissetuleku maksuvabastuse üle, kuid soov meie inimeste niigi madalaid tulusid mingi mudeli järgi ringi jagada ei saa kindlasti olla võitja erakonna kandev valimislubadus järgmiseks neljaks aastaks. Veidi lootusrikkam on IRLi peaministrikandidaadi Juhan Partsi väljaöeldud mõte, et Eesti võiks majanduse elavdamise nimel  laenu võtta ning neljarealised maanteed Tartusse ja Pärnusse välja ehitada. Samas on aga erakonna kehtivas valimisprogrammis selgesõnaliselt kirjas, et soovitakse riigi laenamist fiskaaltasakaalu nimel suisa põhiseaduslikult keelata.  Võta nüüd kinni, mida erakond tegelikult tahab.

Sotsidel on suurepärane võimalus mängida parempoolsusest tüdinud valijaskonnale välja oma kaart. Samas ei suudeta kuidagi terviklikku ja usutavat vasakpoolset alternatiivi  pakkuda. Parteiliider Sven Mikserile oleks hädasti vaja kodukootud Paul Krugmanit, kes tõsiseltvõetava majandusprogrammi lauda lööks. Selle asemel on sotsid oma kandva valimisloosungina välja hõiganud 800eurose miinimumpalga nõude aastaks 2018 ning panust ei tee nad mitte väärtuse loomisele, vaid ringijagamisele, ja sedagi väheveenvalt. Nagu ka IRLi puhul jääb sellisest kava valimisvõidule pürgimise jaoks kahvatuks. Pealegi tundub, et nelja aasta pärast on väiksemad palgad ka ilma igasuguse seaduseta üle 800 euro.

Keskerakonna puhul oodatakse juba kümmekond aastat Edgar Savisaare taandumist parteiliidri toolilt. Kuniks Savisaar on A&O, pole ka Keskerakonna programmil mingit tähtsust, sest keegi Savisaarega valitsust ei moodusta. Praegu paistab, et Jüri Ratas ja Kadri Simson peavad veel neli aastat opositsioonis istuma ja lootma, et parteijuht ohjad ükskord üle annab.

Võime kokku võtta: parlamendierakonnad on seekordset valimiskampaaniat alustanud väga kahvatult.

Tundub isegi, et sisuline mõttevahetus toimub väljaspool poliitikat. Näiteks ekspankur Indrek Neivelt on oma esinemiste ja tulevikku vaatavate blogipostitustega tekitanud rohkem elevust kui ükski võimuerakond. Tema mõttekäigule keskmise palga lõksust või tervest maksumuudatuste seeriast pole ükski partei midagi võrdväärselt vastu pannud. Minu meelest on veelgi suurema kaaluga koostöökogu riigireformi ettepanek, mis haakub hästi ka advokaat Jüri Raidla samasuunaliste ideedega. Paraku on nii Neivelt, Raidla ja Koostöökogu juhid välistanud poliitikasse minemise ja nende poolt hääletada ei saa.

Samas pole erakondadel veel hilja ja tulla valimistele välja kandvate ideedega ja saavuta kevadel riigikogus enamus.